Monday, November 16, 2015

Anni lugu

Ma tean Annist palju. Kuid kindlasti ei tea ma kõike. Kuidas olekski võimalik teada, mis toimub ühe väikese triibulise kassi peas, mis on temaga erinevates olukordades juhtunud, mis ja kuidas on tema käitumist mõjutanud.
Ma tean, et Anni oli umbes aasta vana, kui Ravi tänavalt Loomade hoiupaika sattus. Koduta kass, keda keegi ei oota, taga ei otsi. Juhtus olema aeg, kus Kasside Turvakodu võttis oma hoole alla kümnete kaupa hoiupaika sattunud sõbralikumaid kasse. Annil oli õnne sattuda sellesse valikusse ja nii sa temast Kasside Turvakodu elanik. Mõnda aega elas Anni suures kassitoas koos mõnekümne kassiga. Sõbrustas teistega, jagas nendega pesasid ja toidukausse, mängis ja tundis end tubastes oludes päris mõnusalt. Mina mäletan teda alatihti aknalaual olevas pesas pikutamas, alati nõus paitamise peale nurru lööma. Anni oli alati kohal, kuid mitte kunagi esiplaanil – Anni oli selline täiesti tavaline väike triibuline kass. Lihtsalt kass.
Viis aastat tagasi tuli Annile kodupakkumine. Kaaluti asja nii ja naa, pere tahtis ühele kassile kodu pakkuda, kassi aidata. Otsiti kassi, kes oleks malbe ja leebe, tuleks sülle. Puudus küll varasem kassipidamise-kogemus, kuid olemas oli tahe ja soov kassiga koos elada. Mäletan esimesi telefonikõnesid, natuke imestav-küsivaid. Kuid imestamiseks oli ka põhjust – Anni, kes turvakodus eelistas pehmel padjal põõnutamist, osutus kodustes oludes tõsiseks mängulembiks. Anni  lemmikmänguks sai suurel kiirusel ringi tormamine, startides ühe toa aknalaualt ja finišeerides teise toa aknalaual. Jooksuga kaasnesid kuristavad ja näuguvad hääled ja Anni tundis liikumisest suurt lusti. Rääkisime uue koduga mitmeid kordi ja tundus, et kuigi ootused olid pisut teistsugused, oli kodus kõik hästi.
Kõik oli hästi kuni selle suve lõpuni, kui sain Anni kodust taas telefonikõne. Seekordne kõne oli täis kurbust ja ängi, nõutust ja arusaamatust. Anni käitumine oli muutunud selliseks, et pere ei osanud enam edasi minna. Edasi koos Anniga. Sündis otsus minna edasi ilma Annita. See otsus on Anni pere väga isiklik ja väga raske otsus, aga see on lõplik ja selle tulemusel on Anni tagasi Kasside Turvakodu.
Me kõik peame tegema elus otsuseid ja sageli ei saa otsuseid teha kõikide osapooltele parimal viisil. Parimatest sõbrannadest saavad vaikivad eirajad. Armastajatest vihavaenlased. Vanemad jätavad lapsi maha. Sageli ei tähenda see, et tunded oleks surnud, vaid seda, et mingil põhjusel ei ole need tunded enam kõige tähtsamad.
Me ei tea, mis tegelikult Anni käitumist muutus. Võime reastada hiljutised sündmused ja otsida sealt seoseid. Me võime proovida, kuid kas me sellega tõele lähemale saame? Anni pere kolis suuremasse korterisse rohelises elurajoonis. Anni lubati järelevalve all rõdule. Ühel hetkel kasutas Anni juhust ja põgenes vabadusse. Ta tuli või toodi küll iga kord tagasi, aga need äraolekud läksid järjest  pikemaks. Kinnist rõdu-ust rünnati jõuga või istuti ukse ees ja kräunuti kõvasti ja järelejätmatult. Tundus, et Annit oodatakse kuskil ja välja mittelubamine oli kui kõige süngem vangistus. Protestiks vabaduse piiramise vastu hakkas Anni eirama liivakasti. Kuna Annil on probleeme hammastega, siis võeti ette käik arsti juurde – valides selleks Loomade Hoiupaiga kliiniku. Kliinikus käitus Anni täiesti pööraselt – hammustas, küünistas, rabeles, võitles kui elu eest. Kas Annile tuli tõesti meelde, kuidas ta mitu aastat tagasi sealsamas kliinikus seisis küsimärgi (õigemini koma) all – armu anda mitte surmata. Midagi läks Anni psüühikas niivõrd paigast ära, et kodune elu muutus võimatuks. Anni oli pahur ja justkui tige inimeste peale.

Küsisin Anni perelt, milline oli tavaline kodune Anni. Pere kirjutab nii: „Ega temast sellist sülekassi ikka ei saanud, kes ise sülle kipuks ja nurrus ta ka haruharva. Sülle võtmisel oli ta rahulikum, kui ise püsti seisin või temaga koos ringi liikusin, istudes pani kohe sülest jooksu.  Aga sellele vaatamata tundus ta oma eluga rahul olevat. Päris tihti ta sõtkus käppadega, mis peaks ju rahuolu märk olema minu teada. Alati tuli ta uksele vastu, kui keegi koju tuli ja hõõrus jalgade vastu. Hommikul wc-sse ka alati kaasa ja nurus paitamist.  Akna peal istudes jälgis ta linde ja plagistas hambaid, just nagu tahaks neid ära süüa. Kui jooksma hakkas, siis ikka üle terve korteri suure kiirusega ja ühelt aknalt teisele hüpates (meil oli päris palju vaba pinda). Vahel käis voodis teki all magamas, siis kui üksi kodus oli (seda ka uues elukohas alguses). Autoga talle üldse sõita ei meeldinud, kräunus haleda häälega.  Algul proovisime teda nädalavahetusel suvekodusse minnes kaasa võtta, aga seal ta pani ka kohe jooksu. Pärast otsisime mitu päeva enne, kui üles leidsime. Proovisime ka traksidega jalutamas käia, aga sealt pani ka kohe plehku. Nii ta toakassiks jäigi. Üldiselt oli ta hästi rahulik ja leplik. Aeg-ajalt ikka arglik, kui midagi tavapäratut oli, näiteks arsti juures.“.
Kogu sellest loost saame teha järelduse – Annile sobiks kodu, kus saaks omapead väljas käia, kus Annil on võimalus valida, kas põõnata toas pehmel padjal või luusida looduses, nuusutada tuuli, püüda liblikaid, olla vaba.
Inimene võib ju olla teinud kassist kodulooma, aga kas ka kodustatud looma? Või oleme kassid hoopis vangistanud? Loomulikult ei saa kass käia vabalt seal, kus ei ole turvaline, kus on autod, koerad, kurjad inimesed. Aga seal, kus on turvaline – seal võiks ju kass elada sellist elu nagu kass aegade algusest – käia omapead.

Anni oleks õnnelik ja rõõmus kodus, kus oleks turvaline omapead väljas käia. Otsime koos talle sellise kodu. Anni on kass parimas eas, tal on ees veel pikk elu – anname talle võimaluse elada nii, nagu talle meeldib?

Anni kodu-pakkumised on oodatud telefonil 5038083


Tuesday, November 10, 2015

Sissi läks koju. Lorenna läks koju.

Sissi hoiukodu vajas paaripäevast pausi ja Sissi kolis selleks ajaks teise hoiukodusse, kus perenaiseks fotograaf. Ja mitte lihtsalt fotograaf, vaid Kassifotograaf suure algustähega. Me oleme siin tähele pannud, et eriti häid kassipilte tegevad inimesed on ise ka nagu natuke kassid, kuidas muidu saab nii täpselt tabatud kassides olulisim – salapära? Ootamatult selgus, et selle asemel, et uues kohas peitud pugeda, vaatas Sissi huviga fotoaparaadiga toimetamist ja sai ruttu selgeks, et pisut poseerimist tuleb ainult kasuks. Nii siis sündisid imeilusad fotod meie imeilusast kassipreilist. Fotod rändasid muidugi kiirelt internetiavarustesse, sealt edasi kodudesse ja nii ka koju, kus vaba kassikoht.

Kodus Soome lahe teisel kaldal vaatasid Sissi pilte pereema ja pereisa ja 15-aastane perepoeg. Küllap viskas pilgu arvutiekraanile ka perekass, suur ja karvane maine cooni mõõtu isand. Kassi arvamus jäi esialgu teadmata, kuid inimesed otsustasid ühiselt – väike ja vilgas Sissi võiks tulla nende perekassiks. Nii võttiski Sissi ette merereisi ja suure sammu uude ellu



Meie loo moraal ei ole selles, et paar klantspilti avavad kõik uksed. Meie loo  moraal on hoopis see, et iga kass väärib perekassi tiitlit, väärib kodu ja armastust. Kui meie võimuses on koduta kasse kuidagi aidata, siis kasutame ära kõik võtted.
Meie sügav tänu vanapaarile, kes Sissi suvilate vahelt üles korjas ja meie juurde toimetas. Tänu hoiukodule ja fotograafile. Tänu inimestele, kes Sissi oma kodukassiks võtsid.


 Tõesti – reegel ei ole selles, et paar klantspilti avavad kõik uksed. Meil on Lorennast vaid esimestel hoiukodu-päevadel tehtud paar klõpsu, kust vaatab vastu natuke pulstunud kasukas ja veidi hirmunud pilguga kassihakatis. Levitasime Lorenna lugu ja otsisime talle kodupakkumisi, kasutasime hoiukodu kiidusõnu leidlapse kiirest kohanemisest. Kodupakkumisi oli päris palju, aga kõige paremaks ja sobivamaks osutus taas kodu teispool lahte. Lorenna on nüüd keskealise paari lemmikloom. Lorenna on pereliige, keda hoitakse ja hellitatakse, kelle järgi oma tegemisi seatakse ja käike planeeritakse. Lorennale on ostetud hunnik mänguasju ja pehme pesa, et lemmik end mugavalt tunneks ja igavlema ei peaks. Lorenna on väike kavalpea, magama poeb inimeste juurde voodisse, ei jäta kasutamata ühtegi võimalust süles nurrumiseks ja paide nautimiseks. Vallatused, mängutuurid ja väikesed krutskid on Lorenna päevade tavaline sisu. Et selle juures pererahvas lihtsalt ümber käpa keeratud saab, ei pane nagu tähelegi.


Lorenna teekonnale hüljatud kassipojast tubliks kodukassiks aitasid kaasa väga paljud head inimesed, meie suur ja siiras tänu neile. Tänu hoiukodule, kes hirmunud kiisukesele kiiresti turvatunde tekitas ja kodukombed selgeks õpetas. Tänu inimestele, kes Lorenna oma kodukassiks võtsid.

Tuesday, November 3, 2015

Leitud tiiger


Keila külje alt Leholast leitud tiiger. Muidugi ei ole tegemist loomaaiast plehku pannud eksootilise kaslasega, vaid täiesti tavalise koduse tiigriga. Kodu on selle kassi puhul küll suure küsimärgiga – selge on see, et Tiigril oli veel mõni aeg tagasi olemas täiesti korralik kodu, kus talle õpetati kõike, mis kodukass oskama peab. Tiigril on laitmatud liivakastikombed, harjumus magada voodis ning arusaam, et kass laua peal ei käi.

Aga ikkagi – leitud Tiiger. Ilus tume triibuline kassipoiss, vanust viis-kuus kuud. Terve, tugev, puhas. Tiiger „tekkis“ eelmisel nädala Lehola kortermajade juurde, algul ootas kannatlikult uste ees, hiljem hakkas vägisi inimestega kaasa kippuma, proovis autodesse pugeda.

Leidja võttis Tiigri endaga koju kaasa, käis loomakliinikus kiipi kontrollimas, kleepis ümbruskonna täis leidmiskuulutusi, jagas infot netis. Kõik, mis kassi omanike leidmiseks on võimalik teha, oleks justkui tehtud. Mida aga ei ole – ei ole seda inimest, kelle oma Tiiger veel nädalapäevad tagasi oli.


Leidja saab Tiigrit hoida paar nädalat, sest pere eakas kassiproua seab piiranguid. Taksikoer, kes uustulnuka peale algul täitsa pöördesse läks, otsustas õnneks kiiresti ümber,  lubab Tiigri oma toidukausist süüa ja peseb lapsukesel pärast näo ja kõrvatagused puhtaks.
Kui Tiiger tõesti kodust kaotsi on läinud, siis peaks tema omanik kiiresti-kiiresti välja ilmuma.  Kui aga kaotsiminek ei olnud Tiigri enda teha?




Kui keegi Tiigrile järele ei tule, vajab Tiiger uut kodu, alternatiivina head hoiukodu.  Kaslaste taltsutajad – palun andke endast teada.


Tiigrist rohkem infot saab telefonil 56911381.