Valgele! Vol3.

Eelmisel aasta sattus meie hoole alla rohkelt valgeid kasse. Need kaks valget, kellest täna juttu tuleb, kuuluvad ka otsapidi eelmisesse aastasse. Aga olgu siis nüüd nende tutvustamise kord.

Belinka nimetasime ära eelmise aasta novembris – eakast perenaisest jäi maha tiine kassiema. Belinka tõi turvalises hoiukodus ilmale pesakonna vahvaid tumedaid triibikuid. Väikesed jõudsid nii kiiresti uutesse kodudesse, et paar meieni jõudnud udust pilti jäid blogis üles panemata. Nüüd ootab Belinka  uut võimalust, kodu, kus hinnatakse tema tagasihoidlikku loomust. Ootamatud elumuutused on Belinka teinud veidi ettevaatlikuks ja umbusklikuks, kuid kindlasti on Belinka valmis taas usaldama. Belinka kuldsed silmad vaatavad küsivalt – kes ja kus on see inimene, kes avaks talle oma kodu-ukse, avaks oma süle ja südame?

Belinka hoiukodu asub Pelgulinnas, kontakttelefon 5038083.

Teine valge esitletav on Win the Love ehk Winnie. Eelmise aasta lõpupäevadel saabus meie postkasti kiri, kus paluti abi kassile, kes on ühe suure abiorganisatsiooni suures kassitoas. Mitte et kass seal hooldamata või hoidmata oleks, aga kõikide ilusate ja vähem ilusate, sõbralike ja vähem sõbrake, atraktiivsete ja vähem atraktiivsete hoiulist varjust ei pääse kuidagi pildile üks kass, kes kardab kõiki ja kõike. Nimetame kiisut siin blogis teise nimega, sest vahel on kasu ka nimemaagiast.

Winnie minevikust on teada, et tal ei ole kunagi olnud oma kodu, oma inimest. Kaks aastat tänava-elu, nüüd juba kolm aastat suurt kassituba. Sinna vahele üks ebaõnnestunud kodu-proov.  Aeg aga läheb. Suures kassitoas ei jagu tähelepanu, ei jagu paikäsi, ei jagu personaalset soojust. Suures kassitoas käib palju külalisi, aga pesasügavustesse varjuv väike valge kass ei hakka kellelegi silma.

Kirja saatja käib regulaarselt kassitoas, meelitab Winniet suhtlema, kostitab teda hea-paremaga ja püüab hoida elus lootust. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes oleks valmis vastu astuma suurele väljakutsele – võtta oma koju kiisu, kes esimesed nädalad või kuud elaks kapi all, kes paikäe eest taganeks, kes suleks silmad ainult pilgust temale. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes kannatliku meele ja järjekindlusega sulataks Winnie kurvameelsuse, kes tunneks rõõmu esimestest ja vaevumärgatavatest edusammudes – kui paikäsi tunneb kassi kehas õrna värelust, millest ühel päeval kasvab nurr, kui kass ei page iga väiksemagi heli peale, vaid jääb paigale ja julgeb inimesele otsa vaadata. Winnie ei taha olla kurb ja allaheitlik, ta lihtsalt ei oska sellest seisundist välja pääseda. Winniel on vaja lootust, et kuskil on olemas inimene, kes tahab ja oskab kõik mured hajutada. Winnie taha olla nagu tavaline kodukass – teate ju küll, triigib sääri, norib külmkapi juures toitu, laiutab voodis, murrab mänguhiiri.

Me arvame, et Winnile võiks sobida kodu, kus ei ole teisi loomi, kus oleks võimalik väljas käia. Me ei taha kitsendada Winnie võimalusi ja seepärast seame uuele kodule vaid ühe tingimuse – Winnie on väärt armastus, tingimusteta ja kõikehaaravat.

Hea lugeja, kui suudad täita Winnie ainukese tingimuse, palun võta ühendust meiliaadressil kassjapojad@gmail.com

Melody läks koju. Leon läks koju.

Veebruari teise nädala lõpus oli ühes kodus kurvastust ja kahes kodus suurt rõõmu – hoiukodu andis uutele kodudele üle Melody ja Leoni. Eelmisele postitusele viidates – Melody on nüüd lemmikloom, Leon aga suosikki. Selles, et kassid inimkõnest aru saavad, ei ole siinkirjutajal mingit kahtlust. Ei ole kahtlust selleski, et kass mõistaks mistahes keelt.

Uued kodud on olnud varmad ka uudiseid jagama. Mõlemas kodus veetis uustulnuk esimese öö peidus. Ja mõlemas kodus on peale seda esimest peitusemängu-ööd olukord selline, nagu oleks kassilaps aegade algusest selles kodus elanud.

Melody on tähtis ja asjalik, pererahva sõnul väike armas majahoidja/valvur. Nühib vastu jalgu, nurrub ja kutsub endaga mängima, küsib paisid ja tahab sülle. Hetkega õppis ära külmkapi otstarbe (hoiukodus kass kööki ja külmkappi ei näinud) – kui keegi kapist midagi võtab, soovib Melody endale ka suutäiekest. Sõnakuulelik on Melody ka, saab aru, kui näiteks söögilauale ronimine ei ole lubatud.

Leon hellitatakse kodus ilmselt lootusetult ära ja ehkki ta kasvult on varsti väga suur, siis suureks ja asjalikuks kõutsiks kasvamist temast ei oodata. Maast laeni ronimispuu, pallid, hiired – ainult mängi ja lõbutse. Nii veedab Leon oma päevi ringi joostes ja mänguasju tuustides, hoolitsedes selle eest, et pererahvas ikka võimalikult palju teda paitada ja süles hoida saaks, sest inimesele on ju kassi lähedus väga oluline:)

Kassipoeg või kissanpentu? Sõber või ystävä? Lemmikloom või suosikki?

Ei, tegemist ei ole kassiteemalise eesti-soome sõnaraamatu koostamisega. Leon ja Melody on igati koduvalmis, aga kodumaiseid kodupakkujaid ei paista. 

Nii on sõbrakesed vaktsineeritud ja europassistatud ning sõidavad 10 päeva pärast Helsingisse. Esialgu küll meie vabatahtliku juurde hoiule, kuid ilmselt sealt õige pea edasi päriskoju. Ehk siis – kissanpentu, ystävä, suosikki?

Leon ja Melody väga hästi kohanenud ja inimesega harjunud. Nad on terved ja tugevad. Neil on hea isu. Nende tualetikombed on laitmatud. Nad mängivad ja müravad ennastunustavalt ja kui nad peaksid üksi olema, siis saab inimesest hästi ruttu mänguseltsiline. Nad armastavad süles nurrumist. Nad tulevad uksele vastu ja küsivad njäuga süüa nagu kassid ammustel aegadel.

Leon on vene sinistel laenanud kasukavärvi, Melody edvistab siberi kassi kasukaga.

Tegelikult on nad tavalised eesti kodukassi lapsed. Lapsed, kes väärivad head ja turvalist kodu. Olgu siis siin- või sealpool lahte.

Kiired kodupakkumised on oodatud telefonil 50 38083.

Enne, kui jõudsime hakata blogi pidama

Enne, kui MTÜ Kass ja Pojad jõudis hakata blogi pidama, juhtus nii mõndagi – nii on kirjutatud esimeses postituses 12. aprillil 2012. Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, tuleks ikkagi alguses juhtunust natuke rääkida.

MTÜ esimene hoolealune jõudis kohale 11. jaanuaril 2012. Nooruke triibuline kassitüdruk ilmus läbi tuisu ühe maja juurde abi otsima. Kuna majas elavad allergikud, siis sai kass ajutise peavarju ja meie saime esimese abipalve.

Kass sai nimeks Eva. Esialgu ei jaksanud ta muud kui süüa ja magada. Meie kleepisime ümbruskonnas leidmiskuulutusi, avaldasime teateid suurte abiorganisatsioonide kodulehtedel.  Päevad läksid, aga keegi ei küsinud Eva järele.  Kiisu seadis end hoiukodus sisse ja näitas ka oma tõelist olemus – nägi aknast teist kassi, ajas saba kuusena paksuks, karvad üleni turris, silmad hiilgamas, valmis ründama ja murdma, nagu tiiger.  Just nii hoiukodu kirjutas – nagu tiiger. Hoiukodu oli Eva tervise pärast mures, kassike oli loid ja ühe käpa padjakesed olid justkui kärbunud.

Ja siis tuli telefonikõne – netiavarustes tiirelnud otsimiskuulutus jõudis siiski kiisu kodusteni. Triibuline kass võib olla väga  sarnane teise triibulisega, aga samm-sammult saime aimu, et jutt ikka meie hoiulisest – klappis leidmise piirkond ja kadumise aeg, klappis ka kahjustatud käpapadi. Kummalisel kombel klappis ka hoiukodu antud nimi – Tiiger:)

Tiigri kodu asus leidmise kohast mõne kilomeetri kaugusel ja kass oli kadunud kodust  peale jõule.  Ilmad olid siis tuisused ja lumerohked, ju läks kiisukesel jahti pidades tee käest, võibolla heidutas teda ka aastavahetuse ilutulestik. Kass oli ekslemas kaks nädalat. Selgus ka käpa-padja kahjustuse põhjus – Tiiger jäi väga pisikesena ilma emast, kes hukkus õnnetult, ja nii lutsutas Tiiger emme tissi asemel oma käppa.

Siinkirjutaja läks Tiigri pererahvaga koos hoiukodusse kassile järele. Siiamaani on meeles, kuidas pereisa võttis Tiigri sülle ja kuidas mõlemad tardusid jällenägemisrõõmu meeleliigutuses.

Meie esimese hoiukassi lugu lõppes õnnelikult – kass jõudis kiiresti oma koju tagasi. Tahtsime väga näha selles kindlat märki – mis iganes ette võtame, me õnnestume.  Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, peame tõdema, et nii õnneliku lõpuga lugu ei ole meil rohkem olnud, tagasi oma koju ei ole ükski hoiuline jõudnud.  Teistmoodi õnnelikke lugusid on siiski pea sada tükki. Aga see on juba teise postituse teema.

Saage tuttavaks – Missi. Leon ja Melody.

Keila garaažikasside saaga algas eelmise aasta lõpus. Seda siis meie jaoks. Sealsete kiisude jaoks algas see ehk aasta tagasi. Abi paluti ühe täiskasvanud kassi, kolme suurema ja kahe väiksema kassilapse jaoks. Tänaseks on kassiema ja pisikesed turvaliselt hoiukodudes. Kolme kiisukese päästmine on pooleli, meie saame pakkuda esialgse hoiu vaktsiinide kinnistumiseni, Pesaleidja võtab enda kanda edasise. Nüüd jääb vaid loota, et kiisud end kinni püüda lasevad.

Täna saame tutvustada ja kodupakkujatele näidata emme Missit ja tema lapsi – Leoni ja Melodyt.

Missi on armas ja leebe kassike, kes armastab rahu ja vaikust. Tänavaelu on temasse jätnud jälje – igaks juhuks tuleb olla ettevaatlik, igaks juhuks peab kõvema hääle või kiirema liigutuse juurest eemale hoidma. Kui aga keskkond on rahulik, tuleb Missi ise pai küsima. Hoiukodu on Missiga suhteid luues tegutsenud targalt -  Ikka tasa ja targu, vaikselt rääkides temaga, kükitades tema ette, natuke kätt ette sirutades....siis ta tuleb ise ja hõõrub oma nina vastu kükitaja jalga ja laseb oma kõva nurrumootori lahti:) Algul oli Missi liigagi alalhoidlik, lausa flegmaatiline. 

Kuni ühel ilusal päeval hakkas Missi mängima ja jooksma – ju jõudis tema pisikesse peakesesse kohale, et oht ja koduta kassi elu on möödanik, aeg on taas käituda nagu kodukassile kohane. Missil on oma väikesed vigurid, näiteks toetab ta istudes oma pontsaka pepu nö ühe puusa peale ja sirutab oma tagakäpad välja:) Missi on koduvalmis ja ootab, et tema inimesed talle järele tuleksid. Uues kodus võib olla teine kass, aga väikeseid lapsi pigem mitte. Missi asub hoiukodus Keilas, kontakttelefon 5019145, e-mail kats.123@hot.ee. 

Leon ja Melody on täpselt sellised rüblikud, nagu 4-kuused kassilapsed olema peavad. Seda saab nüüd, peale 2 nädalat tubase eluga harjumist öelda. Algul oli pisikesi ikka hale vaadata –kui apaatsed võivad ühed väikesed loomad ometi olla. 

Pildid on tehtud esimestel päevadel – siis oli võimalik neid kätte võtta ja panna kuhu iganes – ei mingit katset liigutada, ära joosta. Õnneks on nad terved ja üpris heas toitumuses, seega muret nendega ei olnud. 

Tänaseks on läbi elatud erinevad faasid – turtsumist ja  käpaga vehkimist, nurka peitu pugemisi, ignoreerimist. Täna tulevad nad rõõmsal meelel oma hoiuinimesele vastu, küsivad klassikalisel viisil mjau´ga süüa, püsivad süles ja naudivad paitamist. Nende päev möödub mängides ja mürades ja iseloomu kasvatades. Mis neid kunagi kujuneb – kas Melody jääb pigem kõrgusest vaatlejaks ja Leon uudishimulikuks suhtlejaks – ei oska täna keegi ennustada. Melody naudib beebina sülesolemist, kõht püsti, nurr põrisemas  ja silmad mõnust vidukil. Leoni jalad peavad omama  kindla toetuspunkti inimese põlvel või rinnal ja nurr vallandub kohe, kui sülle saab. Hoiukodu annab kaasa esmase, harjutab tubase elu ja inimestega – päris kodule jääb rõõm näha kassi kasvamist ja arengut. Leon ja Melody on koduvalmis ja ootavad oma inimesi.

Leon ja Melody on hoiukodus Haabneemes, kontakttelefon 5038083, e-mail kassjapojad@gmail.com

Aasta kokkuvõte 2016

Suleiman, Mütsike, Välk, Miisu, Belami/Bruno,   Pablo/Bibi, Simpson/Bachelor, Eloise, Alisa, Kriimu, Edward, Nora, Reti, Siisi – need 14 kassi läksid MTÜ Kass ja Pojad hoole alt 2016. aastal koju. Nagu ikka, on lood erinevad ja samas juba natuke nagu mustris  - mingi üksinda ja kahekesi koos, mindi oma elu esimesse päriskoju ja mindi uude koju.  Jäädi hoiukodusse perekassiks ja jäädi leidja juurde päriseks. Meile jääb usk ja lootus, et nende kiisude elutee ei tee enam kunagi ohtlikke käänakuid, et edaspidi on nende kõigiga kõik väga hästi.

2016. aasta jõulusoovidele kirjutasid koos MTÜ vabatahtlikega alla Waldemar ja Trinity. Mõlemad on meie murelapsed – Waldemar peab endiselt leppima sellega, et toit on küll laual ja külmade ilmadega saab ka esikusse varju, aga tõelist hoiukodu tal veel  ei ole. Waldemar tahab olla hästi tubli ja hakkaja, tahab suhelda ja otsib lähedust – ta oleks valmis ka kohe kodukassiks hakkama, kui tuleks vaid kohane pakkumine. Trinity saab peavarju üksikus maamajas, kuigi vajaks igapäevast suhtlemist inimesega. Üksinda oma pead õue me teda enam ei lase, aga vältimatult vajalik on ruttu leida kohane hoiukodu, miks mitte ka päris kodu. Need kaks on meie alanud aasta suured väljakutsed ja loodame, et aasta kokkuvõtet tehes on nad teises nimekirjas:)

Eraldi tuleb rääkida preili Pirtsust.  Tutvustasime teda 2014. augustis, kui ta saabus hoiukodusse oma kahe vennakesega. Kuidagi läks nii, et preili Pirtsule ei tulnud ega tulnud kodupakkumist. Samast hoiukodust käis läbi mitmeid hoiulisi, tuldi ja mindi, aga preili Pirtsu jäi. Ja jääbki! Preili Pirtsu kojumineku aasta on 2016!

2016 oli töine aasta. Kojuläinud kasside arv küll väiksem kui varem, aga teeme palju jõuame:) Meie tänu kõigile, kes meid selles tegevused on aidanud, ka kõige väiksem abi on vajalik ja tänuväärt. Meie tänu kõigile, kes meie hoolealustele kodu pakkusid – hoidke oma lemmikuid!

Väike Välk saatis meile jõulutervituse - jagame seda ja tuletame kõigile meelde - ootame alati meie hoolealuste käpakäigust teateid:)

Pühadesoove

MTÜ Kass ja Pojad vabatahtlikud soovivad magusat jõulunurru! Inimesed, hoidke oma kalleid koduseid kasse! Kassid, hoidke oma hoolivat pererahvast!