Pühadesoove

MTÜ Kass ja Pojad vabatahtlikud soovivad magusat jõulunurru! Inimesed, hoidke oma kalleid koduseid kasse! Kassid, hoidke oma hoolivat pererahvast!

Veel enne jõule...

Pühadekaart on valmis, MTÜ vabatahtlike tervituspilt ka, aga veel ei taha soove jagama hakata. Jagame enne muret, kuigi tundub, et jagatud mure ei saa poole väiksem. Kui just ei juhtu imet ja saame kohe-kohe mõne hoiukodupakkumise, mis aitab meid järje peale.

Kas leiad pildilt kassipojad?

Keilas ühes garaažis neli kassipoega, kaks ühest ja kaks teisest pesakonnast, vanust võibolla 2 ja 4 kuud. Jah, peavari ju on ja ehk on seal garaažis ka mõni sooja andev pesake, head inimesed pakuvad toidupala – aga mida toob tulevik? Alguse metsikule kassikolooniale? Ei, aitäh! 

Kus kuuse all kohtume?

Kehras tänavatel kaks punast kassi, üks perenaise teispoolsusesse lahkumise tõttu, teine kolimise "ülejääk". Täiskasvanud kassid, saavad ehk hakkama – aga mida toob tulevik? Veel üks punane Kehras – ajutises hoiukodus – supersõbralik, heade kommetega, täiesti nõus pererahvast kuuse all tervitama – mida toob tulevik?

Vajan kannatlikku meelt:)

Murekortsuke ka meie Trinity pärast – Trinnu tegi 3. detsembri näitusel suurepärase etteaste, võitis kolmevärviliste kategooria, sai pärjatud karika ja rosetiga ning sai ka kodupakkumise. Murekortsuke kogu selle ilu peale seetõttu, et Trinnu ja perenaine ei leia ühist keel, veel ei ole leidnud. Me proovime veel, nii kergelt alla ei anta. Alla ei saa anda ka seetõttu, et alternatiiv oleks Trinnu hea haldja maamaja, kus Trinnu peaks üksida toime tulema. Aga Trinnu vajab igapäevast suhtlemist, igapäevast inimõpet. Nii ei võibolla vajame ja Trinnule hoiukodu.

Head inimesed, enne kui hakkate lõppevale aastale joont alla tõmbama, vaadake oma südamesse – kas seal leidub jõudu aidata abivajajaid? Hoiukodu pakkumine on lihtne viis aidata. Me ei saa teha hoiukodu-pidamise näidistundi, sest hoiukodu on lihtsalt kodu, selle erisusega, et seal leiab ajutist peavarju koduta kass.

Hoiukodu on kodu, kus:

• ·        peetakse kassist lugu,
• ·        aidatakse kassil üle saada tänavaelus kogetud hirmudest
• ·        õpetatakse kassile kodukassikombeid ja vajadusel sotsialiseeritakse
• ·        hoitakse silm peal kassi tervisel ja vajadusel otsitakse veterinaarabi

Hoiukodu on kodu, kus:

• ·        hoiukassi tulekuga on nõus kõik pereliikmed ja kassil on turvaline
• ·        kus ei ole teisi kasse või kus kodukassid on tolerantsed võõraste vastu
• ·        jagub aega ja tahtmist kassiga tegeleda
• ·        kassile pakutakse kvaliteetset toitu

Meie pakume hoiukodule:

• ·        nõustamist ja abistamist kõiges kassiga seonduvas
• ·        veterinaarabi korraldamist ja selle eest tasumist
• ·        kassile vajalikke tarvikuid – liivakast, kratsipuu, transpordipuur
• ·        abi toidu ja liiva ostmisel.

Võta meiega ühendust telefonil 50 38083 ja e-posti aadressil kassjapojad@gmail.com.

Vapper Trinity

Hoiukodude suures puuduses vaeveldes peame mõnda kassi hoidma vabapidamisel.  See tähendab seda, et kass saab süüa ja tal on tuulevarjupesake, aga sooja tuba ja inimeste lähedust ei ole. Keeruline on niimoodi koduta kassist kodukassi teha.

Üks selline murelaps on Trinity. Meie vabatahtliku maamajas on tal vabakäigukassi staatus, aga kuna nii vahva kass on väärt palju enamat, oleme juba mõnda aega otsinud lahendusi. Kevadel allutasime Trinity steriliseerimisoperatsiooni järgselt tubasele režiimile, aga toas talle väga ei meeldinud, ühtegi hoiukodu ei õnnestunud leida, väljas möllasid lilled ja liblikad ja kiisuke kolis taas välja. Trinityle endale see meeldis, aga meie ikka tahtsime midagi muud. Tahtsime, et Trinnul oleks oma kodu, oma inimene, et Trinnu saaks süles magada ja paisid niipalju kui kulub.

Oktoobri algul sekkus saatus väga omapärasel moel. Järjekordsel kassitoitmise-käigul põrkas meie vabatahtlik kokku Trinnuga – üks näopool tugevas turses, silm küll veel lahti, aga põsk nagu hamstril punnis. Trinnu, kes tavaliselt inimest lähedale ei lase, tuli seekord ise hädiselt miuksudes  ja abi otsides lähedale. Ei olnud vaja püüdmispuuri, ei näidatud küüsi ega hambaid – Trinity sai haigetuppa majutatud. Järgmisel hommikul käik Vilde kliinikusse, seal otse opilauale – Trinity põsel olev suur mädakolle vajas kiiret sekkumist. Kas tekkis põletik haavast, mis saadud kakluse käigus mõne loomaga või muust vigastusest, kes seda enam teab. Aga selge ju, et kassikese vabakäiguelu ei saa väga turvaline olla. Operatsioonile järgnes mitu päeva kodust ravi, tabletid, haavapuhastus. 

Trinity pidi kandma kraed, mis meie vabatahtliku sõnul „häbikaelusena“ otseloomulikult Trinity kuningliku meele ja moeteadlikkusega kokku ei sobi. Lisaks kraele hakkas tekkima järjest asju, mis  Trinnuga justkui kokku ei sobi – ravijat ei karistatud käpahoopidega, süles teki sees püsiti täitsa rahulikult ja väike nurrgi lasti kuuldavale.  Üldse käitus Trinity nagu üks tavaline (kaval) kodukass. Eks Trinity sai ju suurepäraselt aru, et ilma inimese abita ta terveks ei saa. Võib-olla lootis ta, et koostööd tehes saab rutem terveks ja taas omapäi uitama. Kuid meie vabatahtlik otsustas – kui jää juba niimoodi sulab, siis ei saa Trinnu enam taganemisteed, nüüd algab üks suur võitlus usalduse lõpliku võitmise nimel. Sundseisus Trinity pidi kätte saama kõik paid ja hellitused, mida ta oma noore elu algusest saadik ei olnud saanud. Algas intensiivtreening. Edasist ma kirja panema ei hakka, lisan vaid mõned pildid – nendel on ju täiesti sotsiaalne kass?

Kuna vaba hoiukodu ikka veel ei paista, Trinityle tähendab iga maamajas üksinda veedetud päev paigalseisu, kui mitte tagasiminekut, siis anname Trinityle ühe forsseeritud võimaluse – 19. novembril Kristiine spordihallis toimub klubi Felix rahvusvaheline kassinäitus ja Trinity tuleb kohale.  Me loodame, et kohtume sellel näituse inimestega, kes soovivad Trinityle kodu pakkuda.

Rohkem infot Trinity kohta telefonil 5200442

Alisa läks koju. Suleiman läks koju.

Nagu eelmises postituses kirjutatud, läksime Cleopella näitusele kindla sooviga oma hoolealustele head kodud leida. Unistada tuleb suurelt! Siinkohal tuleb aga juttu peaaegu uskumatust loost.

 Olime näitusesaalis aegsasti kohal. Alisa proovis puuris oma olemist mõnusamaks teha, veel oli rahu ja vaikus ümberringi, külastajate saabumise kella-ajani jäi veel tund. Siis astus meie juurde kena tütarlaps, jäi üksisilmi  Alisat vaatama. Meie näitusenaiskonnal on terve rida vestluse alustamise viise, kas siis küsitakse koduste kasside kohta, kutsutakse meie kiisudele pai tegema, tutvustatakse meie MTÜ tegevust hättasattunud kasside abistamiseks, uuritakse kassivõtmise plaanide kohta. Seekord küsis siinkirjutaja esimese küsimusena: “Kas tütarlapsel on kassivõtmise soovi?“. Edasine on tegelikult juba ajalugu – tütarlaps oligi kassiotsinguil, Alisa tundus talle maailma kõige õigem kass. Ka Alisale paistis see mõte meeldivat. Muidugi ei sündinud lõplik otsus hetkega, rääkisime kodupakkujaga kahe näitusepäeva jooksul korduvalt ja veendusime, et Alisa saab väga hea perenaise.

Näitusekorraldaja julgustab meie koduotsivaid kasse alati ka võistlema, et kodukasside kategoorias rohkem elevust oleks. Nii pidi ka Alisa end proovile panema. Kui kiiresti see kass õpib, on veel omaette jutt. Kui esimeses ringis oli näha kohkunud kassike, kes kohtuniku tähelepanematuse ära kasutas ja laualt jooksu pani, siis viimases, kuuendas ringis oli kohtuniku ees kass, kes teadis täpselt, kuidas istuda ja astuda, kuidas end näidata ja kuidas muljet avaldada. Meie eesmärk võistlusel ei ole kunagi auhinnatud saada, esimeseks tulla, aga uhke tunne on küll, kui üks koduta kass saab hinnatud parimaks.

Teise näitusepäeva lõpul tuli Alisa uus perenaine kassi ise transpordipuuri panema. Me teadsime, et Alisa ei taha väga süles püsida. Uus perenaine võttis Alisa kätte ja Alisa toetas oma peakese tema õlale, pani silmad kinni ja andis kogu olemisega teada – see on süli, kus ta tahab olla, kus tal on hea ja turvaline.

Suleiman ei olnud küll näitusel kaasas, kuid tegime talle hoolega reklaami. Suleimani kiita on kerge – kass on noor, terve, supersõbralik, heade kommetega, nutikas. Päev pärast näitust tuli telefonikõne – Sulaimani oodatakse kodus, kus on kasvamas kolm väikest poissi. Suleimanist loodetakse kaaslast, kes aitab lastel õppida hoolivust ja teistega arvestamist, kes oleks seltsiliseks ja mängukaaslaseks. Rääkisime ja arutasime ja tegime otsuse – Suleiman saab uue kodu. Läksime kassi ise uude koju viima, et saada kinnitust juba kuuldule ja muidugi veenduda, kas Suleimanile kodu  meeldib. Suleiman astus transpordipuurist välja sellise moega, nagu oleks ta ainult korraks ära käinud – sirgel seljal, saba kõrgelt püsti, jalutas kass mööda tuba ja vaatas ringi. Tervitas mõõduka peanoogutusega uut perenaist, naeratas vuntsi alt lastele, hüppas tugitooli ja seadis end mugavalt pikutama. Suleimanist tänaval tehtud pilt tuleks kaugele sahtlipõhja peita – tegelikkuses on see kass kordi ilusam ja väärikam.  Tegime mõne päeva möödudes ka natuke järelkontrolli ja kuulsime vaid kiidusõnu – kass mängib, otsib seltsi ja tähelepanu, oskab tühjast toidukausist märku anda. Alati ei tähendagi sõnad, millega kassist räägitakse, tähtsam on emotsioon, mis sõnu saadab – Suleimaniga ollakse väga-väga rahul.

Sellised kaks koju-jõudmise-lugu. Oleme Alisa ja Suleimani üle rõõmsad. Täna ei kirjuta sellest, et juba järgmisel päeval pärast näitust tuli ridamisi abipalveid – külmas angaaris kassiema kahe väikesega, 11-aastane kass antakse ära pereliikme allergia tõttu, eakast perenaisest jäi maha tiine kassiema. Natuke oleme juba aidanud, aga takistab meie suurim kitsaskoht – hoiukodude vähesus. Näitusel jäid mitu inimest kaaluma hoiukodu pakkumise mõtet – palun andke endast märku, palun aidake meil aidata.

Näitusele!

MTÜ Kass ja Pojad annab teada - Cleopella Cat Fanciers of Estonia toob 22. ja 23. oktoobril Lauluväljakul taas kokku uhkeid ja huvitavaid tõukasse. Teeme neile reklaami – tulge ja vaadake! Ja kui tõuga kiisud on üle vaadatud, palun tulge meie laua juurde, et tutvuda tõuta kassidega. Meiega on kaasas Alisa, imearmas triibik, kes väga soovib endale head pererahvast leida. Tutvustame oma teisi koduootel kiisusid – malbet preili Pirtsut, vaprat rüütlit Waldemari, nähvitsat Trinityt, sulnist Suleimani. Teeme oma traditsioonilist heategevusmüüki, pakume kassidele mänguhiiri, lastele mängukasse, emmedele-issidele poekotte ja helkureid. Kohtumiseni Lauluväljakul!

Valgele! Vol 2.

Eks meil ikka tuleb aeg-ajalt ette teatud kasukatrende – triibulist,  musta või muud. See sügis on meie jaoks aga eriline – valgemast valgem.

Kolm pisikest kiisulast on uutes kodudes, teeme nende üle natuke järelevalvet, aga tundub, et kassipojad on tublid ja tragid, igati õppimis- ja kohanemisvõimelised. Väike kass esimest korda ema hoolest ja armastusest eemal võib tähendada probleeme, aga kui uued kodud on hästi motiveeritud, saab kõik korda.

Hoidsime valgete kassilaste ema teadlikult varjus. Nimelt ei olnud kassiema väga sotsiaalne, kippus sisisema ja käpaga vehkima, seetõttu oli meil plaan saata ta tagasi leidmiskohta, kus tal oleks olnud toit ja vajalik peavari, mitte aga kohustus inimestega suhelda. Peale poegade loovutamist aga olukord muutus – kassiema unustas sisisemise ja käpaga vehkimise, ronis hoiukodu inimestele sülle, lõi nurrumootori tööle ja andis teada – tema töö emana on tehtud, nüüd elab ta oma elu ja see tähendab elu koos inimestega.

Kass, kes inimest usaldab ja koostööks valmis on, saab kohe ka nime. Meie valge kaunitar on Siisi. Siisi on väikest kasvu  ja haprake, veterinaar märkis kaaluks 2.7 kilo.  

Siisi on steriliseeritud, vaktsineeritud ja põhimõtteliselt koduvalmis. Seega kodud – kel soov võtta oma perre nooruke kassipiiga, palun andke endast teada hoiukodule telefonil 5104561.

Koduvalmis on ka meie teine valge hoiuline. Tema probleem on see, et me ei suuda leida tema kodu, teda tema koduga kokku viia. Me ei oska arvata, kas kass on lihtsalt omapead uitama sattunud või on pererahvas ta teadlikult ja tahtlikult omapäi jätnud.

Kass tuli Treppoja suvilapiirkonnas ühe maja juurde. Nurus süüa, trügis tuppa, tahtis sülle ja proovis seletada. No mõista siis kassi keelt? Kass on puhas ja üldiselt heas toitumuses, kuid on näha, et harjunud täis toidukausiga, ise jahti pidada ei oska, millest ka silmnähtav kaalukaotus.

Tegemist on siiski targa kassiga – ta oskas valida maja, mille pererahvas on kassi-inimesed. Kuna neil endal kodus eakas kassi-isand, siis hoiukodu pakkuda nad ei saa. Küll aga on nad valmis igakülgseks koostööks, kliinikusse kiipi kontrollima, ussirohtu andma, kuulutusi jagama, ka hoiukodu organiseerima. Seega esialgse abi kass saab. Aga kass tahab ju koju. Kas siis koju tagasi või uude koju, kus tal on turvaline ja hea elu.

Kassi kohta saab rohkem infot telefonil 56485231.

Valgele! Valgele!

Valge - milliseid seoseid tekitab teis see sõna? Piim? Pilved? Või kui loed kassiblogi, siis ikkagi kassid, valged kassid?

Suvekuude kokkuvõttes andsime teada, et meil on pesakond valgeid kiisusid. Oleme nendega nüüd toimetanud, veterinaar on nad üle vaadanud, parasiiditõrje on tehtud ja vaktsineerimisplaan paigas. Meie fotograaf veetis hoiukodus meeleolukaid tunde, mille tulemusel sündis pildigalerii, valgemast valgem. Näitame siin mõnda pilti, aga ainult seal, kus kõik kolm väikest korraga, on garantii, et tõesti igaüks on näha. Teistel piltidel ei julge lubada, et tegemist on erinevate kassidega, võib-olla on kõigil piltidel üks ja sama kiisu, võib-olla on näha kaks ja kolmandat mitte. Kes tahab endale koju valget kassi, peab minema hoiukodusse ja ise valima. Valge kass ei ole kunagi lihtsalt valge kass, igaüks on ise nägu ja ise tegu.

Hoiukoduga saab kokku leppida telefonil 5104561 või 5038083.

NOPi gurmeeturul

MTÜ Kass ja Pojad pakkus laupäeval NOPi gurmeeturul taas võimalust aidata. Müüsime koduseid hoidiseid, et koguda raha kasside kliiniku-kulude katteks.

Oleme NOPi gurmeeturul juba mitmendat korda. Tore oli kogeda, et oleme inimestele meelde jäänud – paljud tulid meie leti juurde kindla teadmisega – ostu tehes saab panustada koduta kasside aitamisse. Meele tegi rõõmsaks noorpaar, kes tuli küsima kurke, sama häid kui eelmistel aastatel. Proua, kes mõned aastad tagasi ostis meilt poekoti, tuli meid tervitama ja näitas, et kasutab meie kotti kui ühte oma lemmikut. Põgusaid kohtumisi sai ridamisi, meile sooviti edu ja kordaminekuid kasside aitamises. Meie müügiletilt kadusid ostjate kottidesse-korvidesse hoidised, mille tooraine koduaedadest ja puhastest metsasaludest. Müügiks paneme kokku hoidised oma perede talvevarudest, seega kõik on väga naturaalne ja sooja südamega loodud.

Keset turupäeva pidime aga ette võtma ühe päästeoperatsiooni. Nimelt tuli meie laua juurde (kuhu siis veel, kui suur silt värava vastas teatab kassidest) härra, süles peen tõukass. Kuna turul liikus lemmikloomi palju, arvasime algul, et kiisugi on pererahvaga koos ostlema tulnud. Kuid siis selgus – kiisuke oli nukralt kükitanud tänaval. Leidjale tundus võimatu, et selline kass oleks koduta hulkur, pigem on tegemist kaotsi läinud lemmikloomaga. Meie vabatahtlik sõitis kassiga kliinikusse, kus selgus – kiip on olemas, kuid omaniku andmeid registris mitte. Kiibist ei ole kasu, kui seda registrisse ei kanta – kas sellest on nii keeruline aru saada? Siis tuli appi kõikvõimas internet – teated Facebookis Nopi kohvikule, Märgatud Tallinnas kommuunile. Peagi saabus telefonikõne – pere oli käinud NOPis söömas ja kass oli autost välja pääsenud. Nüüd on kiisu kodus tagasi ja sõnad peale loetud – kiip registrisse ja kass sõidab autos ainult transpordipuuriga!

Meie veetsime suurepärase sügispäeva ja lugesime kokku kassa, mis lubab meil tasuda näiteks 5 steriliseerimise või 15 vaktsineerimise eest. Sellest rahast on väga suur abi.

Täname NOPi peret, kes meile alati väga hea müügikoha annab ja meid lahkesti võõrustab. Täname kõiki turulisi, kes meie letilt ostu tegid. Soovime kõigile meeldivaid hetki meie hoidistega maiustamisel. Kohtumiseni järgmisel turul, seni hoidke oma lemmikloomi ja andke meile teada, kuidas ostuga rahule jäite ja mida järgmisel korral meie letil näha tahaksite!

Suvekuude kokkuvõte

Järjekordselt on möödunud soojad suvekuud ja meiegi kassitubades on olnud liikumist.

Alisa

Alisa vahetas hoiukodu ja oleks kui ise-ennastki välja vahetanud. Olime tõsiselt mures tema tagasihoidlikkuse  pärast. Küll püüdis ta nähtamatu olla, küll sisinaga ennast hirmuäratavaks mängida. Meie inimesed teadagi aga on jonnakad ega jäta ühtegi kassi uksi nurka konutama. Nii tehti ka Alisale tantsu ja tralli, meelitati mängima ja jooksma. Kassilapsele meelepärastes tegevustes hajus kergesti ettevaatlikkus ning kui ühel hetkel sattus kass hoiuperenaisega pea-aegu laupkokkupõrkesse, oli jää jäädavalt murtud. Sellest hetkest peale tuterdab Alisa katkematult inimestel jalus, nõuab pai ja tähelepanu. Selleks, et harjutada välja Alisa komme inimese käega mängida, on kasutusele võetud hall mänguhiir, kelle kallal Alissa lõpmatuseni oma hambaid teritab. Alisal on esimese sünnipäevani veel natuke aega, ta on korraliselt vaktsineeritud, steriliseeritud, sotsialiseeritud, saab hästi läbi mõistlike väikelastega. Aga kõige tähtsam – Alisa on valmis oma uue kodu ja uue pererahva heaks. Imeilus ja iseloomuga kassipiiga ootab väga oma inimesi.

Anni veetis oma päevi kasside turvakodu suures kassitoas ja küllap unistas iga päev, et saaks taas kodukassi elu nautida. Anni sai suures seltskonnas kenasti hakkama, aga kassid ei ole siiski oma olemuselt karjaloomad. Anni võttis ühiselust aktiivselt osa, vaatas üle kõik külalised, mängis kõigi lastega, suges teiste kasside kasukaid ja jagas pehmeid pesasid. Ja siis ühel päeval tulid need päris oma inimesed. Anni saatis juba ka kodu-uudiseid ja pajatab oma reisist ja uuest kodust nii:“ Ma tahan teile koha alguses öelda, et ma olen väga õnnelik. Alguses ma ei tahtnud turvakodust ära minna, ajasin küüned vastu kui mind kotti topiti ja terve tee ma protesteerisin valjuhäälselt. Aga ma ju ei teadnud kuhu ma lähen. Tegelikult olin seda hetke juba kaua oodanud. Mul on nüüd oma kodu. Ja ma saan niipalju paisid, kohe koguaeg. 

Anni

Mul kodu on suur, nii et kõikide nurkade saladusi pole ma veel avastanud. Esimestel öödel ma ärkasin iga tunni tagant, kontrollisin kas mu inimesed mind kuulevad ja otsisin aina uusi magamiskohti. Meil turvakodus oli kolleegidega selline komme, et kogu aeg pidi keegi öösel rahmeldama ja teisi üles ajama. Aga nüüd juba magan õige magusalt hommikuni. Ja ma teen seda suures voooodis, loomulikult luban oma inimestel ka seal olla. Ma õppisin keerdtrepist käima, isegi üles ja alla jooksma, olen väga uhke. Ma armastan väga oma uute inimestega koos olla. Ma suhtlen nendega valjuhäälselt ja see meeldib neile. Sööki ma valin ka, mulle meeldib see seeniori toode, hea pehme. See august oli ilus.“

Loo kassiemme

Loo kassipiiga

Loo kassipere saatus, tõrksate taltsutamise lugu, on teinud igasuguseid käänakuid. Üks pisikestest on õnnelikult uues kodus. Teine väikseke ootab Kassiabi hoiukodus oma koduvõimalust. Kolmas väikeseke, kõige ilusam ja nunnum, sattus aga sellise heategija kätte, kes viis ta Tallinna Loomade Hoiupaika, sellesse kohta, kuhu kassid kui musta auku kaovad… Kassiema, kes kõige järgi otsustades oli siiski kunagi kodukassi elu elanud, on kenasti korda tehtud ja taas inimsõbralik. Veidi omapärase kiiksuga – mehed tunduvad talle meelepärasemad kui naised või lapsed. Kassiema sünniajaks arvas veterinaar 2015 maikuu, kiisuke on pidikest kasvu ja habras, tema kasukas siidine ja pikakarvaline. Kassike ootab hoiukodus päriskodupakkumisi. Väike kodu-ootel kassipiiga on krips-ja kraps nagu üks 4-kuune kassilaps olema peab. Harjunud väikeste lastega, mänguhimuline ja rõõmsameelne.

Meie karbikassipoegadest said päris kiiresti kodukassid. Mustvalged sõbrakesed Pablo ja Eloise on koos uues kodus, punased poisid Simpson ja Belami peavad ise hakkama saama – ikka oma uute peremeeste rõõmuks ja lustiks.

                                                  Eloise ja Pablo uues kodus lustimas

Kriimu

Kirju kasukaga ja veel kirjuma minevikuga Kriimust on ka saanud täieõiguslik kodukass, resideerib Soome Vabariigis. Eks tema sotsialiseerimisse läks paras hulk valu ja vaeva. Aga õnneks oli kassijumal Kriimut õnnistanud erakordse koguse uudishimuga ja seda ära kasutades sai hoiukodu  ettevaatlikust ja kartlikust kiisukesest õige varsti välja meelitada tõelise lembekiisu.

Anni. Pablo. Eloise. Simpson. Belami. Kriimu. See on suve plusspool.

Valged

Valged karvakerad hoiukodu toakeses – kas loeme need suve pluss- või miinuspooleks? Miinus kindlasti selles mõttes, et lumivalge kassiema tõi oma pisikesed ilmale võõras kuurialuses. Kassiema on kartlik – ehk ei olegi tal kunagi kodu olnud? Miinus ka selles mõttes, et kassiemme kolmel valgel lapsukesel ei ole kodu. Aga me teeme kõik endast oleneva, et need miinused plussideks pöörata. Kohe annavad oma panuse fotograafid ja  veterinaarid. Kohe saadame laiali sõna, et kodupakkujad teaksid tulla. Teadupärast arvatakse, et valge kass, kellel on peas must laiguke, on ravivõimetega. Just selliseid tegelasi me tutvustama hakkamegi. 

Meie karbitäis

Koduta kasside muredele vähegi kaasa elavad inimesed teavad – on tekkinud uus liik kasse – karbikassid. Tavaliselt on tegemist väikeste kassipoegadega, pakitud nelja-või kolmekaupa. Pakendi suurus ja materjal ei ole oluline. Me ei räägi nendest (inimesteks ei paindu keel neid nimetama), kes selliseid pakke kokku seavad. Võib olla peaksime rääkima nendest kassiemadest, kelle järglased niimoodi laia maailma saadetakse ja kes ise vabakäigul järgmise ja järgmise pesakonna hangivad. Et siis oleks järgmisi karpe täita. Neid kasse tahaks säästa, aga kõiki ju aidata ei jõua. Ja nagu ikka – ei ole kassid oma hädades süüdi.

Aga lõpp ja ots halal – seekordne karbipakkija sokutas üleliigsed tegelased vanglaväravasse.  Sealt sattusid nad suure südamega proua hoole alla. Proual endal kodus 9 päästetud kassi, aga pisikesed võeti ikka hoiule. Et proua vaeva säästa, asus üks kodukassidest pisikiisude asendusema staatusesse. Süüa oskasid lapsed juba ise, kuid eks emalik hool ja õpetus kulus ikka ära.

Hoiukodudega on kitsas nagu alati, eriti suvisel ajal. Selle karbitäie edasise saatuse korraldamisel saime kokkuleppele MTÜ-ga Kassiabi. Nii müravad ja mängivad väikesed sõbrakesed hubases kassitoas, neil ju muresid enam ei ole. Mured on aga meil – kus on nende kassikeste tulevased kodud?

Pilt on küll kehvake, aga aitame sõnadega kaasa – punased ja pikakarvalisel on poisid, must valge ninaga on poiss ja must musta ninaga on tüdruk.  Sündinud mai lõpus või juuni alguses. Kodused kassipojad, väga sõbralikud nurrujad.

Niisiis – otsitakse kodusid, kus kassi peetakse au sees, kassi vajadusi ja turvalisust hinnatakse ja kus saadakse aru, et kassi paljunemisele ei ole ühtegi õigustust. Garanteerime, et armastatud ja hoitud kass annab vastu  tingimusteta armastuse ja hoiab oma pererahvast ennastsalgavalt. Me veel ei tea, kes neist on süles tududa armastav hellik, kes valvas koerkass, kes innustaja või lohutaja või milliseks nad üldse kasvavad. Aga me loovutame vabatahtlikult nende kassihakatiste kasvatamise ja kujundamise nende oma inimeste kätesse.

Lähem info   kodu@kassiabi.ee , 5281698, 5038083

Tõrksa taltsutus

Väike hoiuline hetk enne püüdmist

Meie vabatahtlik märkas Loo alevikus suurte majade vahel mängivaid kassipoegi. No muidugi läheb sellise vaatepildi peale tuluke põlema – kodukassi lapsukesi ei luba keegi niimoodi järelevalveta välja. Järeldus sai olla vaid üks – tegemist on kiisukestega, kellel ei ole peremeest ega peavarju. Natuke uurimistööd ja selgus, et päris omapead kassilapsed siiski ei ole – nendega koos on ka kassiemme. Samasugune koduta ja peremeheta.

Veel natuke uurimistööd ja selgus, et kassipere eest kantakse ka hoolt. Toidutoojaid käis kassipere koduks oleva vundamendiava juurde mitmeid. Seega justkui hoolitakse? Või siiski mitte? Jah, praegu on suvi ja soe ja kassid saavad väljas hakkama. Aga mis saab siis, kui tuleb sügis, talv? Mis saab siis, kui kassilastest saavad täiskasvanud kassid, kes omakorda kassilapsi ilmale tooma hakkavad?

Vabatahtlik võttis nõuks tegutseda. Püüdmispuur seati üles, natuke kannatust ja kavaldamist ning kassiema ja kaks pisikest olidki kinni püütud.  Siit aga hakkavad hargnema tõrksate taltsutamise lood.

Kassiemme läheb puuri. August vaatab jooksik.

Esimene lugu – kassiema. Tundus, et päris pöörane tegelane, nõudis häälekalt puurist väljapääsemist. Esialgne tegevusplaan oli kassiema tervis üle kontrollida, parasiiditõrje teha, steriliseerida. Siis otsustada sotsialiseerimise võimalikkuse üle. Kuid oh imet – kui kassiemme sai oma pisikesed jälle enda juurde, muutus ta leebeks ja lahkeks, lubas pai teha ja käitus üldse enam-vähem viisakalt. Võiks isegi arvata, et tegemist on endise kodukassiga . 

Pisikeste püüdmine. Puuris Kassiabi hoolealune.
Augus ikka jooksik.

Teine lugu – kassilapsed. Vanus orienteeruvalt 3 kuud, mis tähendab seda, et ohutunne ja kaitserefleksid on välja kujunemas. Kuigi inimene on neile seni tähendanud (ka) toitu, on neil ilmselt ka negatiivseid kogemusi ja inimesi nad väga ei aktsepteeri. Väiksemad kassipojad on võimalik kiiresti taltsutada, kuid need siin on juba parajad väänikud ja valmis ohu korral kaitsesse asuma, aga ka ründama.  Üks pisikestest on ema juures ja tundub, et ema hea eeskuju toel hakkab kähisejast ja kähmlejast välja tulema täiesti normaalne kassilaps. Näpu otsast pasteeti, paelajupiga mängimist ja suletutiga silitamist – nendele võtetele ei jaks väike kassipoeg kaua vastu panna ja õige pea tuleb ta ise inimese juurde seltsi otsima. Teine pisikestes on Kassiabi hoiukodus ja arvata on, et seal kasutatakse samu trikke temast kodukassi vormimiseks. Kolmas pisike – tema saatus on kinni kolmandas loos.

Kolmas lugu – inimesed. Nagu öeldud, kasside eluaseme juurde sai üles seatud püüdmispuur ja emme kahe pojaga said kenasti püütud. Kolmas pisike, imeilus hallike, aga millegipärast ootab ja kaalub. Ja selle ootamise teeb talle kergeks keegi, kes arvab, et vabadus on kassile parim. Püüdmispuuri esimene reegel on, et kassidele ei anta süüa ja nad lähevad puuri peibutussööda peale.  Kui aga kõht on kogu aeg täis, ei vaadata puuri poolegi. Aga inimene, kes võtnud nõuks kassi eest hoolitseda, läheb veel kaugemale – hetkeks valveta jäetud püüdmispuur lükatakse ümber ja kassile antakse vundamendiauku toiduports. Kuidas sellist inimest taltsutada? Kuidas talle selgeks teha, et kassil on tänaval ohtlik – isegi kui ta pääseb kurja koera ja halva inimese ja autorataste eest, võib ta rängalt kannatata sise- ja välisparasiitide käes, haigestuda erinevatesse nakkushaigustesse emane kass võib saada hulgaliselt järglasi? Kuidas teha inimesele selgeks, et ilus väike kiisu, kes aplalt pakutud toidupala neelab, ei ole mõne kuu pärast ei ilus ega väike? Kuidas teha selgeks, et niimoodi „aidates“ võtab ta kiisult ära võimaluse elada pikk ja turvaline elu? Kuidas taltsutada sellist tõrksat?

Me ei jäta jonni – proovime seni, kui ka hallike on tänavalt ära. Laseme kassiemmel ja pisikestel natuke veel kosuda ja siis esitleme neid nagu kõiki meie hoolealuseid – nimepidi ja portreepiltidega.

Eddy edulugu

Täna tahame rääkida edulugu. Lugu sellest, kuidas hüljatud kodukass on armastatud pereliige ja hinnatud näitusekass. Meie suurim soov on alati, et koduta kassist saaks taas kodukass. Kuigi me ise käime usinasti kassinäitustel ja vahel meie hoolealused võistlevad ka, ei ole meie eesmärk siiski kellestki näitusekassi teha. Aga kui elu on nii keeranud ja kiisu ise rahul, siis on ka meil rõõm, topeltrõõm.

Just nii on läinud meie Edwardiga. Heidame pilgu tagasi – õnnetu kössitaja jäi Sikupilli asumis silma kassisõbrale. Ühise nõu ja jõuga saime kiisu tubastesse oludesse, arsti juurde ja valmistusime sotsialiseerimiskursuseks. Edward aga puhkas end tänavaelust välja, kosus natuke ja leppis inimestega kiiresti. Korralikult kasvatatud kodukass tuli hüljatu varjust välja ja näitas, et on tõeline nurrumootor, paisõltlane ja sülesoojendaja. Tahtsime vahvale kiisule ruttu päris oma kodu leida ja võtsime Edwardi 21. veebruaril kaasa Kristiine Spordihalli Felixi näitusele. Ja sealt kõik algaski – tõukassikasvatajate paarile jäi meie Eddy silma ja õige pea tuli otsus – Eddyle on vaja head kodu ja selles kodus on ruumi just sellisele klassikalisele kodukassile.

Eks me hoidsime distantsilt Eddy silma peal. Teadsime, et ta on kenasti kohanenud ja perekassidega sõbrunenud, vennastunud vahva punase siberlasega. Leppisime sellega, et Eddy on nüüd uus elu ja me ei näe teda enam kunagi (see on hoiukasside juures ju tavaline asjade käik!). Siis aga tuli uudis – Eddy tuleb Eestisse näitusele!

Eddy eestkostja ja tänavalt päästja kirjutab nii: „25. juunil käisime Kristiine spordihoones Eddyt vaatamas ja talle kaasa elamas näitusel. Eddy tundub oma eluga väga rahul olevat, on kenasti kosunud ja karv läigib - täitsa näituse tasemel kiisu, ei jää millegi poolest alla ülejäänud tõukassidele. Kui siis ainult selle poolest, et siiani ta veel ei usalda võõraid inimesi, mis on ka arusaadav arvestades tema varasemat tänavaelu. Minuga oli Eddy nõus igati suhtlema. Endiselt on mõned jooned veel samaks jäänud, ehk ei ole temast erilist sülekassi, lähedal ja küljesoojendaja meeldib olla, aga süles ei püsi ja endiselt on mänguasjad veel veidi hirmutavad. Seetõttu oli ka hindajatädi laual olemine talle võõrastav, eriti kui hindaja sulgedega koliseva vidinaga tema tähelepanu soovis pälvida, Eddy arvas et peaks ikka kiirelt varvast laskma. Näitusel oli Eddyl kaaslaseks 5 kuune helehall Egiptian Mau tõugu kiisupoiss, kelle Eddy oma kasupojaks on adopteerinud ning koos ollakse lahutamatud kaisutajad ja üksteise kasuka sugejad. Ka näitusel ootasid nad oma esinemiskorda koos ühes puuris. Südantsoojendav oli Eddyt näha ja igati vahva, et tal hästi läheb.“.

 

Kuigi Eddy kohtunikest väga midagi ei arvanud, arvasid kohtunikud temast küll – ja pidasid teda näituse parimaks kodukassiks.

Meie soovime Eddyle jätkuvat toredat pere-elu ja kui ta ühel hetkel tunneb, et näitustel võistlemine ei ole talle meelepärane, siis pererahvas arvestab tema sooviga ning talle jääb koduhoidja ja sõbra roll. Meie oleme tänulikud inimestele, kes Eddyst taas kodukassi tegid ja oleme õnnelikud selle üle, et me Eddyt täies hiilguses taas kohtasime.

Kiikame hoiukodusse

Vaatame, mis toimub meie hoiukodus, kus hetkel koos kaks kassi –kõige kauem koduoodanud preili Pirtsu ja meie uustulnuk Alissa.

Preili Pirtsu on meil teada-tuntud valija – kes ja kuidas ja millal temaga suhelda tohib, kas on paivõimalusi, millega meelitamist tähelepanuväärseks peetakse. Preili on väga kena ja kombekas, kuid kodupakkumisi napib, kuna tagasihoidlik loomus ei tule uute tutvuste sobitamisel kasuks.

Olude sunnil paigutasime preili Pirtsu juurde Alissa.  Algus oli muidugi raske – Pirtsu ei saanud aru, mis peab jagama eluaset mingi kriimikuga. Kuid kui kriimik Alissa hakkas konkureerima hoiukodu pererahva tähelepanu pärast, hakkas Pirtsu aru saama, et inimesed ei käi tal igavesti kannul sooviga suhelda. Pirtsu on oma positsioonide kaitseks otsustanud olla julgem ja asjalikum, ise paisid küsida ja külje alla magama pugeda. No täitsa mõistliku kodukassi moodi ju?

Alissagi on arengus hüppe teinud – nähtamatu kassi asemel on nüüd kiisu, kes ootab, et pererahvas voodist välja tuleb, ning poeb siis ise voodisse pikutama ja mõnulema. Ehk on see tema viis harjutada end inimeste  keha soojusega, inimeste lähedusega? Alissa üritab veel varju hoida, kuid püüab ikka olla nii, et tema näeb inimesi ja inimesed näevad teda. Mõned hommikud on hoiuperenaist ukseni saatnud, väikeses distantsiga küll ja võimalik et tagamõttega – kontrollida, et õhk ikka puhtaks saaks ja kassid saaks oma päevast eraelu elada. Võib vaid arvata, milliseid toredaid jooksmise ja murdmise mänge selle kodus päeval mängitakse. Ehk mängitaks öösel ka, aga unerahu huvides käivad mõned uksed õhtul kinniJ

Preili Pirtsu mängulembusest on siin mitmeid kordi juttu olnud, seekord siis tõendid ka.

Kirjad kodust

Jagame oma lugejatega kahte kirja. Meie jaoks on alati pidupäev, kui endised hoiulised kodu-uudiseid jagavad. Miina ja tema pisipere toonane hoiukodu ilmselt poetab pisara ja meenutab üle-eelmist kevadet, kui kodu täitsid kassipere rõõmsad askeldused, kui emme Miina näitas end super-emmena ja tema järglased kasvasid nagu kassilastele kohane. ikka mürades ja mängides. Mõlemas kirjas on ka pisike tarkusetera - kassi terviseprobleem vajab tähelepanu ja õueskäik saab olla kassile ohutu.

Tere!

Täna kaks aastat tagasi sündisid teie hoole alla kassiema Miinale vahvad pojad.Kaks neist saadavadki täna oma teisel sünnipäeval koos inimperega teile südamlikke tervitusi! Tiiger ja Sonja ongi Tiiger ja Sonja, võimalikke nimevariante oli palju aga kassilapsed olid juba nimedega harjunud  ja nii jäigi. Saadame teile ka pildi, et teaksite, millised uhked kassid meist on kasvanud.

Kui alguses oli Sonja pisike röövel ja Tiiger tagasihoidlik jalgpallifänn, siis nüüd on osad vahetunud. Tiiger mängib ikka veel meelsasti jalgpalli, aga tagasihoidlikuks teda kutsuda ei saa. Ulakaks aga küll. Tiigri "tagasihoidlikkuse" põhjuseks võis olla see, et tal on juba pisikesest peale kohati oma nahas on ebamugav olla olnud. Pai on ta justkui alati tahtnud, aga samas puudutuse eest ära põigelnud. Eelmisel aastal hakkas Tiiger ennast kratsima ja lõua alla tulid täpid. Arst oli esialgu seda meelt, et tegu toiduallergiaga, aga lõpuks jäigi täpne allergia põhjus teada saamata (võib olla mis iganes allergeen ümbruses) ja nüüd on nii, et ülepäeviti võetava kortisoonitabletiga on elu lill. Tabletivõtmise vastu jaksab Tiiger jätkuvalt ja väga kindlameelselt võidelda. Õnneks pole ta aga pika vihaga ja mõni hetk peale solvunult minema kõndimist jalutab jälle tagasi ja küsib pai. Sonja on aga üks rahulik ja suur Heake, kelle lemmiktegevuseks on selili vaiba peal pikutamine ja perepojal enda kõhu alt sügada laskmine. Uriseda oskas Sonja juba siis kui temaga alles tutvusime, seda oskust on ta lihvinud ja koeralt veidi lisaõpetust saanud. Nüüd jookseb ta uksekella kuuldes või posti tuleku peale alati urisedes ukse peale vastu.

Nii see eluke meil läheb, sünnipäevahõrgutised on söödud ja nüüd võivad kassid endid mõnuga kerra tõmmata.

Tervitades,
Sonja ja Tiiger perega

Tere!

MTÜ Kass ja Pojad saatis Teie toreda tervituse ka emme Miinale. Miina tänab, et olete laste eest nii hästi hoolt kandnud ja annab teada, et temal  läheb samuti kenasti. Söögiisu on hea, mängimise ruumi on piisavalt palju ja mängusõpru jagub. Muidu tubase kassina on ta eriti uhke oskuse üle tähtsalt rihma otsas õues jalutada. Kõik koduaia männid saavad hoolega üle kraabitud, peenardesse lihtsalt lõbu pärast hulga auke kaevatud ja värske rohi salatiks võetud. Nüüd, kui lumi on läinud, naudib ta väga õues käimist. Lumi oli midagi eriti vastikut ja ei sobinud kohe mitte.

Pildil on Miina õhtune televiisori vaatamine, aga ilmselt mida huvitavat pole ja silm vajub kinni.

Miina nimel tervitades

SirjeTere

MTÜ Kass ja Pojad tänab veelkord Miina ja tema laste uusi peresid ja meenutusena algusest lisame siia pildi maist 2014. 

MTÜ Kass ja Pojad saatis Teie toreda tervituse ka emme Miinale.

Miina tänab, et olete laste eest nii hästi hoolt kandnud ja annab teada, et temal  läheb samuti kenasti.

Söögiisu on hea, mängimise ruumi on piisavalt palju ja mängusõpru jagub.

Muidu tubase kassina on ta eriti uhke oskuse üle tähtsalt rihma otsas õues jalutada.

Kõik koduaia männid saavad hoolega üle kraabitud, peenardesse lihtsalt lõbu pärast hulga auke kaevatud ja värske rohi salatiks võetud.

Nüüd, kui lumi on läinud, naudib ta väga õues käimist. Lumi oli midagi eriti vastikut ja ei sobinud kohe mitte.

Pildil on Miina õhtune televiisori vaatamine, aga ilmselt mida huvitavat pole ja silm vajub kinni.

Miina nimel tervitades

Sirje

Tere

MTÜ Kass ja Pojad saatis Teie toreda tervituse ka emme Miinale.

Miina tänab, et olete laste eest nii hästi hoolt kandnud ja annab teada, et temal  läheb samuti kenasti.

Söögiisu on hea, mängimise ruumi on piisavalt palju ja mängusõpru jagub.

Muidu tubase kassina on ta eriti uhke oskuse üle tähtsalt rihma otsas õues jalutada.

Kõik koduaia männid saavad hoolega üle kraabitud, peenardesse lihtsalt lõbu pärast hulga auke kaevatud ja värske rohi salatiks võetud.

Nüüd, kui lumi on läinud, naudib ta väga õues käimist. Lumi oli midagi eriti vastikut ja ei sobinud kohe mitte.

Pildil on Miina õhtune televiisori vaatamine, aga ilmselt mida huvitavat pole ja silm vajub kinni.

Miina nimel tervitades

Sirje

Tere

MTÜ Kass ja Pojad saatis Teie toreda tervituse ka emme Miinale.

Miina tänab, et olete laste eest nii hästi hoolt kandnud ja annab teada, et temal  läheb samuti kenasti.

Söögiisu on hea, mängimise ruumi on piisavalt palju ja mängusõpru jagub.

Muidu tubase kassina on ta eriti uhke oskuse üle tähtsalt rihma otsas õues jalutada.

Kõik koduaia männid saavad hoolega üle kraabitud, peenardesse lihtsalt lõbu pärast hulga auke kaevatud ja värske rohi salatiks võetud.

Nüüd, kui lumi on läinud, naudib ta väga õues käimist. Lumi oli midagi eriti vastikut ja ei sobinud kohe mitte.

Pildil on Miina õhtune televiisori vaatamine, aga ilmselt mida huvitavat pole ja silm vajub kinni.

Miina nimel tervitades

Sirje