Väike hoiuline hetk enne püüdmist |
Meie vabatahtlik märkas Loo
alevikus suurte majade vahel mängivaid kassipoegi. No muidugi läheb sellise
vaatepildi peale tuluke põlema – kodukassi lapsukesi ei luba keegi niimoodi
järelevalveta välja. Järeldus sai olla vaid üks – tegemist on kiisukestega,
kellel ei ole peremeest ega peavarju. Natuke uurimistööd ja selgus, et päris
omapead kassilapsed siiski ei ole – nendega koos on ka kassiemme. Samasugune koduta
ja peremeheta.
Veel natuke uurimistööd ja
selgus, et kassipere eest kantakse ka hoolt. Toidutoojaid käis kassipere koduks
oleva vundamendiava juurde mitmeid. Seega justkui hoolitakse? Või siiski mitte?
Jah, praegu on suvi ja soe ja kassid saavad väljas hakkama. Aga mis saab siis,
kui tuleb sügis, talv? Mis saab siis, kui kassilastest saavad täiskasvanud
kassid, kes omakorda kassilapsi ilmale tooma hakkavad?
Vabatahtlik võttis nõuks
tegutseda. Püüdmispuur seati üles, natuke kannatust ja kavaldamist ning
kassiema ja kaks pisikest olidki kinni püütud. Siit aga hakkavad hargnema tõrksate
taltsutamise lood.
Kassiemme läheb puuri. August vaatab jooksik. |
Esimene lugu – kassiema.
Tundus, et päris pöörane tegelane, nõudis häälekalt puurist väljapääsemist. Esialgne
tegevusplaan oli kassiema tervis üle kontrollida, parasiiditõrje teha,
steriliseerida. Siis otsustada sotsialiseerimise võimalikkuse üle. Kuid oh imet
– kui kassiemme sai oma pisikesed jälle enda juurde, muutus ta leebeks ja
lahkeks, lubas pai teha ja käitus üldse enam-vähem viisakalt. Võiks isegi
arvata, et tegemist on endise kodukassiga .
Pisikeste püüdmine. Puuris Kassiabi hoolealune. Augus ikka jooksik. |
Teine lugu – kassilapsed. Vanus
orienteeruvalt 3 kuud, mis tähendab seda, et ohutunne ja kaitserefleksid on
välja kujunemas. Kuigi inimene on neile seni tähendanud (ka) toitu, on neil
ilmselt ka negatiivseid kogemusi ja inimesi nad väga ei aktsepteeri. Väiksemad kassipojad
on võimalik kiiresti taltsutada, kuid need siin on juba parajad väänikud ja
valmis ohu korral kaitsesse asuma, aga ka ründama. Üks pisikestest on ema juures ja tundub, et
ema hea eeskuju toel hakkab kähisejast ja kähmlejast välja tulema täiesti
normaalne kassilaps. Näpu otsast pasteeti, paelajupiga mängimist ja suletutiga
silitamist – nendele võtetele ei jaks väike kassipoeg kaua vastu panna ja õige
pea tuleb ta ise inimese juurde seltsi otsima. Teine pisikestes on Kassiabi hoiukodus ja arvata on, et seal kasutatakse samu trikke temast kodukassi
vormimiseks. Kolmas pisike – tema saatus on kinni kolmandas loos.
Kolmas lugu – inimesed. Nagu öeldud,
kasside eluaseme juurde sai üles seatud püüdmispuur ja emme kahe pojaga said
kenasti püütud. Kolmas pisike, imeilus hallike, aga millegipärast ootab ja
kaalub. Ja selle ootamise teeb talle kergeks keegi, kes arvab, et vabadus on
kassile parim. Püüdmispuuri esimene reegel on, et kassidele ei anta süüa ja nad
lähevad puuri peibutussööda peale. Kui
aga kõht on kogu aeg täis, ei vaadata puuri poolegi. Aga inimene, kes võtnud
nõuks kassi eest hoolitseda, läheb veel kaugemale – hetkeks valveta jäetud
püüdmispuur lükatakse ümber ja kassile antakse vundamendiauku toiduports.
Kuidas sellist inimest taltsutada? Kuidas talle selgeks teha, et kassil on
tänaval ohtlik – isegi kui ta pääseb kurja koera ja halva inimese ja autorataste
eest, võib ta rängalt kannatata sise- ja välisparasiitide käes, haigestuda
erinevatesse nakkushaigustesse emane kass võib saada hulgaliselt järglasi? Kuidas
teha inimesele selgeks, et ilus väike kiisu, kes aplalt pakutud toidupala neelab,
ei ole mõne kuu pärast ei ilus ega väike? Kuidas teha selgeks, et niimoodi „aidates“
võtab ta kiisult ära võimaluse elada
pikk ja turvaline elu? Kuidas taltsutada sellist tõrksat?
Me ei jäta jonni – proovime seni,
kui ka hallike on tänavalt ära. Laseme kassiemmel ja pisikestel natuke veel
kosuda ja siis esitleme neid nagu kõiki meie hoolealuseid – nimepidi ja
portreepiltidega.
No comments:
Post a Comment