Mirri läks koju

Oleme endale hästi teadvustanud Mirri kreedo – inimesed võivad olla, teised kassid aga peavad olema. Sellest lähtuvalt tegime ka kodu-otsinguid – Mirrile sobib kodu, kus otsitakse seltsilist pigem kassile kui inimestele. Kes otsib, see ka leiab.

Kesk-Eestis, turvalises maakodus, elab tore kass Homer. Homeri pererahvas armastab oma kassi väga, aga on märganud, et kiisu on vahel kurvameelne ja üksik. Sellistel hetkedel ei ole ükski pai ega kallistus üleliigne, kuid võib aimata – üks karvane seltsiline mõistaks Homeri hinge-elu paremini.

Homer otsis seltsilist, Mirri otsis seltsilist – kaks sarnast võiks ju klappida. Nii sõitiski Mirri oma uude koju ja kõik Mirri poolehoidjad on väga lootusrikkad – need kaks kassi võiksid ometi omavahel sobida. Ka Homeri minevikus on tumedaid pilvi, hüljatud kassi saatus. Seega oskab pererahvas mõista Mirrit, kes on sündinud tänaval ja kellest supersõbralik kodukass tuleb kannatlikult ja pikkamööda välja meelitada. Ei kohuta pererahvast, et Mirri ei hooli paitamisest ega sülesolemisest, et Mirri eelistab olla nähtav, aga mitte puudutatav. Tasa ja targu, andes piisavalt aega ja iseotsustamise ruumi - nii on pererahvas lubanud Mirrit kodustada.

Mirri saab enda kasutusse pehmeid pesasid ja kratsipuid, millest Homer ei hooli või millest Homer üksi rõõmu ei tunne. Rohkelt jooksuradasid ja põnevaid peidupaiku ruumikas maamajas. Kolm perepoega, kelle riiulist mänguautosid maha veeretada või arvutiekraanilt liikuvaid pilte vaadata. Põnev õue-elu, kus lendavad linnud ja liblikad – esialgu küll ainult läbi akna. Kuskil sahvrinurgas või pimedas esikusopis ehk ka võimalus hiirejahiks. Kuuldavasti on Homer väga uudishimulik ja oma nina igale poole toppides tekitab lustlikke olukordi. Jääme ootama, et Mirri võtab Homeri julgustusel ja toetusel ette samasuguseid uurimisretki ning koduneb kiiresti.