Thursday, January 28, 2016

Üks tagasivaade, hüvastijätt...

Kui südamel on vaev, mure või lein, siis vahel aitab seda leevendada  kirjutamine. Kirjutamine heast ja meeldivast enne … Täna on lein. See tahab leevendamist, aga lahkuja vajab ka meenutamist.

Koduta kassidega tegelevatel inimestel tekivad omamoodi kärgpered. Kassid, kes kunagi vajanud hoolt ja abi, on uutes kodudes kodukassidena ikka nagu jätkuvalt pereliikmed. Mitte küll kõik kunagi aidatud kassid, kuid mõned siiski.

Siinkirjutaja kohtus Missy K-ga, nii oli tema nimi Kasside Turvakodu suures kassitoas, vast aastal 2009. Missyl oli selja taga kodukaotus, ta leiti metsast nälginud ja haigena. Suur kassituba ei sobinud nõrga tervisega kiisule ja nii vajas ta eraldi hoiukodu.  Suvekuud veetis Missy siinkirjutaja maakodus.  Sellest sai alguse suur ja sügav sõprus, sest Missy juba oli kord selline armas ja mõnus seltsiline. Ei iialgi pealetükkiv ega tüütu, pigem mõnus pikutaja ja nautija. Missy oli võrratu nurruja, paikäe all muutus ta eriliseks põrisejaks ning alati üritas ta sealjuures oma suunurki vastu käsi hõõruda. Nendest mõnusatest paitamise-tundidest on maakodu tugitooli katnud teki vahel veel praegugi valgeid karvu 

Missy leidis endale 2011 veebruaris võrratu kodu, kus temast väga lugu peeti ja kus tema tegemisi ka läbi avaliku blogi jagati.  Missy nimi moondus, Missu, Miisu ja lõpuks proua Punks. Nimelt oli kassil probleeme tasakaaluga, ta võis laua pealt lapiti maha kukkuda. Sellest veast hoolimata armastas ta ikka vahel õunapuu otsa ronida, viies perenaise ahastuse äärele ja tuletõrjet appi kutsuma. Kuid sama graatsiliselt kui puu otsa jalutas proua Punks ka puu otsast alla. Et siis mõne aja pärast taas laua pealt maha kukkuda.

Aasta tagasi pere kolis ja see muutis  proua Punksi kummalisel kombel. Kass, kes muidu oli tagasihoidlikkus ise, muutus väga tähtsaks ja asjalikuks. Mis selles väikeses peakeses küll toimus – kas kunagine kodukaotus oli ka seotud kolimisega ja nüüd leidis kass, et kui ta kaasa kolitakse, siis on ta tähtis? Muidugi oli ta tähtis ja vajalik, pereliige ju ikkagi. Ja pereliiget ei jäeta kolides mahaJ

Me ei ole kunagi teadnud, kui vana proua Punks tegelikult on. Talle sobiliku toiduga hoiti tema tervis korras. Ja ega ju kassid ei kurda kunagi, et nad on haiged või väsinud. Nad lihtsalt magavad, võib-olla rohkem kui tavaliselt.  Ja lõpuks saabub uni, millest ei ärgata.

Proua Punksi perenaine kirjutab - /oli vali tuul ja tuisk, siis ei saanud, aga täna oleme hommikupoolikust saadik põletanud lõket, et külmunud maasse saaks hauakest kaevata. Proua Punks läks laupäeval tagasi heade kasside maale./

Proua Punks, Sa puudutasid siin maailmas mitmete inimeste südameid. Puhka rahus, väike karvane sõbrake.

Tuesday, January 19, 2016

Seadusest. Aga mitte ainult.

Loomakaitseseaduse ütleb - kui hulkuva looma omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ega leida talle uut omanikku, tuleb läbi viia looma eutanaasia. Loomaomaniku kindlakstegemise alguse ja eutanaasia läbiviimise vahel peab olema vähemalt kaks nädalat.  Loomatauditõrje seadus ütleb - omanikuta koduloomaks loetakse identifitseerimata koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada; kohalik omavalitsus korraldab omanikuta koduloomade püüdmist, pidamist ja hukkamist.

Nii selged ja kiretud sõnad. Kõik vajalik oleks justkui reguleeritud. Kohustused jagatud. Õigused tagastud. Aga tegelikult?

Kohalike omavalitsuste rahastatud varjupaigad ei ole kummist, kui saatuslikud kaks nädalat on täis, vaadatakse iga looma kui muidusööjat. Ja kui loomake ei ole supersõbralik, peent tõugu või atraktiivse välimusega, saabub karm tõehetk ja veterinaar võtab süstla….

Täna ei jaksa kirjutada sellest, kuidas on võimalik, et kodukassidest saavad ühtäkki hulkuvad, omanikuta koduloomad. Ei jaksa mõelda, kuidas inimene, kes on oma kassi hoidnud ja hellitanud, ühel hetkel enam kassist ei hooli. Jah, kaotsiläinud kodukasse otsitakse ka taga, pakutakse leiutasu, aga kui paljudest ei tunne keegi puudust. Vaadake kasvõi Loomade Hoiupaiga, Tallinna linna lepingupartneri kodulehte – enamus neist kassidest on ju kodukassid, kellegi armsad nurrikud. Kui paljudele tegelikult omanikud järele lähevad?

Internetiavarustes elab suur kassisõprade kogum ning infot liigub seal igasugust. Jagatakse rõõmu, aga sagedamini siiski muret ja abipalveid. Ühest sellisest abipalvest sünnibki tänane lugu.

Ühe kohaliku omavalitsuse rahastatavas varjupaigas (nimesid ei nimeta, sest samasuguseid olukordi tuleb ette kõikjal ja varjupaik on tegelikult sundseisus) on kohal uued kassid, kes külma ja lume käest kokku korjatud. Kiipimata, omanik tuvastamatu. Ruumi on vähe, raha ei ole. Varasemalt tulijatel on 14 päeva täis. Kohe tehakse otsus… Kassisõprade kogum paiskab internetiavarustesse abipalveid. Kaalukausil on mitme kassi elu…

Meie vabatahtlik teeb kiire valiku ja otsustab anda võimaluse ühele. Meie väike MTÜ ei saa võtta korraga palju kasse, meil lihtsalt ei ole suurt kassituba ja hoiukodudega on teadagi keeruline. Kui aga vabatahtlik ise initsiatiivi haarab, hakkavad asjad liikuma. Kassile saab korraldatud transport, sõit Tallinna poole saab teoks. Hoiukodu ei heitu sellest, et kass ei luba end puutuda, on hirmunud ja stressis. Võimalus tuleb anda. Päästa kasvõi üks elu.


MTÜ Kass ja Pojad saab uue hoolealuse. Esialgu on veel arglik ja kõhiseb, aga esimesed paid on tehtud. Anname talle aega kosuda ja end koguda, siis tuleb nimi ja iseloomustus, esitlemine ja koduotsimine. Alustame aga rahu ja vaikusega, vajadusel korraldame veterinaarabi. Ka üks elu on elu, on väärtus, mis vajab hoidmist. Seadusest hoolimata.

Monday, January 18, 2016

Aasta kokkuvõte 2015

Tviidi, Kuti, Jennifer, Katariina, Siidik, Roosi, Juss, Ruudi, Coco, Minni, Miki, Puhh, Ruudi, Miuka, Gustav, Osvald, Kriimu, Marta, Ruben, Maia, Lorenna, Sissi, Tiiger, Ida – need 24 kassi läksid meie hoiukodudest aastal 2015 koju. Kes oma esimesse päriskoju, kes uude koju. Mindi üksinda ja paarikaupa, jäädi hoiukodusse päriskassiks, tehti väikseid kõrvalepõikeid enne lõplikku ja õiget valikut. Nii nagu ei ole ühtemoodi kasside tee meie juurde, nii ei ole kunagi ka ühtemoodi nende tee oma inimeste, oma kodude juurde. 24 kassi on meie väikese ühingu jaoks suur arv ja meie väheste püsihoiukodude ja vabatahtlike juures on see tegelikult veel eriti suur. Me saame hakkama, kuna abikäe ulatavad meile sageli täiesti võõrad inimesed. Hea, et maailmas on olemas üks oluline ühine nimetaja – armastus kasside vastu. Koos suudame palju.

2015. aasta jõulusoovidele kirjutasid koos MTÜ Kass ja Pojad vabatahtlikega alla Preili Pirtsu, Nora ja Reti, Waldemar ja Anni. Meie ühine traditsiooniline jõulusoov on, et need kiisud oleksid käesoleva aasta kokkuvõtet tehes kojuläinud kasside nimekirjas. Preili Pirtsu ei pirtsuta enam sugugi ja annab kodukassi mõõdu välja küll, Nora on oma pikakarvalise kasuka superpaksuks ja läikivaks kasvatanud ja on oma tagasihoidlikul moel väga vahva kass, Reti on jätkuvalt üliarmas ja leebe klassikaline inimlemb, Waldemar hakkab avama oma tegelikku imelist loomust, Annil on jalad kindlalt maas ja valmisolek suhelda nii laste kui täiskasvanutega. Märgake neid ja aidake täita meie soovi – aidake leida kodutee.

Lõppenud aastasse jäävad kohtumised imeliste inimestega, kes meile abikäe ulatasid, oma koduuksed hoiukassidele avasid, rahaliselt toetasid, meile näitusevõimalusi pakkusid, meiega koos kasside hea käpakäigu pärast hoolt kandsid. Eriline tänu kuulub inimestele, kes meie hoolealustele kodu pakkusid. Kõigile neile MTÜ Kass ja Pojad siiras ja suur tänu.


Meie päevade reas on igasuguseid, parimaid on need, kui kassid võtavad käppade alla kodutee. Head ja südantsoojendavad on ka päevad, kus meie postkasti saabuvad kodu-uudised ja pildid. Seekord vahendame Kriimu lapsukeste Jussi ja Roosi ja Miuka ning Nora lapsukeste Rubeni, Maia ja Ida kodudest saabunud (jõulu)pilte.
Ida, uue nimega Täpi
Maia

Juss


Roosi


Miuka
Ruben, uue nimega Redik

Sunday, January 10, 2016

Leitud kass


Tallinna Ülikooli lähedal ühe kortermaja keldrist leitud kass. Kass on tõenäoliselt kodune, normaalses toitumuses ja korralikus kasukas. Kuna pääs keldrisse oli võimalik läbi soojatoru ümbritsevate (kinnimüüritud) käikude, on kass ilmselt väga oma elu hinnanud ja püüdnud leida võimalusi külma ja nälja käest pääsemiseks. Kass on väga stressis ja kartlik, kuid sööb ja tasapisi hakkab ka usaldama.  





Kas keegi tunneb kassi ära ja oskab ta koju tagasi aidata?

Kassile pakub peavarju Kassiabi. Kuna kass vajab kindlasti arstiabi, võimalik, et vigastuse tõttu ka operatsiooni, on Kassiabi tänulik annetuste eest. Info annetuste kohta siin

Lähem info telefonil  5038083