Värvuke uues kodus

Värvuke on alates eilsest oma uues kodus. Korralikule kodukassile kohaselt vaktsineeritud, steriliseeritud ja täiendava turvameetmena ka kiibitud. Värvuke saab olema hoitud ja hoolitsetud ning tema elus ei kordu kunagi hommik, mis tõi ta MTÜ Kass ja Pojad hoiukodusse, mitte kunagi ei satu Värvuke enam hirmunult ja abitult tänavale.

Täname Värvukesele kodupakkujat ja jääme ootama  rõõmsaid koduseid uudiseid.

Pereheitmine Triinu hoiukodus

Juuni teisel nädalavahetusel oli Triinu hoiukodus nii rõõmu kui kurbust – kaks hoiulist, kaks vahvat kassipoissi läksid uude koju. Erinevatel põhjustel ei olnud kummalgi võimalust ennast siin blogis korraliselt esitleda, teeme seda siis tagantjärele.

Julius, laiemalt tuntud kui abitreener. Julius oli hoiukodus 2011 septembrist saadik, nelja-viiekuusena tuli tal tõsist tööd tegema hakata – riburadapidi jõudis hoiukodusse pisikesi tänaval sündinud kassipoegi, kellele tuli hakata õpetama tubast elu ja inimestest arusaamist. Palju neid pisikesi oli või mis nende nimed olid, kes seda enam meenutada jõuab. Igatahes sai Julius oma tööga suurepäraselt hakkama, kõik pisikesed said sotsialiseeritud ja uutesse kodudesse üle antud. Abitreeneri töö kõrvalt jõudis Julius ka ennast arendada, õppis head läbisaamist lastega ja pererahva rõõmustamist viisakate kassitrikkidega. Julius arendas peensusteni välja oskuse tähele panna kaaslaste meeleolu ja pakkuda lohutust või meelelahutust. Juliuse pingutused said vääriliselt kroonitud – täna elab Julius peres, kus vaja kasvatada väikest tüdrukutirtsu, leevendada pereema päevaväsimust, jagada pereisa tugitoolispordihuvi.

Superstaar, Juliuse viimane kasvandik, veetis oma lapsepõlve ühes tehasehoones. Kui kasse abistavad inimesed sealse koloonia harutamisega algust tegid, siis andis Superstaar edeva etenduse igaühele, kes vähegi vaadata tahtis. Ilus venesinine kasukas masinaõliga täiendavalt läikima löödud, silmis kaval läige, hüüdis iga jupike Superstaarist – aidake mind! Superstaar andis endale hästi aru – elu tehases ei ole turvaline, elutee võib jääda ootamatult lühikeseks, toidu ja aseme pärast tuleb igapäevaselt võidelda. Superstaar aga unistas teistsugusest elust. Ja nii lasi Superstaar ennast kinni püüda, läbis kannatlikult kõik vajalikud protseduurid ja asus Juliuse käpa alla kodukassitarkusi omandama. Inimestega samas ruumis viibimine oli algul hirmutav, aga Juliuse julgustusel sai inimesi tundma õppida. Hoiukodu pererahvas sai mõnusalt naerda, kui Superstaar keset hoogsat jooksumängu inimesi märgates paigale tardus ja ülimalt imestunult neid imeloomi vaatama jäi. Superstaari uus kodu jätkab sealt, kus Juliuse töö pooleli jäi –rohkesti paisid, süleshoidmist, hellitamist, meelitamist, kiitmist, ja ühel ilusal päeval on Superstaar tõeline perelemmik, lahke, uhke ja armastusväärne.

Hoiukodu aga ei jää tühjaks ja juba on järgmine abivajaja sisse kolinud. Anname talle võimaluse end sisse seada ja siis korraliselt ise esitleda.

Saage tuttavaks – Saskia, sekeldav teismeline

Tere, mina olen Saskia. Pisut kõhe on siin ise end esitleda, sest olen alles teismeline ega tea kõiki viisaka käitumise reegleid. Aga ma olen hästi nunnu ja nii võibolla annate mulle andeks, kui räägin asjadest, millest ei peaks.

Minu pere pidi minust loobuma ja ühte ma tean kindlalt – mina selles küll  süüdi ei olnud! Inimesed vahel teevad valikuid, kuhu ei mahu enam kassid või koerad. Ma olen kuulnud, et vahel ei mahu täiskasvanute valikutesse isegi lapsed, aga see selleks. Igal juhul seisin ma ühel päeval tõsiasja ees, et seni koduks olnud tuba ja pereks olnud inimesed ei ole enam minu omad. Egas midagi, küll ma midagi välja mõtlen.

Elan praegu hoiukodus. Ütlen ausalt, võõras koht võttis ikka põlved nõrgaks küll. Seega esialgu pugesin peitu. Ja õppisin liikuma täiesti hääletult. Isegi sööma õppisin hääletult. Ainult liivakastis kraapimisega kaasnes kõva krabin ja sabin ja need olid esialgu ainukesed hääled, mis hoiukodu perenaine minult kuulis. Nalja sai selle peitusemängu ja hääletu liikumisega kõvasti. Kui perenaine pistis pea voodi alla, lootes mind näha, siis mina hiilisin samal ajal tema selja tagant mööda teise tuppa. Ja nii ikka ühest toast teise.

Siis hakkas perenaine järjest mu peidupaiku avastama ja neid lammutama. Kolisin suurde seinakappi. Kui selle uks kogu aeg lahti hoiti, muutus sinna peitumine mõttetuks. Kapis elamise ajal tegime natuke lähemalt tutvust ka – lubasin end igati paitada ja sügada, aga seljatagune pidi alati kindel olema ja taganemistee vaba.

Otsustasin peitusemängu lõpetada. Ühel ilusal õhtul jalutasin täiesti nähtavalt ja käppi vastu maad trampides tuppa, kus perenaine telekat vaatas. Luusisin läbi kõik kohad ja siis hüppasin perenaisele sülle. Oleksite te kuulnud seda rõõmsat ohet! Ega ma ise seda hästi kuulunud, sest nurrusin samal ajal täiest jõust. Sellest hetkest oleme sõbrad. Moepärast elan veel kapis, aga suhtlemisprobleemi põhimõtteliselt ei ole.

Kapi-elu ajal oli perenaine mulle kokku ostnud mitmeid mänguasju. Nüüd ma rõõmsalt mängin nendega ja hommikuks rivistan perenaise voodi ette – teate küll, nagu jahisaagi. Olen kuulunud, et kassid toovad tänulikkuse märgiks pererahvale murtud hiiri ja linde, aga ma ei ole siin korteris selliseid elukaid kohanud. Üks koiliblikas oli, aga selle ma neelasin kogemata allaJ

Nüüd siis otsin endale päris oma inimesi. Sest hoiukodu on hoiukodu ja siia on põhimõtteliselt järjekord. Ei tahaks nagu jalus olla, ma ei ole ju mingi hädaline, täitsa krips-kraps ja kohanemisvõimeline tibi. Vinge hüüdnimega muide – chinese motorcat.

Kui Sinu kodus on vaja ühte teismelist kassilast, oled valmis taluma minu kapielu-lembust (vähemalt esialgu) ja võiksid sattuda sõltuvusse minu nurrumisest, siis anna endast teada. Järelemõtlemise kõrvale imetle minu väga erilise mustriga kasukat ja kujuta ette, kui mõnus siidine on seda paitada.

Sinu Saskia

Saage tuttavaks - Säde, varmas muutuja

Kuigi olen vaid kõige tavalisem tänavakass, siis võtan siin blogis eeskuju teistest kassidest ja esitlen end ise. Ehk kasutades ühe suure kirjamehe sõnu – ma teile kirjutan, mis enam? Tõepoolest, kas ei tundu siin kõik juba ülearusena, mis iial juurde lisaksin?

Sündisin ja kasvasin Lasnamäe tänavatel. Kuna see ei olnud just meeldiv aeg, siis väga ma seda meenutada ei taha. Kui olin väike ja nunnu, siis mõni memm ikka jäi minu lähedale seisma, haletses mind ja poetas oma kotist mõne toidupalukese. Need on ilusad mälestused. Kui juba suurem olin ja paljunemistsüklisse sattusin, siis pidin järjepanu alistuma ümbruskonna isaskassidele. No oli nende seas nii hulkurkasse kui ka tõelisi tõupuhtaid härraskasse, aga lõpuks oli see kõik kui maailma vanima elukutse pidamine..... mitte just kõige meeldivamad mälestused.

Ühel ilusal, st sombusel ja sajusel talvepäeva märkasin tänaval üht naist kasside transpordipuuriga. Ja kui siis puur maha pandi ja selle uks avati, astusin ma pikemalt mõtlemata puuri sisse ja peaaegu tõmbasin tagumise käpaga puuriukse kinni ka. Ega ma ei teadnud, millesse ma end segan ja mis edasi toimuma hakkab. Aga uskuge – ma olin nii väsinud tänavaelust, õhus juba aimatav kevad oli mu ärevaks teinud ja ma ei tahtnud enam olla üks tõmmata-tõugata kassivare.

Ja siis selgus, et olin puuri astudes tõmmanud õnneloosi. Sattusin sooja tuppa suurde puuri, kus puuri ees askeldas kena vanem proua ning asjatasid kaks kassi. Siis oli vahepeal mõnetunnine sügav uinak, millest ärgates leidsin oma kõhu pealt väikese operatsioonihaava ja sellega kaasneva teadmise – üks tsüklilisus minu elust on jäädavalt kadunudJ.

Seal puuris oli tore – perenaine rääkis minuga, telekas näitas päevauudiseid ja jutusaateid (kust ma muidu teaks nii keerulisi sõnu nagu operatsioon, paljunemistsükkel, transpordipuur), toidukauss täitus regulaarselt ja kaks kohalikku kassi olid ülimalt mõistlikud sellid.  Asi sai ainult toredamaks minna – õige pea lubati mul liikuda kogu korteris ja eraldati magamiskoht perenaise voodis. Elu nagu lill – või kuidas kassid ütlesid? Elu nagu konserv?

Ühest asjast ma aga aru ei saa – need teised kassid ronivad perenaise sülle, lasevad end tõsta ja paitada. Nurru löövad sealjuures ka kõvasti. Mina löön ka nurru, aga inimese puudutusest küll mingit mõnu ei tunne. Tulevikus peaks selle asja ikka ära õppima. Olen ju kõige tavalisem kass. Tänase päeva seisuga siis tubane linnakass.

Vaatan aknast välja ja näen suurt kivilinna. Sinna tänavatele ma enam tagasi ei ihka. Aga vabadust tahaks küll. Telekast tuleb üks tore saade – „Sõida maale!“. Vaatan seda igal võimalusel väga hoolega ja püüan aru saada, kuidas seda sõitu korraldada. Sest olen otsustanud – tahan sõita maale ja tahan elada kõige tavalisema kassi elu – maakassi elu.

Tavalise kassi kahte olekut olen kogenud – tavaline tänavakass ja tavaline toakass. Nüüd tahaksin olla tavaline maakass. Kui  Sul on vaja maale üht kassi, kes saaks elada omatahtsi nii toas kui õues ja kelle paitamine ja süllevõtmine ei ole Sulle kinnisidee, siis kirjuta mulle. Tulen hea meelega ja rikastan Sinu elu.

Ja saladuskatte all, et Sa teaksid - kõige tavalise juures on mul erakordselt ebatavalised kollased silmadJ

Sinu Säde

Saage tuttavaks - Nastja, väike kass suure südamega

Tere kõigile, minu nimi on Nastja. Oeh, pean teile ausalt tunnistama, et ma natuke pabistan. On ju ikkagi esimene kord, kui ma teile kirjutan... Ma väga loodan, et te leiate natuke aega, et minu lugu lõpuni lugeda 

On juba teine kord, kui ma endale uut omanikku otsin. Kolm aastat tagasi tõid mind tänavalt tuppa Kasside Turvakodu lahked inimesed ja seejärel nautisin mesimagusat elu oma uue eaka perenaise juures. Tema, minu suureks kurvastuseks, lahkus aga siit ilmast paar kuud tagasi. Sellest alates elan ma ühes kenas hoiukodus ja ootan kannatlikult oma uut päriskodu lahkete inimestega.

Eks ma räägin teile nüüd natuke rohkem iseendast. Ma olen pisikene emane kassipreili, kellel vanust umbes kolm aastat. Ja pisikene olen ma tõesti: nina on pisike, käpad on pisikesed, saba on pisike. Mu hoiukodu perenaine ikka vahel võrdleb mind perekassiga ja temast ma olen poole väiksem. Karv on mul kohev ja must, aluskarv on natuke pruunikas. Preilid küll sellistest asjadest ei räägi, aga eks ma teile siis vaikselt sosistan, et ma olen ka steriliseeritud ja kasutan väga eeskujulikult liivakasti.

Vaatamata sellele, et ma oma mõõtudelt väike olen, on mul suuuuuur iseloom! Hoiukodus öeldakse mulle ikka, et ma olen väike kass suure südamega. Ma ise ei oska oma iseloomu kohta nii palju öelda (ega ennast kiita ju ka ei taha) ja seega ma küsisin natuke hoiukodu pererahva abi, et mis nemad minust arvavad. Sain ma siis järgneva loetelu: “Nastja on ääretult kannatlik, rahulik ja rõõmsameelne kass. Talle meeldib väikeste pallide ja hiirtega mängida. Ja kui mõne kuivanud lillelehe kuskilt leiab, siis läheb see ka käiku. Tema teine lemmikmäng on peitus! Ta peidab ennast vannitoas dušikardina taha, siis hüppab järsku välja ja viskub oma hiirte peale. Nastja on ka tõeline sülekass ja väga paimaias. Õhtul töölt tulijaid tervitab alati uksel ja ootab, et saaks koha süles sisse võtta ja nurruma hakata. Ta on kiire kohanemisvõimega ja inimesi ei karda. “

Eks ma natuke punastasin ka, kui pererahvas minust nii hästi rääkis! Ega ma väga palju enda kohta juurde oska enam öeldagi. Võib-olla veel natuke mu igapäevaste harjumuste kohta. Mulle väga, kohe väga-väga meeldib pehmetes kohtades magamine. Peale seda kui pererahvas on tööle läinud, siis ma vaheldumisi istun aknalaua peal ja vaatan, mis naabrikoer teeb ning pikutan suures voodis teki peal. Ma eelistan olla tubane kiisu, nagu ma seda oma terve elu olnud olen. Mulle ka väga meeldivad lapsed ning arvan, et sobin kokku ka teiste kassidega (loomulikult juhul, kui mina ka neile meeldin).

Loodan, et minu väike kiri aitas teil natuke paremini mind tundma õppida. Ja mul oleks suur rõõm, kui keegi teist tahaks minuga päriselt tutvuda ja võib-olla isegi OMA kassiks võtta.

Nurrulöömiseni,

Teie Nastja

Värvukese käpakäigust

Värvuke on astunud pikki samme korraliku kodukassi turvalise elu jaoks. Mõni aeg tagasi sai kiisu kompleks-vaktsiini, sinna ette muidugi ussirohu ja kõrvaparasiitide kontrolli. Loomakliiniku arstitädi, kes Värvukese kõrvu kontrollis ja need puhtaks tunnistas, käis kiisust üle ka kiibiotsijaga. Ega me väga ei lootnud ja ega need lootused ei täitunud ka – ei ole Värvukesel kiipi ja kuu aja jooksul ei ole keegi teda ka meile teadaolevalt taga otsinud – seega endise kodu leidmise mõtted on tänaseks minevik.

Laupäeval käis Värvuke steriliseerimisoperatsioonil ja kiibipanekul. Seega võime julgelt öelda, et eeldused turvaliseks ja muretuks kassieluks on suurepärased. Nüüd tuleks leida inimesed, kes seda vahvat ja hakkajat kiisut päris oma kassiks tahaksid.

Värvukese kiituseks tuleb öelda, et ei karda ta ühtegi inimest ja võõras kohas aitab uudishimu koheselt kohaneda. Väikesed ebameeldivused loeb kiisu olematuks, kui saab aru, et kõik toimub headel eesmärkidel. Nii miilustas Värvuke rõõmsalt ja mõnuga mööda sääri nendel abilistel, kes teda kliinikuskäikudeks puuri pistsid. Kõigil kolmel käigul kliinikusse võlus Värvuke ära arstid ja nende abilised. Ega see teisiti olla ju saakski – vaadake vaid seda vahvat kriimu nägu ja kujutage ette, kuidas pisike nina pikkade vurrude vahel tuleb lähedale-lähedale uurima, mida tehakse. Ja nurr – inimesed, kes koduta või koduste kassidega kliinikus käivad teavad, et nurruva kassi südant ja kopse ei ole võimalik kuulata. No aga Värvuke hakkab nurruma paljast pealevaatamisest....

Värvuke elab praegu mõnusat hoiukoduelu Nõmme mändide all. Akendest avaneb imeilus vaade kevadõites aiale ja suurele sõbralikule koerale, kes aias ringi joostes putukaid taga ajab. Värvukese osaks jäävad need tiivulised, kes seespool aknaklaasi, sest linnakass peab turvalisuse huvides elama siiski toas. Erilised loodussekippujad õpivad kindlasti ära traksidega jalutamise. Aga see kõik on Värvukesel veel ees.

Nagu öeldud – Värvuke on koduvalmis. Operatsioonist taastumine läheb ruttu. Teismelise ja vähe hoolt saanud kassilapse kandilised vormid kaovad ka ajapikku. Kassisõbrad, kes peavad lugu ühel korralikust kolmevärvilisest kassikesest (lihtsalt ääremärkusena – sellised kassid toovad jõukuse majja) – palun võtke meiega ühendust.

Kassipäev ZooPlanetis

Rannaliival 35-kraadises kuumuses lebav paaripäevane kassititt. Sügiseses jaheduses suvilate vahel toitu ja peavarju otsivad teismelised kassitüdrukud. Lumelörtsisel kõnniteel nuttev kassike. Nendel konkreetsetel lugudel on õnnelik lõpp – rannaliival kügelevast eluraasukesest on saanud uhke, mustrilt ja kasvult bengali kassi moodi kassinooruk. Suvilasse mahajäetud kassitüdrukud on steriliseeritud ja elavad turvalist toakassi elu. Kõnniteel nutja on tubli kodukass-lapsehoidja, kes tormab esimesena lapse nuttu vaigistama. Kõigi kassidega, kes inimeste hooletuse tõttu koduta jäänud, nii hästi ei lähe.

ZooPlanet, lemmikloomade kaupluste kett, korraldab lemmikloomade esitlusnäitusi, kus peaesinejad küll tõukassid, kuhu aga oodatud on ka tavalised tõuta kassid, just need koduotsivad. Eks kasside näitamisel on üks ühine eesmärk – leida koduotsijatele head peremehed. Koduta kassidel on sellistel üritustel täita ka üks suur ja oluline ülesanne – tuletada inimestele meelde, et kass on koduloom ning üksi linnatänaval hakkama ei saa, et kassi võtmine tähendab vastutust elu ees.

Sellistel üritustel inimestega vesteldes ja nende koduste kasside kohta küsides kuuleb järjest – pere kass on leitud tänavalt, prügikasti kõrvalt, suvila juurest, tulnud ise ukse taha. Tekib mõte – kui nii paljud inimesed on ise koduta kassidele kodu pakkunud ja teavad, mida kassiabiorganisatsioonid teevad, siis miks ikka on tänavatel kassid, kes vaevlevad kaklushaavade käes, hukkuvad autorataste all, poegivad pimedates keldrites, toituvad prügikastides? No muidugi – inimesed, kes jooksuajal emakassi tänavale viskavad, kassipojad prügikasti poetavad, kolides kassi korterisse maha unustavad – need inimesed ei astu iialgi koduta kasside abiliste juurde ja nii ei olegi neile võimalik selgitada, et kass tähendab vastutust.

19. mai, Lasnamäe Centrum, ZooPlaneti kaupluse esine - MTÜ Kass ja Pojad naiskond, kaasas superkass Nastja, heategevusmüügi hiired-kassid-kotid-pesad, annetuskass – ja neli tundi rääkimist, selgitamist, veenmist, õpetamist, juhendamist, kõik ühe eesmärgi nimel – et igal kassil, kes siia ilma sünnib, oleks turvaline kodu, armastav pererahvas ja tervena elatud õnnelik elu. MTÜ Kass ja Pojad lubab oma põhikirjas – ühing teeb aktiivset selgitustööd lemmikloomade kodutuks jäämise vältimiseks ja iga inimese võimalustest ise aidata hättasattunud loomi, propageerib lemmikloomade soovimatute järglaste vältimist, lemmikloomade teadlikku ja tervislikku toitmist.

MTÜ Kass ja Pojad hoiukodudes viibivad kassid said samuti tähelepanu osaliseks, Nastja kohapeal paisid ja sügamist nautides, teised vurrulised stendil piltide ja lühikeste iseloomustustega ennast esitledes. Nüüd jääb vaid oodata, et stendi ees antud lubadused realiseeruvad ja mõni koduta kass varsti koduga kassiks saab.

MTÜ Kass ja Pojad tänab ZooPlaneti kollektiivi ja Tiina Marjamaad, tänab kõiki inimesi, kes meie laua juures aega leidsid oma kassilugusid rääkida ja meie teavitustööd kuulata, kõiki lahkeid annetajaid ja heategevusmüügilt ostu sooritanuid.