Coco

Ka meil juhtub vahel, et tee on püsti ees ja mõistlikku lahendust ei paista. Meie kaunitar Coco on kaks aastas hoiulisena resideerinud kena malbe tütarlapse kodus. Hoiuperenaise ja kassikese vahel on tekkinud väga usalduslik suhe ja me kõik lootsime tasahilju, et sellest hoiukodust saab päriskodu. Aga - hoiuperenaine on noor ja hakkaja ja teda ootab ülikool välismaal. Ja Cocot ootab uus (hoiu)kodu – mure ainult selles, et me veel ei tea, kus see asub.

Tutvustame Cocot nii – tänavaelu karmust tunda saanud kassike liigub millimeetri kaupa lähemale oskusele taas usaldada ja armastada inimest. Suurest vajadusest füüsilise kontakti järele, pai järele, nühib Coco end perenaise pilgu all mööda mööblinurki ja uksepiitu, püherdab põrandal ja diivanil, demonstreerib oma ümarat kõhtu ja kumerdab paivaevas turja. Iga karv Coco kasukas hüüab – aita mul hirmust üle saada, puuduta mind, hellita mind. Kui Cocol on eriti hea tuju, siis on paikätel kõvasti tööd – aga paitamise aja ja koha valib tõesti ainult Coco ise.

Ärasõidujuttude juurde kirjutab Coco hoiuperenaine nii - minuga on Coco sõber, peaaegu nagu täitsa kass juba - kätte võtta ikka ei saa, aga muidu on selline paimaias ja tahab suhelda.

Saatsime oma superfotograafi Reet Sau Coco juurde fotojahile. Koos piltidega saime ka kirja, milles Reet annab teada, et esmalt tundus talle, et kass on lukus ja pildistamisest ei tule midagi välja. Siiski tasa ja targu toimetades sündisid imelised pildid. Kindlasti jättis Reet meile saatmata need võtted, kus Coco nn kohal ei olnud. Aga ka siin avaldatutest saab aimu, et usaldamine ja suhtlemine ei ole Coco tugevam külg. Inimeste jaoks on psühholoogid, aga kasside jaoks? Nii väga tahaks aidata…

Oma isepäisusest hoolimata on Coco täiesti korralik kodukass. Kui fotograaf suutis mõne tunniga Cocoga sideme luua, siis on see võimalik ka igal teisel inimesel, kes ise vähegi kassi endas tunneb.

Me ei taha Cocole kodu, kus ta nukralt nurgas peaks konutama, me ei taha teda lihtsalt kuskile hoiule anda, ära paigutada. Me tahame talle kodu, kus on olemas kassi-hingega inimene.

Me oleme Coco imelisele hoiuperenaisele ülitänulikud. Ja kindlasti oleme talle võlgu selle, et me leiame Cocole väga hea uue hoiukodu või pärus kodu. Ka tahaks asja korraldada nii, et hoiuperenaine saaks ise uue (hoiu)koduga suhelda ja Coco üle anda. Aeg aga jookseb...

Hea lugeja, palun vaata neid selgeid ja tõsiseid silmi Coco ilusas näos, mõtle ja kaalu – kas saad meile appi tulla? 

Lähem info telefonil 5038083

T

Orientaale?

Pruunitooniline triibiktüdruk

Olude sunnil tuli meie tubli must kassiema koos pisiperega kolida uude hoiukoju, kus ees juba kolm perekassi. Eks natuke imestust, solvumist ja üleolekut perekasside seas ju tekkis, aga nüüd on siiski olukord normaliseerunud ja kaheksapealine kassikari täidab pererahva päevi toidulaua ja liivakastiga seotud kohustustega, aga ka vaatemänguliste kassitempudega, väikeste suhtedraamadega, paivajaduse rahuldamisega.  Noorim perekass, kes leppis sellega, et ta ei olegi enam pesamuna ja lemmik-hellik, on pisikestele suurepärane lapsehoidja  ja kasuema. Vanema perekassid saavad olla tõelised karjajuhid ja häälekalt korda nõuda, kui hoiulised nende privaatruumi kuritarvitavad.

Pikaninaline triibipoiss

Hoiulised ise aga arenevad ja õpivad kodukassi-tarkusi. Kassiemme on iseloomult pigem leebe, rahulik ja tasane, kuigi mõnikord ka susiseb, kui end ohustatuna tunneb. Kassiemme välimus annab aimu, et nn maatõugu kassiga tegemist ei ole. Või siis maatõugu küll, aga see maa on kuum, savannide ja suurte kaslaste maa. Orientaali tõule sarnased omadused – pikk koon, pikk saba ja sihvakas olek – on kassiema edasi andnud ka mustadele tütrekestele. Triibuline kassipoiss on samuti tavatult pika ninaga. Vaid väike pruunitriibuline kassitüdruk on nagu eesti maatõugu triibikud.

Orientaalsed õekesed

Triibulised kassilapsed on omandanud kõik kodukassile vajalikud oskused – magamiseks on inimeste voodi ja mõistlik on jälgida inimeste tegemisi, küll siis maitsvaid toidupalakesi pakutakse ja sülle võetakse. Mustad iludused on pisut äraootaval seisukohal, tagasihoidlikumad.

Kes vähegi kassilastega kokku on puutunud teab, et sõnad ega fotod ei suuda edasi anda seda, millised kassid tegelikult on. Oma silmaga vaadata, oma käega pai teha, mänguasjaga meelitada ja näpuotsast hõrgutusega toita – siis saab kätte õige tunde kassilapse kohta.

Kiisud, ka kassiema, ootavad häid kodupakkumisi, on vaktsineeritud ja kiibitud, kassiema steriliseeritud. Lähem info telefonil 56669098, kassjapojad@gmail.com.