Meie postkasti saabus
järjekordne abipalve. Südamlik ja hooliv. Lugu järgmine – Tallinnas Sikupilli
asumis on liikunud mõnda aega must-valge kassipoiss. Tugevama saju ajal otsib
varju keldriakna külmal plekil, muidu lebab võimalikult kerra tõmbunult haljasalal
muru varjus. Kass on kartlik, hoiab distantsi paari meetri jagu, pakutud toidupalad
neelab ahnelt. Meile kirjutaja on kassi paar kuud toitnud ja temaga kontakti
otsinud, kuid kass ei luba ikkagi ligi, ei lase puudutada, ei usalda inimesi.
Kirjutajal on raske päevast päeva kohtuda ootust täis rohelise silmapaariga,
sest kassi koht ei peaks olema tänaval, lahendust kirjutajal aga pakkuda ei
ole. Kirjutaja oleks juba ammu kassi kinni püüdnud ja endale koju viinud, seda
takistab aga tema väikese elamise ainuvalitseja 10-aastane kassidaam, paras
türann. Kirjutaja on püüdnud otsida abi, levitanud infot fb-s, suhelnud
erinevate abiorganisatsioonidega. Lahendust aga ei paista.
Meie väikese
mittetulundusühingu võimalused on kasinad. Meie vabatahtlike kodud on
hoiukodudena maksimaalselt kasutusel, meie tuttavad ja tuttavate tuttavad kõik
läbi uuritud ja võimalusel kaasatud. Seega iga uue abipalve saame töösse võtta
vaid siis, kui kassi leidja veidigi kaasa aitab. Või kui kassi leidja on
varasemalt kasside abistamiseks panustanud.
Nii selgitasime ka seekord kassi leidjale, et saame aidata, kui tema samuti
pingutab. Siinkohas tuleb meie peategelase loo vahele teha väike kõrvalepõige.
Edwardi leidja kirjutab nii: „Suvel oli mu hoole all kassipere, ema koos viie
pojaga. Pojad on tänaseks pooleaastased ja heades peredes, pean nendega sidet.
Ema Mann jäigi meile, kuna ta on nii inimpelglik loomake, kelle
sotsialiseerimiseks pidanuks kuid vaeva nägema ja temaga koos elama. Selleks
aga puudub võimalus, kuna maamaja, kuhu Mann ise tuli ja oma pojad tõi, on siiski
ainult suvemajana kasutusel, 100-aastane maja, seal ei kannata talvekuudel
elada. Nii jäigi, et Mann on meie poolmetsik majahaldjas, kellele rehetuppa
penoplastist soe pehmelt vooderdatud talve-elamine tehtud ja kellele üle päeva
süüa käime viimas. Mann ei ole unustatud maamajja, tema uudistavaid silmi ja
karvast nägu on alati suur rõõm näha. Muidugi on Mann steriliseeritud, kiibitud
ja vaktsineeritud. Mulle vähemalt tundub, et ka Mann ise on sellise
elukorraldusega rahul, kuna soe turvaline pesakoht koos söögi-joogiga on alati
olemas ja tal on vabadus põllu hiiri jahtida või omi kassiasju ajada.“
Saime aru, et Edwardi leidja
on kasside aitamisele käe andnud ja Edwardi lugu saab meie looks, proovime
aidata nii palju kui meie võimuses. Edward, omadele Eddy, saab oma nimiloo meie
blogis, aitame korraldada arstiabi, tutvustame kassi igal võimalikul moel ja
proovime otsida talle kodu.
Esimene koheselt lahendamist
vajav küsimus oli hoiukodu leidmine. Kassi olukorrast ajendatuna võtsime kõige
mustema stsenaariumi – kass on metsik, allumatu, tema sotsialiseerimine ei
pruugi kunagi õnnestuda. Seega esmalt oleks vaja hoiukodu, kus kass ei peaks inimestega
palju kokku puutuma, kuid saaks võimaluse korralikult välja puhata, samas saaks
anda ussirohu ja teha muu parasiiditõrje, et valmistuda vajalikeks veterinaar
protseduurideks. Esimesele hoiuetapile võiks järgneda hoiukodu, kus
sotsialiseerimiseks tõeliselt professionaalsed oskused, miks mitte ka teised
kassid ehk siis tegemist võiks olla mõne suure abiorganisatsiooni kassitoaga.
Kui kassi leidja oli algul
täiesti kindel, et tal ei ole mingitki võimalust Edwardi majutamiseks, siis
asja arutades ja kaaludes saabus selgus – seal samas maamajas on Edwardi
esmavajadusteks kõik olemas. Mannile käiakse ju üle päeva toitu viimas, nii
saab ka Edward vajaliku. Vajaliku toidu ja peavarju, aga ka rahu ja vaikuse ja
turvalisuse. Kuna nii ei ole hoiukodu võimalus ka kuidagi ajaliselt piiratud,
langes ära vajadus otsida järgmisteks etappides kokkuleppeid.
Edasine toimus juba kiiresti
– järgmisel õhtul oli püüdmispuur üleval, soojendatud konservi palakesed
tähistasid teeb puurini ja püütud Eddy oligi. Sõit maamajja läks väga
rahulikult. Maamajas oma toas seadis Eddy end sisse kõrgel kapi otsas – ohutus kauguses,
kuid ometi kõigest ülevaadet omades. Enne, kui Eddy varjuda jõudis, toimetati
vajalikud tõrjeprotseduurid, millele kass allus väga rahumeelselt ning mõned
vargsed paid võttis samuti rahuga vastu. Edward lasi endaga toimetada, ei olnud
krampis ega ehmunud, kuulas tähepanelikult ja tema ärevust väljendasid vaid alustassisuurused
silmad. Kui mõni päev hiljem oli aeg kliinikusse sõita, ei tekitanud kassi
transpordipuuri paigutamine mingit probleemi – kass sülle ja puuri, puuriuks kinni.
Ka kliinikus käitus Edward viisakalt, lasi arstil on igast kandist uurida ja
kontrollida. Ja meie must-must stsenaarium langes kolinal kokku – Edward on
kindlasti olnud kodukass, kes inimeste lähedust hinnata oskab ja
käitumisreegleid teab.
Kohe ootab Edwardit taas
käik kliinikusse, seekord siis kastreerima ja kiipima. Kuna kiisu natuke
lonkab, tehakse ka röntgenuuring. Põhjaliku ülevaate saavad hambad ja igemed,
mis tänavaelus veidi kannatada saanud. Samuti on tellitud iluprotseduurid –
Edwardi pikakarvalisest kasukast pusade eemaldamiseks on otstarbekas ajutuselt
kanda lõvisoengut.
Edward teeb esimesi samme
teel tagasi kodukassiks. Anname talle aega välja puhata, kosuda ja küll siis
tuleb ka aeg usalduse tekkimiseks. Esialgu harjub Eddy tubase eluga 100-aastase
maamaja vaikuses, vaatab aknast saabuvat talve, nakitseb toidukausi ääres ja
proovib taas magada pehmes pesas. Küll peagi saabub päev, kus Eddy on valmis
suhtlema, on valmis unustama tänaval veedetud aja, on taas kass nagu kodukass
ikka.
Rohkem infot Edwardi kohta
saab telefonil 5200442.