Saskia aastapäev

Täpselt aasta tagasi, 19. mail, tuli Saskial lahkuda oma kodust, kus ta oli pisikesest tänaval sündinud kassipojast sirgunud kenaks teismeliseks. Kodu, kuhu ta saabus või täpsemini tagasi saabus, oli ka ainult hoiukodu. Vähemalt pererahva arvates, sest neil ei olnud plaani võtta päris oma kassi. Pigem oli plaan olla hoiukodu, pakkuda ajutist peavarju ja aidata paljusid. Seda, mida arvas uues ulualusest Saskia, me ei tea ega saagi teada. Aga kuna kassid on väga intelligentsed loomad, lisaks ka sensitiivsete võimetega, siis võib arvata, et Saskia teadis kohe - ta on saabunud päris oma koju.

Esimesed nädalad peidus. Siis tasahilju perenaise aktsepteerimine. Seejärel teiste pereliikmete talumine.  Uksekell, telefonihelin, võõrad sammud ja hääled - kass jäljetult kadunud.Veel hulgaliselt on/ei ole etappe.

Jõulude eel istus pere ümber laua, ühel toolil Saskia, ja arutas päris tõsiselt, kas on üldse veel võimalik pidada Sassut hoiukassiks ja kas saaksime üldse mõelda, et anname ta ära. Kõige kahtlevam oli noorem perepoeg, kes demonstreeris oma karmi pealisikihti (et varjata sooja südant) ja arvas, et ei tee veel lõplikku otsust. Sellest päevast aga muutus midagi kardinaalselt - Sassu võttis suure kahtleja oma isikliku hoole alla. Alati, kui noormees kodu-uksest sisse astub, hoolimata kella-ajast, tormab Saskia talle tervituseks vastu. Iga kord, kui poiss läheneb kratsipuule, tormab kiisu kohale ja etendab kratsipuul akrobaatikatrikke ning lubab end murda ja väntsutada. Saskia lemmikmagamiskohad on noormehe toas.

Enam ei ole juttugi, et keegi meie peres oleks ajutine või hoiul. Pigem on Saskia esimene, kellega arvestatakse. Kuni selleni, et igal õhtul peab keegi pereliikmetest leidma tunnikese-teise, et  heita teleka ette  diivanile, võtta ümber punane pleed ja lubada Sassul tulla sülle magama. Siis tuleb Sassu, sõtkub silmis kissitades ja mõnusalt nurritades endale süles mõnusa pesa ja magab selline olekuga, nagu kogu maailm peakski pöörlema ainult tema heaolu jaoks.

Selline lugu siis ühest kassist, kellel oli õnne tänavakassi staatusest välja tulla, seljatada esimene ebaõnnetunud kojuminek ja saada hellikuks kodukiisuks. Vahel, kui Sassu on eriti mõnusasse poosi magama jäänud, on täiesti lõdvestunud ning tunneb end ülimalt turvaliselt ja hoitult, vilksatab perenaise peast läbi mälestus sügisel 2011 esimestest kohtumisest Sassuga - väike imekaunis tabby-triibik  10-pealises kassilastekarjas, hirmunud ja nõutu. Tänaseks on kõik toonased lindpriid tublid kodukassid ja Saskia sööb hapukoort samalt taldrikult:) 

Suvekuude kokkuvõte

Siinkirjutaja veetis pika ja põhjaliku suvepuhkuse maakodus - praktiliselt ilma internetita. Seetõttu ka kajastamata suvised sündmused meie hoole all olevate kasside elus. Sündmusi on aga olnud palju. Aga kõigest järjest ja proovin kronoloogilises järjekorras.

Pimekass Mummuke on õnnelikult uues kodus. Hoiukodu hellitas ja poputas Mummukest põhjalikult, sest kiisu vajas  operatsiooni ja tõsist ravi. Mummukese nägemiskaotuse kohta on lõplik selgus saamata. Mummukese perenaine kirjutab nii: "Ei teadnudki, et ka kassid võivad omale ühe peremehe, -naise välja valida ja teistega kapriisitseda, aga täpselt nii meie Mumm käitub. Minuga on ta maailma kõige armastavam kass - ronib lõua alla, paneb käpad kahele poole ümber kaela ja hakkab kallistama ja nii minuteid järjest. Nurrumootor töötab täisvõimsusel. Lõpuks ronib õla peale (nagu mõnel mehel rott) ja sätib tukkuma. Teistega miilustab ka, aga ainult siis, kui ise tahab ja ainult nii kaua, kui preili ise soovib. Pliiatsitega armastab mängida - täpselt samamoodi kui nägija kass.Ta on võrratult ilus kiisu, sellise uhke hoiakuga - talle kohe sobib, et vahel iseloomu näitab.". 

Vannitoakass Bass on samuti õnnelikult uues kodus. Bass, omadele ka Mustu, võlus oma hoiukodu perenaise Karini lõplikult ära. Iga sääretriikimisega, iga väikese musiga, iga hommikuse töölesaatmisega  astus Mustu pisikese sammu lähemale otsusele saada hoiukassist kodukassiks ja perenaine Karin sai iga paitamisega, iga süllevõtmisega, iga silmavaatamisega sammhaaval selgeks, et Mustu on päris tema kass. MTÜ Kass ja Pojad tänab Karinit suure abi eest - tema kodus on aasta jooksul leidnud peavarju ja hoolt kolm kassi. Kaotada üks hoiukodu, aga võita üks kodukass - arvan, et siin ei ole midagi valida.

Säde vahetas hoiukodu, kuna endisesse hoiukodusse kolis sisse Susi, Süsi, Dolorese ja Muffini ema. Kassiemme on steriliseeritud ja harjutab vaikselt inimesega koos elamist. Pilti kassiemmest ei ole, aga kuna Dolores on emme täpne koopia, siis vaadake Dolorese pilti ja mõelge lihtsalt pisut suuremale samasugusele kassile. Kassiemme ei ole  mitte hoiukass, vaid päris kodukass.

Susi on ka õnnelikult uues kodus. Susi unustas väga kiiresti oma sünnijärgse päritolu - keldrikassi poeg. Inimene on Susi jaoks väga tähtis, sest mängimiseks, sülleronimiseks, pailunimiseks, toidumangumiseks on vaja inimest. Susi on äärmisel inimlembene ja loodame, et Susi kodu hoiab ja armastab pisikest punast kodutiigrit ja me kuuleme  temast ainult häid uudiseid.

Dolores vahetas hoiukodu, sest pisikese printsessi meel oli kindlam kui vennakese Susi oma - inimene võibolla ikka ei ole sõber, vaid ikka vaenlane. Uues  hoiukodus hüütakse printsessi hellitavalt Sessuks, sest susin oli algus suurem kui kassike ise. Hoiukodu perenaine Triinu raporteerib aga suurtest edusammudest, juba on väike susiseja õppinud nautima paitamist ja sülesolemist. Juba on inimene ikka rohkem sõber kui vaenlane. kaugel ei ole päev, kui hoiukodu annab rohelise tule - kiisu on koduvalmis. Sessuga saab sõprust luua ja talle kodu pakkuda juba praegu - võtke ühendust aadressil triinusaum@hotmail.com või telefonil 55573444.

Nastja on oma uues hoiukodus end väga mõnusalt sisse seadnud. Seal toimib noorte daamide kooslus, väikesed iluprotseduurid ja meeldivad puhkehetked pehmel diivanil vaikset muusikat kuulates. Hoiukodu perenaine Hanna on Nastjasse väga kiindunud ja kiidab kassi leebet loomust ja sõbralikku iseloomu taevani. Kodupakkumised oodatud aadressil paipipar@gmail.com või telefonil 5038083.

Saskia veetis meeleoluka suvepuhkuse siinkirjutajaga koos maakodus. Väike palkmaja, lahtine trepp kahe korruse vahel, palju päikest suurtest akendest  - Saskia väike oma paradiis. Üldse tundub, et naturaalsed materjalid ja pisut arhailine eluviis sobib Saskiale hästi. Lemmikatraktsiooniks oli turnimine kangaspuudel ja parimaks asemeks kaltsuvaibarull. Kassi töö - hiirte püüdmine - ka täiesti selge, kontos kolm tabamust (tubastes oludes ikka).

Suvepuhkus mõjus Saskiale suurepäraselt, täna on kassike väga sõbralik ja seltsiv, üpris tolerantne vähemtuttavate inimeste suhtes ning igati valmis minema uude koju. Oma väikeste viguritega ja uskumatu oskusega jäljetult peitu pugeda ning hääletult liikuda. Kodupakkumised oodatud aadressil paipipar@gmail.com või telefonil 5038083.

Suvi teadagi on kassipoegade kõrgaeg. Ühes hoiukodus, hoiukodu peremehe Olevi juures, kasvavad vahvad pisikesed Koffi ja Tii, päästetud ühe nn kassikoguja juurest. Nüüd kiisupoegadest. Koffi ja Tii tunnevad ennast Olevi juures suurepäraselt - vempe ja krutskeid täis kassitandem on võitnud täielikult hoiukodu peremehe südame. Koffi kui isane ja väheke vanem, on soliidsem, rahulikum ning tasakaalukam. Esialgsest tiba metsikupoolsest kiisust on saanud sülekass, kes naudib paisid ja sügamist. Ju talle oligi sellist aega vaja, et lõplikult aru saada, mida see "inimeseloom" endast kujutab ning kas ikka tasub teda usaldada.Tii on ehtnaiselikult toimekas, sagib, jookseb ning vajab pidevalt tähelepanu. Ja kui selle ka saab, siis e kohe on vaja midagi uut ja huvitavat. Kui tähelepanu kohe ei saa, siis ronib kasvõi mööda püksisäärt ülesse. Mõlemad kassid on tublid "raamatupidajad", kellele kohe meeldib kirjutuslaual olevad tähtsaid ja vajalikke paberid "korda" sättida-sellel toimingus on nad ületamatud. Mõlemad kassid vaatavad koos telekat ning ajavad käpaga telekas sagivaid "putukaid" taga. Väga lahe on jälgida, kuidas peremees sammub kööki ja kaks pisikest tegelast sammuvad, sabad püsti, talle järgi. Peremees sammub teisele korrusele-kiisud liduvad elu eest järele. Inimene on muutunud mõlema jaoks väga oluliseks-ja inimesega annab mängida väga lahedaid roni, kõdita, kiusa-mänge. Söövad need kaks nagu pisikest hobust-ikkagi kasvavad lapsed:)
Mõlemad kiisud on hetkel vaktsineeritud, saanud parasiiditõrje ning tunnistatud terveks. Piltide tegemine viibib, sest nende piltidele saamine on omaette tegemine - eriti Tii puhul-kes ei püsi pudeliski:)

Oleme alustanud ühe suure ja probleemse kassikoloonia harutamist, sealt on hoiukodudesse jõudnud üks kolmevärviline iludus ja kolm must-valget pisikest, kõikidel seljas pikakarvalised kasukad. Pisikesed vajada natuke ravi ja turgutamist, aga kodupakkumised on juba oodatud. Kodupakkumised oodatud aadressil paipipar@gmail.com või telefonil 5038083.

Saage tuttavaks – Saskia, sekeldav teismeline

Tere, mina olen Saskia. Pisut kõhe on siin ise end esitleda, sest olen alles teismeline ega tea kõiki viisaka käitumise reegleid. Aga ma olen hästi nunnu ja nii võibolla annate mulle andeks, kui räägin asjadest, millest ei peaks.

Minu pere pidi minust loobuma ja ühte ma tean kindlalt – mina selles küll  süüdi ei olnud! Inimesed vahel teevad valikuid, kuhu ei mahu enam kassid või koerad. Ma olen kuulnud, et vahel ei mahu täiskasvanute valikutesse isegi lapsed, aga see selleks. Igal juhul seisin ma ühel päeval tõsiasja ees, et seni koduks olnud tuba ja pereks olnud inimesed ei ole enam minu omad. Egas midagi, küll ma midagi välja mõtlen.

Elan praegu hoiukodus. Ütlen ausalt, võõras koht võttis ikka põlved nõrgaks küll. Seega esialgu pugesin peitu. Ja õppisin liikuma täiesti hääletult. Isegi sööma õppisin hääletult. Ainult liivakastis kraapimisega kaasnes kõva krabin ja sabin ja need olid esialgu ainukesed hääled, mis hoiukodu perenaine minult kuulis. Nalja sai selle peitusemängu ja hääletu liikumisega kõvasti. Kui perenaine pistis pea voodi alla, lootes mind näha, siis mina hiilisin samal ajal tema selja tagant mööda teise tuppa. Ja nii ikka ühest toast teise.

Siis hakkas perenaine järjest mu peidupaiku avastama ja neid lammutama. Kolisin suurde seinakappi. Kui selle uks kogu aeg lahti hoiti, muutus sinna peitumine mõttetuks. Kapis elamise ajal tegime natuke lähemalt tutvust ka – lubasin end igati paitada ja sügada, aga seljatagune pidi alati kindel olema ja taganemistee vaba.

Otsustasin peitusemängu lõpetada. Ühel ilusal õhtul jalutasin täiesti nähtavalt ja käppi vastu maad trampides tuppa, kus perenaine telekat vaatas. Luusisin läbi kõik kohad ja siis hüppasin perenaisele sülle. Oleksite te kuulnud seda rõõmsat ohet! Ega ma ise seda hästi kuulunud, sest nurrusin samal ajal täiest jõust. Sellest hetkest oleme sõbrad. Moepärast elan veel kapis, aga suhtlemisprobleemi põhimõtteliselt ei ole.

Kapi-elu ajal oli perenaine mulle kokku ostnud mitmeid mänguasju. Nüüd ma rõõmsalt mängin nendega ja hommikuks rivistan perenaise voodi ette – teate küll, nagu jahisaagi. Olen kuulunud, et kassid toovad tänulikkuse märgiks pererahvale murtud hiiri ja linde, aga ma ei ole siin korteris selliseid elukaid kohanud. Üks koiliblikas oli, aga selle ma neelasin kogemata allaJ

Nüüd siis otsin endale päris oma inimesi. Sest hoiukodu on hoiukodu ja siia on põhimõtteliselt järjekord. Ei tahaks nagu jalus olla, ma ei ole ju mingi hädaline, täitsa krips-kraps ja kohanemisvõimeline tibi. Vinge hüüdnimega muide – chinese motorcat.

Kui Sinu kodus on vaja ühte teismelist kassilast, oled valmis taluma minu kapielu-lembust (vähemalt esialgu) ja võiksid sattuda sõltuvusse minu nurrumisest, siis anna endast teada. Järelemõtlemise kõrvale imetle minu väga erilise mustriga kasukat ja kujuta ette, kui mõnus siidine on seda paitada.

Sinu Saskia