Sõbrapäeva-eri

Arvata võib, et paljudes kodudes elavad kassi oma tavalist kodukassielu, olles lihtsalt kohustuslikuks taustajõuks a´la peres on kass alati olnud. Lihtsalt söövad, magavad, vahel ronivad sülle, aga pererahvas ei väärtusta neid isiksustena. Jah, ka nii saab kassielu olla. Aastad kassiabimaailmas annavad aga kindlustunde, et kassid võivad olla väga tähtsal kohal pere-elus ning nende isiklikku sarmi ja panust koosellu hinnatakse kõrgelt. Kuna meie kõrvu kostab ennekõike lugusid päästetud kasside uutest eludest, siis tundub, et kass, kes on pääsenud tänavaelust, oskab end iseäranis vajalikuks ja eriliseks teha. Oskab olla SÕBER selle kõige paremas tähenduses.

Allpool kiri Messeri perenaiselt. Messer on sündinud tänavakassi pojana ja tema sotsialiseerumine ei olnud lihtne, olude sunnil peatus ta viies ajutises hoiukodus, kuni lõpuks ....

"Messer tuli meile 2011 detsembris. Korraks. Ainult hoiule, kuni ta päris-kodu leiab. Sest kassi võtta meil plaanis polnud - kuidas see loom seal ühetoalises korteris päevad läbi üksi on ja see valge diivan ja... Etteruttavalt võin öelda, et ei maksa muretseda - kassid ei ole üldse pirtsakad, neile kõlbab küünte teritamiseks vabalt ka valge diivan ja sobib ka ühetoaline, peaasi, et on oma territoorium. Alustuseks peitis ta end diivani alla ja nägime ainult käppasid. Metoodika, kuidas end sellest kitsast praost diivani ja põranda vahel (tänaseni!) läbi pressitakse, on jäänud müsteeriumiks. Pimeduse saabudes hiilis välja ja puges meie padjale magama. Deklaratsioon voodis-loom-olema-ei-hakka lasti kohe allavett. Magamiskohaks jäigi meie voodi, iseäranis padjad. Tunned pea igal öösel läbi une, kuidas Messu hiilib su padjale, karvane kõht lohiseb kaks korda üle su näo paremat kohta otsides ja siis pressitakse külg või põsk (või kui veab, ka taguots) kõvasti vastu su nägu ja nurrumine algab. 

Päev päevalt hakkas kahtlasem tunduma, et kuidas me ikka anname ta ära...Ta on... nagu oma laps - tal on oma karakter ja kombed, väga pikk saba, mille otsa saab hoida konksus ja täiesti võimatud magamispoosid ning sa räägid ja näitad kõigile uhkusega, mida uut ta on õppinud ja kui ilus ta on. 

Võtad ta maale või parki kaasa, õpetad puu otsa (või olgem täpsed - sealt alla) ronima ja lubad, et need lahedad kärbsed, keda saab õhust hüpates püüda, võtate te kunagi linnakorterisse ka, kui ta hea laps on. Siis õpetad, et ei tohi rünnata su varbaid ega hüpata õlale, kui sul riideid seljas pole ega kraanikausis veega pätsida. Jah, ta teeb vahel pahandust, aga palju rohkem toob rõõmu. Muidugi hakkab lapsel vahel igav, kui kõik nurgad on läbi käidud ja pesusahtlisse ei saa pugeda, sest keegi õel on pannud ukse kinni ja tualettpaberirullist on tehtud juba lumehelbeid ja sokisahtel on juba tühjaks tõstetud...

Messer on ka väga arukas. Kiiresti taipab ja õpib ära, mida tohib ja mida mitte. Lisaks oskab ta veel suurepäraselt vahet teha, kes neis keeldudes-käskudes järgi annab. Kui mu elukaaslane teda pesusahtlist välja kupatab, joostakse nii, et sokid jäävad õhku rippuma ja käpad teevad kohapeal ringe. Kui mina lähen avaldama oma tagasihoidlikku soovi, et korjatagu oma karvane taguots mu rinnahoidjate vahel kokku, väristatakse vurre ja haigutatakse mulle näkku. 

Suur süleloom ta just ei ole. Aga väga seltskondlik ja uudishimulik, kes peab alati nägema, mida arvutist vaadatakse, mitu vorsti pandi leiva peale ja mis on selle kinnise ukse taga. Aga seda väärtuslikum on, kui ta vahel tuleb ja sätib ise end su rinnale kerra, rõhudes kui seitsmesaja-aastane orjaaeg muistset eestlast. Sakslased muidugi ei nurrunud.

Söögi suhtes on ta valiv, enamiku ajast vaatab kaussi näoga, mis vääriks taustalooks Apelsini "Väärin muud".

Lemmikmäng on peitus ja hiire toomine. Esimene käib  nii - alustada võib ükskõik kumb mängija, kes peidab end ära. Piisab ka näo/pea peitmisest. Kõrvad tuleks lasta alla, et end mitte reeta. Siis sina ootad ja kass hiilib. Kui sa piilud, siis tema tardub paigale ja on seega nähtamatu. Lõpuspurt peab olema äkiline koos valju kurina-vurina ja oma märja nina sinu oma vastu surumisega. Soovitavalt hooga, mis lööb sul loksuma kaks esihammast.

Teine on see klassikaline koerte viska-palli-mäng. Ainult hiirega. Sina viskad, tema paneb küünte klõbinal järgi, nii et parkett on kortsus ja hetke pärast on hiir su ette uuesti maha pandud. Eriti meeldiv on see öösel kella nelja paiku. Esimene kord naerad, kui hiir su padjale tuuakse ja viskad. Kui sa oled julgenud vahepeal unne suikuda, patsatakse sulle sõbralikult pehme käpaga näkku. Viskad veel. Umbes kolmas kord enam ei viska, vaid konfiskeerid hiire ja peidad padja alla. Siis ärkad selle peale, et üks tegelane on kaevunud poolest kerest su padja alla ja kougib sealt käppadega välja seda, mis talle kuulub. 

Noh, lühidalt ma tahtsin öelda, et meil on iga jumala päev (veidi harvem öösiti...) hea meel, et Messu meie juures elab ja ta meeldib meile pööraselt. Julgen arvata, et tunded on vastastikused, kuigi ta on liiga uhke, et seda tunnistada."

Daisy kodu-uudised

Daisy saadab kodu-uudiseid ja annab teada, et tunneb end hästi oma uue poiss-sõbra seltsis - näha ka pildil. Daisy perre kuulub ka vahva taks, kellega on vahel mõnus ninad kokku panna. Ja muidugi lapsed, kellel jätkub alati aega ja tahtmist Daisyga mängida ja mürada. Samuti peab Daisy lugu pere-emast ja pere-isast, kes hoolitsevad rikkaliku toidulaua eest ja võtavad väsinud kiisu sülle magama ja nurru lööma.

Teeme siinkohal ka väikese kummarduse Varjupaikade MTÜ. Daisy kodu-uudiste kiri läks rändama, kuna Eestis tegutseb mitmeid kasse abistavaid organisatsioone ja Daisy kodu oli sellest tingituna veidi segaduses. Varjupaikade MTÜ otsis Daisy hoiukodu perenaise nime kaudu üles meie ühingu ja saame koos rõõmustada Daisy edusammude üle.

Üürnik Kimi lugu

MTÜ Kass ja Pojad proovib oma hoolealuste eluga kursis olla ka siis, kui kiisud juba uutes kodudes täieõiguslikud pereliikmed on. Vahel tuleb info kirjade ja piltidega, vahel teeme koduvisiite. Vahel leiame meediast teate leitud kassist ja kui kattuvaid asjaolusid on mitu, hakkab tööle häirekell. Viimsis leiti must-valge suur sõbralik isakass. Meie Lemmy uus kodu on Viimsis, Lemmy on suur, must-valge, supersõbralik. Helistasime asja uurimiseks ja Lemmy välistamiseks kuulutuse juures olevale numbrile. Ei olnud tegemist meie Lemmyga. Jutuajamisest sümpaatse vanaprouaga selgus aga nii mõndagi kurvastavat ja soov kiisut aidata sundis kirjutama seda postitust. Võimalik, et info lünklikkusest tulid mõned ekslikud järeldused, aga kirja saab pandud lugu nii, nagu vanaprouaga arutades ühiselt mõistsime. Meie jutu kangelane sai nimeks Kimi, nagu see kuulus rallisõitja.

Vanaproua tütre pere ostis korteri. Eelmise omaniku üürnikud kolisid välja. Või siis peaaegu välja. Ühel ilusal päeval istus korteri ukse taga Kimi ja oli sellise näoga, et see on tema koduuks. Kui Kimi ukse tagant minema saadeti, proovis ta sisse pääseda rõdult ja aknast. Kass käitus täpselt nii, et tuleb oma koju ja on siiani ju igati oodatud olnud. Paraku oli peres juba kass, kurjavõitu kassiemand, ja pererahval ei olnud kuidagi võimalik Kimile kodu pakkuda. Väljas oli talv, tuisuilmad, külmakraadid. Kimi sai natukeseks tuppa sooja, kuri kassiemand peideti nendeks tundideks tagatubadesse.

Kimi on vahva ja väga inimsõbralik kass. Noor ja mänguhimuline, samas ka hell ja lähedust otsiv. Igal võimalusel poeb istujale sülle või lamajale rinna peale nurru müristama. Vanaproua ja tema tütre pere hakkasid otsima võimalusi Kimile kassiväärse elu pakkumiseks.

Vallavalitsus soovitas pöörduda Kassiabi poole. Tallinna Loomade Hoiupaiga kutsumisest küll räägiti, aga mõte jäeti katki, kui tõdeti, et hoiupaigale seadusega antud kaks nädalat kassi hoidmise aega võib Kimile olla liiga vähe. Kassiabi oli nõus aitama, kui inimesed ka ise oma abikäe ulatavad. Nii käis Kimi kliinikus kastreerimisel ja vaktsineerimisel ning sai vaktsiini kinnistumiseks vanaproua juures nädalakese tubast armuaega. Nüüd on Kimi Kassiabi hoiukodus uue kodu ootel.

Kuna Kimi oli kiipimata ja kastreerimata, võib arvata, et endised omanikud tema elu ja turvalisust väga kõrgelt ei hinnanud. Seega ei esita me üleskutset aidata kass tagasi koju. Kimi on väärt head ja hoolivat pererahvast. Kodupakkumised on oodatud Kassiabi kontaktidel 555 71 625, info@kassiabi.ee.

Kui tahad aidata

On selge, et kõik inimesed, kes kassidest hoolivad, ei saa pakkuda hoiukodu, transpordiabi vm otseselt hoiukassidega seotut. Kui aga tahad aidata, siis saad toetada meie tegevust rahaliselt - osta MTÜ Kass ja Pojad logoga poekott, kassipildiga kindapaar, müts või pisikesed papud.

Kirjuta kassjapojad@gmail.com  ja anna oma soovist teada. Kotid, suured kindad ja mütsid anname ära 10-eurose annetuse, suured papud 8-eurose, väikesed papud 5-eurose ja lastekindad 6-eurose annetuse eest.

Siim läks koju

Eile sõitis uude koju meie armas triibikpoiss Siim. Täpselt kaks kuud möödus päevast, kui Siimuke külmast ja kõledast õueelust pääses. Kuigi Siim on sündinud tänavakassi pojana, on ta äärmiselt inimsõbralik ja leebe. Siimu uues kodus on mõnusalt soe -ehtne ahjuküte ikkagi. Siimul on suur ja tähtis ülesanne - kasvatada väikesest nelja-aastasest poisist tubli inimene.

Siimu kojumineku jutuga saab ära räägitud ka üks vana võlg. Nimelt on Kroonika ajakirjanik Marilin Vikat suur kassisõber ja aidanud tähelepanu tõmmata koduta lemmikoomade probleemidele. Marilinilt tuli ettepanek avaldada Kroonikas artikkel MTÜ Kass ja Pojad ja MTÜ Kasside Turvakodu hoiukodudes kodu ootavatest kassidest. Kassi-Kroonika ilmus detsembri algul. Paraku ei ühtegi telefonikõnet ega meili. Siis mõni päev tagasi tuli telefonikõne, mis algas sõnadega - lugesin Kroonikast teie kasside kohta... ja küsiti Lemmyt. Paraku on Lemmy juba uues kodus. Jutt liikus ühe hoiulise juurest teise juurde ja lõpuks sai kokku lepitud - koju sõidab Siim. Siim, kes Kroonika materjalide kokkupanemise ajal meile veel tuttav ei olnud. Elu on täis kummalisi kokkusattumusi ja sama mõistatuslikud kui kassid ise on nende teed oma inimeste juurde.

Aitäh Kroonikale ja Marilinile. Aitäh Siimu uuele kodule.

Daisy ja Roccoco - uues kodus

Päris oma kodus alustavad uut kodukassielu   Daisy ja Roccoco.

Daisy sõitis üle lahe oma uude koju, kus temast ei saa küll kissat, sest tegemist on eestlaste koduga.Nii võib loota, et Daisy ikka eesti keeles suhelda saab:) ja suhelda saab Daisy palju - tema uues kodus on täiskasvanuid, lapsi ja ka üks kass, samuti eesti päritolu. Hoiukodule jääb hell mälestus pisikesest äbarikust kassihakatisest, kes vapralt võitis kõik tõved, võttis kiiret omaks toakassi kombed, kellega oli vaeva ja muret, aga kellest lõpuks kasvas kena kassike. Daisy on igati väärt sooja ja armastavat kodu, oma inimesi, kellel sabas käia, kelle käest maiuspalu nuruda, kellele naljakaid näitemänge etendada, kellele kaissu pugeda ja kellele  kassikeeles rääkida oma kassimõtteid. Anname Daisyle kaasa head soovid ja loodame tema vahvast käpakäigust veel kuulda. 

Üle lahe sõitis ka Roccoco. Mäletate - leitud kiisuke oli algul nii tagasihoidlik, et tema sugu ei saanud määrata ja nii kandis ta uhket topeltnime - poisiks olemiseks Roco ja tüdrukuks olemiseks Coco. Aga - üle lahe sõitis Roco. Roco koduleidmise lugu on mõneti lihtne - tema päästja ja hoidja vanematekodu on nüüdseks Roco kodu. Rocole uude koju kaasa pikad paid ja parimad soovid. 

Kassid koduootel

MTÜ Kass ja Pojad hoiukodudes ootavad kiisud pikisilmi kodupakkumisi. Ootaja aeg teadagi on pikk, oodates saab ennast mõnusalt sisse seda, hoiukodu pererahvast dresseerida, igasuguseid mõnusaid harjumusi omandada. Kõik ikka selle eesmärgiga, et kui tuleb see õige kodupakkumine, siis olla valmis päris oma inimesi ümber käpa keerama:) Kui oma inimene juba ümber pehme käpa on keeratud, siis on võimalus talle pakkuda kõike, mis üks õige kass pakkuda saab - hellust, armastust, mõistmist, meelelahutust, lohutust. Rõõmu, puhast ja lihtsat rõõmu.

Isabella Blue, Mirri, Mikko ja Peemot, Siimu ja Amber, Coco tuletavad ennast kodupakkujatele meelde. Kõigile kassidele saab hoiukodudesse külla minna, külaskäigu kokkuleppimiseks helistage 5038083 või kirjutage kassjapojad@gmail.com.

Isabella Blue - meie aristokraatlik kaunitar. Kes vene siniste hingeelu natuke tunneb, see teab, et need kassid oskavad olla väga kiindunud ja truud. Usaldus tuleb muidugi välja teenida. Meie Isabellakese puhul on see olnud eriti raske - tänavaelu ei ole teda teps mitte leebemaks muutnud. Kõigest hoolimata on hoiukodu suutnud anda Isabellale piisava turvatunde ja nii julgeb Isabella rahulikult diivanil pikutada, vahel mõne pai vastu võtta ja voodijalutsisse magama pugeda. Isabellal on ka väike saladus - ta on lubanud end mõne korra ka sülle võtta ja süles on väga meeldiv olnud.

Mirri - teise nimega "Kätega ei vaadata". Hoiukodu on kindel, et kasside ja kakuliste vahel on kindel seos ja lähisugulus. Sarnaselt kakkudele keerutab Mirri oma pead, keha paigale jättes. Niimoodi ilmselt saab kõige kiiremini kinni püüda kõik huvitavad helid ja rahuldada piiritut uudishimu. Oma rahuldamatust uudishimust hoolimata ei ole Mirri veel aru saanud, et paitamine ja sülesolek on kasside jaoks ülioluline. Iga tema kauni kasuka karvaotsake teatab - vaata, aga ära puutu. Siiski vahel, kui Mirri on sülle haaratud, on ta end seal mõnusalt tundnud. Ju siis hoitakse sülekassiks saamine päriskodu jaoks. 

Peemot ja Mikko - kaks lahutamatut mängukaaslast, väikesed mustad kodupantrid. Peemotil on väike edumaa, sest tema jõudis hoiukodusse pisemana ja nii sai ta ruttu selgeks koduse kassi kombed. Peemot süles,Peemot kaisus, Peemot nõudmas paitamist ja sügamist - nii käib Mikko igapäevane õpetamine läbi eeskuju. Ja Mikko võtab hästi õppust, päeva lõpuks magab hoiukodu perenaise süles õiglase und:) Kahekesi koos on tore mängida ja kasvada, tore üksteise kaisus uinakut teha, aidata sõbrakesel kasukat korrastada. Mustade kasside pildistamine on üks rist ja viletsus - seega - tulge ja vaadake meie mustakesi hoiukodus. Ükski must kass ei ole lihtsalt must ja lihtsalt kass. 

Amber on tuntud diivanisõltlane. Kui kassid käiksid tööl, siis oleks ta hinnatud diivanitestija suurte mööblitootjate juures. Paraku on Amber siiski kodune kass ja töötaks hea meelega kodus diivanihoidja ja iluasjana. Leebe, puhas, väga ilus ja väga erilist hallikirju merevaigu värvi. Hoiukodus pakub Amberile seltsi ja kontrasti  Siimu - triibikute triibik. Siimu kasuka triipe võiks kaardistada ja katalogiseerida, triibud kui jõed ja mäed mandril või hoovused ja saared ookeanis. Lisaks ülimalt paipehme karv, armas uudishimulik pilk. Siimu tahaks võtta sülle, suruda põse hellalt vastu pehmet kassikest ja unustada end kuulama mahedat nurrumist.

Coco alles kohaneb. Ega kass ju ei räägi, mis elu tal selja taga on. Kuipalju tema eelmine kodu temast üldse hoolis, kui hoitud ja armastatud ta oli? Ja ega me ei ole Coco leidmisest ka teada andnud, sest kuidagi lootusetu tundub anda kass tagasi inimestele, kes ei ole kassist niigi palju hoolinud, et hoida ära jooksuaeg ja soovimatute poegade sünd. Aga anname siis kullatükk Cocole aega kohanemiseks. Küll pai- ja süleaeg tuleb, kui on õige aega ja õige kodu.