Enne, kui jõudsime hakata blogi pidama

Enne, kui MTÜ Kass ja Pojad jõudis hakata blogi pidama, juhtus nii mõndagi – nii on kirjutatud esimeses postituses 12. aprillil 2012. Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, tuleks ikkagi alguses juhtunust natuke rääkida.

MTÜ esimene hoolealune jõudis kohale 11. jaanuaril 2012. Nooruke triibuline kassitüdruk ilmus läbi tuisu ühe maja juurde abi otsima. Kuna majas elavad allergikud, siis sai kass ajutise peavarju ja meie saime esimese abipalve.

Kass sai nimeks Eva. Esialgu ei jaksanud ta muud kui süüa ja magada. Meie kleepisime ümbruskonnas leidmiskuulutusi, avaldasime teateid suurte abiorganisatsioonide kodulehtedel.  Päevad läksid, aga keegi ei küsinud Eva järele.  Kiisu seadis end hoiukodus sisse ja näitas ka oma tõelist olemus – nägi aknast teist kassi, ajas saba kuusena paksuks, karvad üleni turris, silmad hiilgamas, valmis ründama ja murdma, nagu tiiger.  Just nii hoiukodu kirjutas – nagu tiiger. Hoiukodu oli Eva tervise pärast mures, kassike oli loid ja ühe käpa padjakesed olid justkui kärbunud.

Ja siis tuli telefonikõne – netiavarustes tiirelnud otsimiskuulutus jõudis siiski kiisu kodusteni. Triibuline kass võib olla väga  sarnane teise triibulisega, aga samm-sammult saime aimu, et jutt ikka meie hoiulisest – klappis leidmise piirkond ja kadumise aeg, klappis ka kahjustatud käpapadi. Kummalisel kombel klappis ka hoiukodu antud nimi – Tiiger:)

Tiigri kodu asus leidmise kohast mõne kilomeetri kaugusel ja kass oli kadunud kodust  peale jõule.  Ilmad olid siis tuisused ja lumerohked, ju läks kiisukesel jahti pidades tee käest, võibolla heidutas teda ka aastavahetuse ilutulestik. Kass oli ekslemas kaks nädalat. Selgus ka käpa-padja kahjustuse põhjus – Tiiger jäi väga pisikesena ilma emast, kes hukkus õnnetult, ja nii lutsutas Tiiger emme tissi asemel oma käppa.

Siinkirjutaja läks Tiigri pererahvaga koos hoiukodusse kassile järele. Siiamaani on meeles, kuidas pereisa võttis Tiigri sülle ja kuidas mõlemad tardusid jällenägemisrõõmu meeleliigutuses.

Meie esimese hoiukassi lugu lõppes õnnelikult – kass jõudis kiiresti oma koju tagasi. Tahtsime väga näha selles kindlat märki – mis iganes ette võtame, me õnnestume.  Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, peame tõdema, et nii õnneliku lõpuga lugu ei ole meil rohkem olnud, tagasi oma koju ei ole ükski hoiuline jõudnud.  Teistmoodi õnnelikke lugusid on siiski pea sada tükki. Aga see on juba teise postituse teema.

Saage tuttavaks – Missi. Leon ja Melody.

Keila garaažikasside saaga algas eelmise aasta lõpus. Seda siis meie jaoks. Sealsete kiisude jaoks algas see ehk aasta tagasi. Abi paluti ühe täiskasvanud kassi, kolme suurema ja kahe väiksema kassilapse jaoks. Tänaseks on kassiema ja pisikesed turvaliselt hoiukodudes. Kolme kiisukese päästmine on pooleli, meie saame pakkuda esialgse hoiu vaktsiinide kinnistumiseni, Pesaleidja võtab enda kanda edasise. Nüüd jääb vaid loota, et kiisud end kinni püüda lasevad.

Täna saame tutvustada ja kodupakkujatele näidata emme Missit ja tema lapsi – Leoni ja Melodyt.

Missi on armas ja leebe kassike, kes armastab rahu ja vaikust. Tänavaelu on temasse jätnud jälje – igaks juhuks tuleb olla ettevaatlik, igaks juhuks peab kõvema hääle või kiirema liigutuse juurest eemale hoidma. Kui aga keskkond on rahulik, tuleb Missi ise pai küsima. Hoiukodu on Missiga suhteid luues tegutsenud targalt -  Ikka tasa ja targu, vaikselt rääkides temaga, kükitades tema ette, natuke kätt ette sirutades....siis ta tuleb ise ja hõõrub oma nina vastu kükitaja jalga ja laseb oma kõva nurrumootori lahti:) Algul oli Missi liigagi alalhoidlik, lausa flegmaatiline. 

Kuni ühel ilusal päeval hakkas Missi mängima ja jooksma – ju jõudis tema pisikesse peakesesse kohale, et oht ja koduta kassi elu on möödanik, aeg on taas käituda nagu kodukassile kohane. Missil on oma väikesed vigurid, näiteks toetab ta istudes oma pontsaka pepu nö ühe puusa peale ja sirutab oma tagakäpad välja:) Missi on koduvalmis ja ootab, et tema inimesed talle järele tuleksid. Uues kodus võib olla teine kass, aga väikeseid lapsi pigem mitte. Missi asub hoiukodus Keilas, kontakttelefon 5019145, e-mail kats.123@hot.ee. 

Leon ja Melody on täpselt sellised rüblikud, nagu 4-kuused kassilapsed olema peavad. Seda saab nüüd, peale 2 nädalat tubase eluga harjumist öelda. Algul oli pisikesi ikka hale vaadata –kui apaatsed võivad ühed väikesed loomad ometi olla. 

Pildid on tehtud esimestel päevadel – siis oli võimalik neid kätte võtta ja panna kuhu iganes – ei mingit katset liigutada, ära joosta. Õnneks on nad terved ja üpris heas toitumuses, seega muret nendega ei olnud. 

Tänaseks on läbi elatud erinevad faasid – turtsumist ja  käpaga vehkimist, nurka peitu pugemisi, ignoreerimist. Täna tulevad nad rõõmsal meelel oma hoiuinimesele vastu, küsivad klassikalisel viisil mjau´ga süüa, püsivad süles ja naudivad paitamist. Nende päev möödub mängides ja mürades ja iseloomu kasvatades. Mis neid kunagi kujuneb – kas Melody jääb pigem kõrgusest vaatlejaks ja Leon uudishimulikuks suhtlejaks – ei oska täna keegi ennustada. Melody naudib beebina sülesolemist, kõht püsti, nurr põrisemas  ja silmad mõnust vidukil. Leoni jalad peavad omama  kindla toetuspunkti inimese põlvel või rinnal ja nurr vallandub kohe, kui sülle saab. Hoiukodu annab kaasa esmase, harjutab tubase elu ja inimestega – päris kodule jääb rõõm näha kassi kasvamist ja arengut. Leon ja Melody on koduvalmis ja ootavad oma inimesi.

Leon ja Melody on hoiukodus Haabneemes, kontakttelefon 5038083, e-mail kassjapojad@gmail.com

Aasta kokkuvõte 2016

Suleiman, Mütsike, Välk, Miisu, Belami/Bruno,   Pablo/Bibi, Simpson/Bachelor, Eloise, Alisa, Kriimu, Edward, Nora, Reti, Siisi – need 14 kassi läksid MTÜ Kass ja Pojad hoole alt 2016. aastal koju. Nagu ikka, on lood erinevad ja samas juba natuke nagu mustris  - mingi üksinda ja kahekesi koos, mindi oma elu esimesse päriskoju ja mindi uude koju.  Jäädi hoiukodusse perekassiks ja jäädi leidja juurde päriseks. Meile jääb usk ja lootus, et nende kiisude elutee ei tee enam kunagi ohtlikke käänakuid, et edaspidi on nende kõigiga kõik väga hästi.

2016. aasta jõulusoovidele kirjutasid koos MTÜ vabatahtlikega alla Waldemar ja Trinity. Mõlemad on meie murelapsed – Waldemar peab endiselt leppima sellega, et toit on küll laual ja külmade ilmadega saab ka esikusse varju, aga tõelist hoiukodu tal veel  ei ole. Waldemar tahab olla hästi tubli ja hakkaja, tahab suhelda ja otsib lähedust – ta oleks valmis ka kohe kodukassiks hakkama, kui tuleks vaid kohane pakkumine. Trinity saab peavarju üksikus maamajas, kuigi vajaks igapäevast suhtlemist inimesega. Üksinda oma pead õue me teda enam ei lase, aga vältimatult vajalik on ruttu leida kohane hoiukodu, miks mitte ka päris kodu. Need kaks on meie alanud aasta suured väljakutsed ja loodame, et aasta kokkuvõtet tehes on nad teises nimekirjas:)

Eraldi tuleb rääkida preili Pirtsust.  Tutvustasime teda 2014. augustis, kui ta saabus hoiukodusse oma kahe vennakesega. Kuidagi läks nii, et preili Pirtsule ei tulnud ega tulnud kodupakkumist. Samast hoiukodust käis läbi mitmeid hoiulisi, tuldi ja mindi, aga preili Pirtsu jäi. Ja jääbki! Preili Pirtsu kojumineku aasta on 2016!

2016 oli töine aasta. Kojuläinud kasside arv küll väiksem kui varem, aga teeme palju jõuame:) Meie tänu kõigile, kes meid selles tegevused on aidanud, ka kõige väiksem abi on vajalik ja tänuväärt. Meie tänu kõigile, kes meie hoolealustele kodu pakkusid – hoidke oma lemmikuid!

Väike Välk saatis meile jõulutervituse - jagame seda ja tuletame kõigile meelde - ootame alati meie hoolealuste käpakäigust teateid:)