Saage tuttavaks - Nastja, väike kass suure südamega

Tere kõigile, minu nimi on Nastja. Oeh, pean teile ausalt tunnistama, et ma natuke pabistan. On ju ikkagi esimene kord, kui ma teile kirjutan... Ma väga loodan, et te leiate natuke aega, et minu lugu lõpuni lugeda 

On juba teine kord, kui ma endale uut omanikku otsin. Kolm aastat tagasi tõid mind tänavalt tuppa Kasside Turvakodu lahked inimesed ja seejärel nautisin mesimagusat elu oma uue eaka perenaise juures. Tema, minu suureks kurvastuseks, lahkus aga siit ilmast paar kuud tagasi. Sellest alates elan ma ühes kenas hoiukodus ja ootan kannatlikult oma uut päriskodu lahkete inimestega.

Eks ma räägin teile nüüd natuke rohkem iseendast. Ma olen pisikene emane kassipreili, kellel vanust umbes kolm aastat. Ja pisikene olen ma tõesti: nina on pisike, käpad on pisikesed, saba on pisike. Mu hoiukodu perenaine ikka vahel võrdleb mind perekassiga ja temast ma olen poole väiksem. Karv on mul kohev ja must, aluskarv on natuke pruunikas. Preilid küll sellistest asjadest ei räägi, aga eks ma teile siis vaikselt sosistan, et ma olen ka steriliseeritud ja kasutan väga eeskujulikult liivakasti.

Vaatamata sellele, et ma oma mõõtudelt väike olen, on mul suuuuuur iseloom! Hoiukodus öeldakse mulle ikka, et ma olen väike kass suure südamega. Ma ise ei oska oma iseloomu kohta nii palju öelda (ega ennast kiita ju ka ei taha) ja seega ma küsisin natuke hoiukodu pererahva abi, et mis nemad minust arvavad. Sain ma siis järgneva loetelu: “Nastja on ääretult kannatlik, rahulik ja rõõmsameelne kass. Talle meeldib väikeste pallide ja hiirtega mängida. Ja kui mõne kuivanud lillelehe kuskilt leiab, siis läheb see ka käiku. Tema teine lemmikmäng on peitus! Ta peidab ennast vannitoas dušikardina taha, siis hüppab järsku välja ja viskub oma hiirte peale. Nastja on ka tõeline sülekass ja väga paimaias. Õhtul töölt tulijaid tervitab alati uksel ja ootab, et saaks koha süles sisse võtta ja nurruma hakata. Ta on kiire kohanemisvõimega ja inimesi ei karda. “

Eks ma natuke punastasin ka, kui pererahvas minust nii hästi rääkis! Ega ma väga palju enda kohta juurde oska enam öeldagi. Võib-olla veel natuke mu igapäevaste harjumuste kohta. Mulle väga, kohe väga-väga meeldib pehmetes kohtades magamine. Peale seda kui pererahvas on tööle läinud, siis ma vaheldumisi istun aknalaua peal ja vaatan, mis naabrikoer teeb ning pikutan suures voodis teki peal. Ma eelistan olla tubane kiisu, nagu ma seda oma terve elu olnud olen. Mulle ka väga meeldivad lapsed ning arvan, et sobin kokku ka teiste kassidega (loomulikult juhul, kui mina ka neile meeldin).

Loodan, et minu väike kiri aitas teil natuke paremini mind tundma õppida. Ja mul oleks suur rõõm, kui keegi teist tahaks minuga päriselt tutvuda ja võib-olla isegi OMA kassiks võtta.

Nurrulöömiseni,

Teie Nastja

Värvukese käpakäigust

Värvuke on astunud pikki samme korraliku kodukassi turvalise elu jaoks. Mõni aeg tagasi sai kiisu kompleks-vaktsiini, sinna ette muidugi ussirohu ja kõrvaparasiitide kontrolli. Loomakliiniku arstitädi, kes Värvukese kõrvu kontrollis ja need puhtaks tunnistas, käis kiisust üle ka kiibiotsijaga. Ega me väga ei lootnud ja ega need lootused ei täitunud ka – ei ole Värvukesel kiipi ja kuu aja jooksul ei ole keegi teda ka meile teadaolevalt taga otsinud – seega endise kodu leidmise mõtted on tänaseks minevik.

Laupäeval käis Värvuke steriliseerimisoperatsioonil ja kiibipanekul. Seega võime julgelt öelda, et eeldused turvaliseks ja muretuks kassieluks on suurepärased. Nüüd tuleks leida inimesed, kes seda vahvat ja hakkajat kiisut päris oma kassiks tahaksid.

Värvukese kiituseks tuleb öelda, et ei karda ta ühtegi inimest ja võõras kohas aitab uudishimu koheselt kohaneda. Väikesed ebameeldivused loeb kiisu olematuks, kui saab aru, et kõik toimub headel eesmärkidel. Nii miilustas Värvuke rõõmsalt ja mõnuga mööda sääri nendel abilistel, kes teda kliinikuskäikudeks puuri pistsid. Kõigil kolmel käigul kliinikusse võlus Värvuke ära arstid ja nende abilised. Ega see teisiti olla ju saakski – vaadake vaid seda vahvat kriimu nägu ja kujutage ette, kuidas pisike nina pikkade vurrude vahel tuleb lähedale-lähedale uurima, mida tehakse. Ja nurr – inimesed, kes koduta või koduste kassidega kliinikus käivad teavad, et nurruva kassi südant ja kopse ei ole võimalik kuulata. No aga Värvuke hakkab nurruma paljast pealevaatamisest....

Värvuke elab praegu mõnusat hoiukoduelu Nõmme mändide all. Akendest avaneb imeilus vaade kevadõites aiale ja suurele sõbralikule koerale, kes aias ringi joostes putukaid taga ajab. Värvukese osaks jäävad need tiivulised, kes seespool aknaklaasi, sest linnakass peab turvalisuse huvides elama siiski toas. Erilised loodussekippujad õpivad kindlasti ära traksidega jalutamise. Aga see kõik on Värvukesel veel ees.

Nagu öeldud – Värvuke on koduvalmis. Operatsioonist taastumine läheb ruttu. Teismelise ja vähe hoolt saanud kassilapse kandilised vormid kaovad ka ajapikku. Kassisõbrad, kes peavad lugu ühel korralikust kolmevärvilisest kassikesest (lihtsalt ääremärkusena – sellised kassid toovad jõukuse majja) – palun võtke meiega ühendust.

Kassipäev ZooPlanetis

Rannaliival 35-kraadises kuumuses lebav paaripäevane kassititt. Sügiseses jaheduses suvilate vahel toitu ja peavarju otsivad teismelised kassitüdrukud. Lumelörtsisel kõnniteel nuttev kassike. Nendel konkreetsetel lugudel on õnnelik lõpp – rannaliival kügelevast eluraasukesest on saanud uhke, mustrilt ja kasvult bengali kassi moodi kassinooruk. Suvilasse mahajäetud kassitüdrukud on steriliseeritud ja elavad turvalist toakassi elu. Kõnniteel nutja on tubli kodukass-lapsehoidja, kes tormab esimesena lapse nuttu vaigistama. Kõigi kassidega, kes inimeste hooletuse tõttu koduta jäänud, nii hästi ei lähe.

ZooPlanet, lemmikloomade kaupluste kett, korraldab lemmikloomade esitlusnäitusi, kus peaesinejad küll tõukassid, kuhu aga oodatud on ka tavalised tõuta kassid, just need koduotsivad. Eks kasside näitamisel on üks ühine eesmärk – leida koduotsijatele head peremehed. Koduta kassidel on sellistel üritustel täita ka üks suur ja oluline ülesanne – tuletada inimestele meelde, et kass on koduloom ning üksi linnatänaval hakkama ei saa, et kassi võtmine tähendab vastutust elu ees.

Sellistel üritustel inimestega vesteldes ja nende koduste kasside kohta küsides kuuleb järjest – pere kass on leitud tänavalt, prügikasti kõrvalt, suvila juurest, tulnud ise ukse taha. Tekib mõte – kui nii paljud inimesed on ise koduta kassidele kodu pakkunud ja teavad, mida kassiabiorganisatsioonid teevad, siis miks ikka on tänavatel kassid, kes vaevlevad kaklushaavade käes, hukkuvad autorataste all, poegivad pimedates keldrites, toituvad prügikastides? No muidugi – inimesed, kes jooksuajal emakassi tänavale viskavad, kassipojad prügikasti poetavad, kolides kassi korterisse maha unustavad – need inimesed ei astu iialgi koduta kasside abiliste juurde ja nii ei olegi neile võimalik selgitada, et kass tähendab vastutust.

19. mai, Lasnamäe Centrum, ZooPlaneti kaupluse esine - MTÜ Kass ja Pojad naiskond, kaasas superkass Nastja, heategevusmüügi hiired-kassid-kotid-pesad, annetuskass – ja neli tundi rääkimist, selgitamist, veenmist, õpetamist, juhendamist, kõik ühe eesmärgi nimel – et igal kassil, kes siia ilma sünnib, oleks turvaline kodu, armastav pererahvas ja tervena elatud õnnelik elu. MTÜ Kass ja Pojad lubab oma põhikirjas – ühing teeb aktiivset selgitustööd lemmikloomade kodutuks jäämise vältimiseks ja iga inimese võimalustest ise aidata hättasattunud loomi, propageerib lemmikloomade soovimatute järglaste vältimist, lemmikloomade teadlikku ja tervislikku toitmist.

MTÜ Kass ja Pojad hoiukodudes viibivad kassid said samuti tähelepanu osaliseks, Nastja kohapeal paisid ja sügamist nautides, teised vurrulised stendil piltide ja lühikeste iseloomustustega ennast esitledes. Nüüd jääb vaid oodata, et stendi ees antud lubadused realiseeruvad ja mõni koduta kass varsti koduga kassiks saab.

MTÜ Kass ja Pojad tänab ZooPlaneti kollektiivi ja Tiina Marjamaad, tänab kõiki inimesi, kes meie laua juures aega leidsid oma kassilugusid rääkida ja meie teavitustööd kuulata, kõiki lahkeid annetajaid ja heategevusmüügilt ostu sooritanuid.

Kass ja Pojad lauluväljaku kassinäitusel

MTÜ Kass ja Pojad pakkis hoiukodudest kaasa kassid, pistis kotti heategevusmüügiks valmistatud asjad ja seadis oma ekspositsiooni kassiklubi Jessy korraldatud kassinäitusel üles. Eesmärgiks tutvustada ühingu tegevust ja kassiabistajate tegevust üldisemalt, otsida oma hoolealustele kodusid ja koguda raha oma tegevuse toetamiseks.

Näitusepuuridesse seadsid end sisse kassipoegade abitreener Julius, tsirkusekass- lapsehoidja Siu , sportlik mürgeldis Tornaado ja südamlik kassiproua Nastja . Kassid käitusid täpselt nagu kaslased loomaaias – keerasid oma tagumised pooled publiku poole ja vajusid sügavale unne

Samal ajal käis ümber puuride vilgas elu. Julius, Siu, Tornaado ja Nastja pidid oma uinaku katkestama, sest väikeste ja suurte kassisõprade read meie laua ees ei hõrenenud hetkekski. On ju teada, et kassinäitusele tulevad uhke tõu ja sugupuuga kassid, kes on vaatamiseks. Meie tõuta ja sugupuuta kassid aga lubavad lahkesti pai teha, ronivad rõõmuga võõrale sülle ja aitavad näitusest teha mitte vaatamise, vaid katsumise päeva.

Aga seda katsumist, vahetut kontakti on inimestele hädasti vaja. Kurvemast kurvem oli kuulda, et pereliikme kassiallergia tõttu ei saa kodus kassi pidada. Et üürikorteri omanik ei luba kassi koju võtta. Aga kassiarmastus ju ei küsi sellest. Ja nii käivad inimesed kassinäitusel, silitavad ja kallistavad koduta kasse ja unistavad allergiaravimite kiirest arengust, paremast üürikorterist või päris oma kodust, kus ruumi ja võimalusi ka kassile.

Kuna MTÜ üks eesmärke on edendada kassipidamise kultuuri, siis algas iga vestlus küsimusega – kas teie peres on kass. Küsijate südamed tegi soojaks sageli korduv vastus – jah, meie peres on kass, kes võetud tänavalt või mõnest varjupaigast, ise tulnud ja jäänud, päästetud hädaohust. See andis kinnitust, et kassikaitseorganisatsioonide teavitustöö kannab vilja, inimesed oskavad märgata ja on valmis aitama. Pered, kus veel kassi ei ole, lubasid mõelda just sellele, et nende perre tuleb kass, kes on sündinud kodutuna või kodu kaotanud. Juttu tuli kasside paljunemisest ehk siis vajadusest kasse steriliseerida – kastreerida. Kui öelda välja tõde, et kassiema soetab järglased instinktide ajel, et kassiema ei saada lapsi hommikuti kooli, ei unista laste ülikooliharidusest ega oota vanaemaks–saamist, siis tuleb kiiresti tõdemus – vähemalt kodukass ei pea poegi saama.

Aga küsisid ka näitusekülastajad – miks kass ründab, kui perenaine end parfüümiga lõhnastab? Mida kass peab sööma? Kuidas hoida kassi eemale toalilledest? Miks kassil karv lahti on? Kuidas lepitada kasse omavahel, last kassiga või kassi koeraga? Kõik küsimused said läbi arutatud ja vastused leitud. Tore oli kogeda, et reeglina on kassid täieõiguslikud pereliikmed, kellega arvestatakse, kellest hoolitakse ja kelle heaks ollakse valmis paljuks. Nii paljuks, et kui pakkusime ühele perele teist kassi, et kass ei peaks üksi igavust tundma, saime vastuseks – me ei saa teist kassi võtta, sest meie kassil on koer

Et mitte ebaõnne välja kutsuda, siis esialgu ei hüüa välja meie kassidele tehtud kodupakkumisi. Las kodupakkujad jõuavad endas selgusele, las hoiukodud saavad võimaluse kodupakkumist kaaluda ja kui kõik sujub, siis anname kindlasti teada, kas meie näituselkäik ka suurt ja toredat tulemust kannab.

MTÜ Kass ja Pojad tänab kõiki häid inimesi, kes meie heategevusmüügil endale kootud  kassi või hiire või meie logoga poekoti soetasid - kokku kogunes kena summa, millest on võimalik tasuda koduta kasside kliinikuarveid.

Kes aga näitusele tulla ei saanud, aga soovib kodu pakkuda mõnele meie hoolealusele, palun võtke meiega kindlasti ühendust kas siitsamast blogi kaudu või aadressil kassjapojad@gmail.com, telefonil 5038083 või kasside albumite juures olevatel kontaktidel.

Saage tuttavaks - väike Värvuke

Pühapäeva hommikuse une katkestab telefoni sõnumihelin. „Kui ärkad, palun helista kohe, mul on hädaolukord.“. Kuna sõnum tuleb kodust, kus varjupaigast võetud kiisu Aada ja hoiukass Jennifer, siis on magus uni hoobilt unustatud – hädaolukord saab olla ainult kassidega. Aga kus tegemist kassidega, seal alati ees üllatused. Seekordne üllatus siis väike värvuke akna taga - suure kortermaja esimese korruse aknalaual istus varasel hommikutunnil nooruke kolmevärviline kiisu. Perenaise esimene mõte oli kiisule lihtsalt natuke süüa panna akna taha, aga värvuke otsustas teisiti – lipsas avatud aknast imekiiresti tuppa.

Kuna perenaine kiirustas tööle, siis tuli värvukesel veeta päev vannitoas, teistest kiisudest eraldi. See on lihtne ettevaatusabinõu, sest iial ei tea, mida kodused kassid uustulnukast arvavad, samuti võib tänavalt tulnud kass kanda mõnd nakkust.

Õhtul sai värvuke üle vaadatud, tuvastatud ülisõbralik iseloom, ühtegi haigust ega vigastust silma ei hakanud. Küll tundub kiisu natuke kõhnakene, aga kui arvestada, et tegemist on veidi üle pooleaastase kassilapsega, siis võib see olla lihtsalt ealine iseärasus. Kiisu kasukas on puhas, seega pikka tänavaelu ilmselt olnud ei ole.

Pühapäeva õhtuks jõudis värvuke hoiukodusse Nõmmele. Esialgu vajab ta rahu ja vaikust, et tänavale sattumise shokist taastuda.

Selliste leidlaste puhul on esimene käik proovida üles otsida kassi pererahvas. Nii on kassi leidmise kuulutused üleval Kassiabi kodulehel,  Loomade Hoiupaiga kodulehel,  samuti levitatakse infot Facebookis.

Kui keegi tunneb ära oma väikese värvukese või tunneb keegi väikese värvuke omanikke – palun andke endast teada – kas viidatud linkidel olevatel kontaktidel või MTÜ Kass ja Pojad e-posti aadressil kassjapojad@gmail.com.

Saage tuttavaks – Vannitoakass Bass

Mmmmmm, mina olen Vannitoakass Bass, aga võite mind ka lihtsalt Bassiks kutsuda.

Olen keskmisest suuremat kasvu isane vaktsineeritud, kastreeritud ning igasugu satikatõrje saanud kiisuhärra, no nii umbes paariaastane.  Mul on särav süsimust kasukas, smaragdrohelised suured silmad ning uskuge või mitte-jalas kannan ma uhkelt valgeid stringe. Just nimelt, lugesite õigesti - stringe. Need, kes teavad, need saavad aru, millest ma räägin. Kõlab nagu tõeline unistustekass, mis? J Ja seda ma ka olen.

Pikka aega ei tahtnud ma inimestest midagi teada - tervelt 5 kuud kükitasin ma kapi kõige kaugemas nurgas ning elumärki reetsid vaid silmad. Mulle anti aega, mida ma vajasin, et enda mõtetes inventuur teha ja selgus luua.

Sügisest sai talv koos paksu lumega ning hoolimata perenaise pingutustest vana maja kütta tuli ikka sooja otsida teiste kiisudega koos ühisest pesast. Perenaise silmad naeratasid rõõmsalt, kui ma paaril korral tema sõrmi nuusutasin - väike edasiminek.

Aga siis tuli kolimine, meie senise kodu eluiga sai lihtsalt otsa.

Oma praeguse nime sain ma sellest, et kui hoiukodu perenaine mind enda juurde tõi, pandi mind alguses elama vannituppa. Lihtsalt muud kohta minu jaoks sel hetkel polnud ning perenaine oli täitsa veendunud, et ka kohanemiseks läheb mul ikka pikalt aega - ma näisin nii kurb ja arg ning endassetõmbunud olevat.

Tundus, et koos minuga kolis ajutiselt vannituppa elama ka perenaine. Eks ma alguses istusingi oma pesas, aga otsustasin õige pea, et kui vannituba, siis vannituba ning sellest tuleb võtta maksimum. Juba teisel õhtul otsustasin kapi alt perenaisele sülle pugeda, musi anda ning pai nuruda. No teate, perenaise nägu oli vaatamist väärt - 5 pikka kuud oli ta ju üritanud minuga kontakti leida! Kohale kutsuti kogu pere seda imet tunnistama. Ega ma kade polnud -kõndisin sirge seljaga, silmad sädemeid pildudes ning kõvahäälselt nurrudes pererahva vahel ning lasin ennast silitada. Mõnus.

Edasised päevad nägid välja nii, et hommikul võtsin aknalaual osa perenaise meikimisprotseduurist ning andsin talle lõpetuseks tööle kaasa ühe rahuloleva kassi musi.

Päeval põõnasin ning õhtul oli ikka keegi minu juures juttu ajamas, pai tegemas, sügamas või süüa andmas. Soojal põrandal hellitusi vastu võttes tundsin ennast nagu spa-s.

Olen elus uue lehekülje keeranud ning valmis taas inimesi usaldama. Minu silmadesse võib ennast vaatama unustada, minu sügav ja bassihäälne nurr rahustab ning on suurepärane stressimaandaja, minu tööle kaasaantud musi muudab kogu päeva rõõmsaks. Minus ei ole tibakestki agressiivsust, olen tõesti üks suur sõbralik stringidega panter.

See suure südame ja hella hingega Bass on oma esimese PÄRISKODU ootel. Ta on kass, kelle silmadesse vaatad korra ja armud…jäädavalt.  Kellel tekkis tunne, et just Vannitoakass Bass võiks olla sinu sõberkiisu, siis võta julgesti ühendust meiliaadressil marju.randma@mail.ee või helista: 5101981