Kass ja Pojad

 Meie kuurikassid

Igal kassiabiorganisatsioonil on oma kuurikasside lood. Siis meil ka nüüd.

Poolteist kuud tagasi kuulsid kuuriomanikud, et kola täis kuuripealsel midagi toimub – jooksu- ja hüppemüdinad, viuksatused, asjade kukkumise kolin. Rotid? No õnneks siiski mitte midagi hirmsat, lihtsalt üks võõras kassiema oli valinud pelgupaiga oma kolmele, umbes neljanädalasele lapsukesele.

Kolmekesi tigudiivanil

Mõned päevad kulusid harjumiseks mõlemale poolele – pererahvale ja kassidele. Õige pea selgus, et kassiemme on julge ja sõbralik, kohe oli nõus vastu võtma paid ja parimad toidupalad. Kassilapsed, kes inimesi seni vaid läbi kuuriseina pragude olid näinud, olid veidi ettevaatlikumad. Vaja oli plaani, kuidas kassid turvalisemasse paika toimetada.

Juba otsiti püüdmispuuri, seati lõkse ja püüniseid. Valmis pandi ka kassituba. Kassilapsed said püütud kuuripealsel käepäraste vahenditega ning nii rändasid nad kassituppa kes vanas korvis, kes mõlkis ämbris.

Kassitoas said lapsukesed hakata õppima kõike olulist – inimene on hea ja temaga kaasneb maitsev toit, suletutid ja pallikesed on toredad mänguasjad, liivakast on väga vajalik. Kuna kassitoas oli palju mugavaid peidukohti, näiteks vana tigudiivani õõnsad käetoed, siis väga suuri sõprussuhteid ei tekkinud. Kassipojad küll mängisid ja jooksid pererahva juuresolekul, aga sülletulek ja paisaamine tundusid jätkuvalt hirmutavad. 

 Veel puuris - Punkt vasakul, Koma paremal

Kassilaste koduküpseks saamiseks tuli ette võtta järgmine sotsialiseerimiskäik.  Nii rändasid pisikiisud linna hoiukodusse. Esialgu suurde näitusepuuri, et kontakt inimesega saaks väga vahetu.

See on hämmastav, kui kiiresti kassilapsed õpivad. Annad õige tõuke ja pärast ainult loetled edusamme. Pool tundi peale näitusepuuri maandumist oli inimese süles istumine juba täitsa tore. Mõned päevad veel oli kahtlusi-kõhklusi, kes usaldada ja palju usaldada, aga kogu aeg liikus asi paremuse poole. Näitusepuuri uks jäi avatuks juba kolmanda päeva õhtul, sest arglikke ja susisevaid kiisikuid enam ei olnud.

Voodis -  Koma eespool,Punkt taga

Neljanda päeva õhtul pidi hoiuperenaine end  ööuneks voodiveerele seadma, sest kassipojad magasid keset voodit ega suvatsenud kuskile liikuda. Hommikupoole ööd muidugi jooksid mööda voodit nagu pöörased ja vallutasid magajat mägironijatena.

Lõõgastunud Koma

Kuuendal päeval hakkasid nurrumootorid tööle. Seitsmendal päeval oli julgust tulla diivanile hoiuperenaise juurde, toetuda mõnusalt vastu külge ja oodata, et võetakse sülle ja paitatakse lõputult.Kaheksanda päeva hommikul oli selge, et süüa võib küsida, vänderdades hoiuperenaise jalus ja püherdades vaibal, kõht ülespoole.

Tänaseks on üks kassilastest - kõige väiksem tüdruk  Tupsu – juba uues kodus. Koma ja Punkt on eraldi hoiukodudes. Nüüd on neile selge, et inimesed on sõbrad.

Punkt ja Koma on just selles kõige magusamas kassipojavanuses. Just selles eas, kus tuleb minna uude koju, kus tuleb oma inimesed oma käpa ümber keerata.

Kassiemme

Kassipojad saavad enne uude koju minekut vaktsineeritud ja kiibitud. Uus kodu peab olema turvaline, hea kassipidamiskultuuriga. Kõige tähtsam on muidugi armastus kasside vastu.

Kassiemme taastub imetamisest ning tema saab peagi eraldi postituse. Esialgu lihtsalt teadmiseks, et kassiemme on hästi nooruke, ilmselgelt kodune kass, kes lihtsalt kas kodust kaotsi läinud või siis üleliigseks osutunud. Seega pikka rehabilitatsiooni ei vaja, küll aga vajab pererahvast, kes temast tõesti hoolib.

Kui soovid kassipoiss Komale või kassitüdruk Punktile (või neile koos, sest vaata, kui ilusa mustvalge komplekti nad moodustavad) kodu pakkuda, võta ühendust telefonil 5038083 või meiliaadressil kassjapojad@gmail.com.