Lembe ootab oma uut peret nädalavahetusel Lauluväljakul!

Head lemmikloomapäeva, kallid kassisõbrad!

MTÜ Kass ja Pojad hoiukodudest on koju läinud igasuguseid kasse – must, valgeid, halle, triibulisi, lapilisi…. On olemas vanasõna – ei ole tähtis, mis värvi on kass, peaasi et hiiri püüab. Tänase päeva puhul teeme sellest muganduse – pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi et ta on lemmik!

Mõned nädalad tagasi osales MTÜ Kass ja Pojad taas– Esticati kassinäitusel. Meie Lembe ei olnud just suurim tõmbenumber, seega kodupakkumist ei tulnud. Küll aga toimud näitusel üks tore taaskohtumine. Nimelt tuli meie laua juurde üks pere, kes teatas rõõmsalt, et kassi nad võtta ei saa, sest nende peres juba on kass – ja meie hoole alt võetud kass! Nimi Jenny lõi meie vabatahtlike silmad kohe särama – meelde tuli üks näitus  oktoobris 2013, mille kohta  on blogis sissekanne siin niimoodi: http://kassjapojad.blogspot.com.ee/2013/10/miisu-jenny-ja-lily-laksid-koju.html

Seda juttu ja piltide vaatamist, mis nüüd lahti läks! Meie juurest lahkus Jenny õblukese kassipreilina. Tänaseks on ta ligi 7 kilo kaaluv majaproua. Pereliikmed rääkisid temast suure aukartusega, sekka hulgaliselt kiidusõnu. Lasime endale  saata pilte ja video Jenny käpakäigust ja jagame neid ka siin.

Head lemmikloomapäeva, kallid kassisõbrad!  Hoidke oma lemmikuid, hellitage ja armastage neid. Kassiomanikele ei pea ütlema, mida kass vastu suudab pakkuda. Kes veel kassiomanik ei ole, aga tahab teada, mis võlujõud kassides peitub, siis esimeseks pakuks ma meie Lembet!

Sõpradel külas

Toredate inimeste ja kasside juurde on alati hea külla minna. Sünnipäev on ju ometi väärt tähistamist.

Ottorein

Kelmiküla Kassijaamal sai 5 tegutsemisaastat täis ja saatsime teele sellised õnnitlused - jõudu ja jaksu ja lootust, et ometi saaks uksed kinni panna ja missiooni lõppenuks lugeda. Vastus tuli ootuspärane – arvata on, et ka 50ndal sünnipäeval ei saa meie või teised kasside MTÜ-d oma uksi kinni panna :) Kas me siis just ise kasse mööda tänavaid ja kuure taga ajame, on muidugi kahtlane.

Nuksik

Soovid vahetatud ja kokkusaamise aeg kokku lepitud, pakkisime kingikotid ja läksime. Me ei olnud ju kodupakkujad ja seega kassides erilist elevust esile ei kutsunud. Elevust tekitasime siiski, sest pai ja sülle said ka need kassid, keda jaamakorraldajad teatud ettevaatusega kohtlevad. Vahel on vajalik kõigil mugavustsoonist välja tulla ja kuigi seekordne väljatulek päädis mõne peitupugemisega (kasside leeris) ja väiksemat sorti kriimustusega (külaliste leeris), olid kõik lõpuks rahul ja õnnelikud.

Triibulised

Kui keegi on kassijaama fb-s pilte vaadates (eriti Nuksiku omi!) mõelnud, et tegemis on lavastusega, siis eksite, sõbrad! Vaatasime üle omatehtud pildid ja tõdesime, et Nuksik ongi tõeline vigurposeerija,  mustvalged hoiavad kokku, niisamuti triibulised, Ottorein eelistab privaatsust.

Must-valged

Kelmiküla kassijaama toredad hoolealused on näha siin, samuti on kõigi pildid ja tutvustustekstid leitavad Kassmaania poes Müürivahe 22. 

Hea lugeja, kuula oma südant – kas mõni kassijaama kiisikutest võiks olla Sinu kodukass?

Aasta kokkuvõte 2017

Melody, Leon,  Missi, Belinka,  Alexander, Sofia, Kurr Kiškin, Trinity, Waldemar, Win the Love, Isabella – need 11 kassi läksid koju MTÜ Kass ja Pojad hoole alt 2017. aastal. Nagu ikka, on lood erinevad ja samas juba natuke nagu mustris  - mindi oma elu esimesse päriskoju ja mindi uude koju,  jäädi hoiukodusse perekassiks ja jäädi leidja juurde päriseks. Meile jääb usk ja lootus, et nende kiisude elutee ei tee enam kunagi ohtlikke käänakuid, et edaspidi on nende kõigiga kõik väga hästi.

2017. aasta jõulusoovidele pani koos MTÜ vabatahtlikega käpa alla ainult üks kiisu – lembekass Lembe. Kuni meil on võimalik aidata korraga kasvõi ainult ühte kassi, tegutseme me edasi. Iga suur asi algab väikesest, ka üks päästetud elu päästab maailma.

Uue aasta soovideks on juba lootusetult hilja, aga paneme need siiski kirja – et ükski kass ei peaks tundma muret peavarju ja toidu pärast ja kui kuri saatus kassi siiski koduta jätab, siis jätkugu abiorganisatsioonidel jõudu ja jaksu appi minna. Soovime, et inimesed oleksid head ja hoolivad ja leiaksid endas jõudu aidata abivajajaid.

Aastakokkuvõtte piltidel on Sofia - kes tuli meie juurde päris turtsaka teismelisena, kuid uues kodus on kass nagu kass ikka - süles, kaisus, vallatust tegemas ja lihtsalt kass olemas.

Saage tuttavaks - Lembe

Üks armas, leebe ja lembe kassike on koduta kasside ridu täiendamas. Üks kodu on taas kassita ja üks kass koduta.  Kass on koduta õnnetu. Aga kodu kassita?  Sellistes olukordades loodame alati, et kass on kodust õnnetul kombel jooksu pääsenud. Tegelikkus on tavaliselt teine – lihtne on teha maanteel kassipeatus….

Lembe leidmise kohta asub tõesti suure maantee lähedal haja-asutusega külas Hüüru kandis Saue vallas. Sinna lihtsalt niisama ei satu. Aga Lembe sattus – oktoobri alguses märgati teda esimest korda, sättis end sisse puukuuri ja palus end toita.

Kuna selles majapidamises on kuri kassiemand ja suur õuekoer, kes kasside sõprusest ei hooli, ei saanud pererahvas teha muud kui otsida abi. 

Nii jõudis Lembe meie hoole alla. 

Lembe on oma endises kodus olnud hästi hoitud – kiisuke on heas toitumises, puhta kasukaga, hea tervisega ja steriliseeritud. See tähendab, et kassikese heaolu pealt ei ole rahaliselt kokku hoitud. Seega Lembel on olnud pere, kellel on jätkunud hoolt ja tahtmist kassi eest hoolitseda.

Seega meie esimene üleskutse on – aita Lembe koju tagasi!

Kui Lembe endist pererahvast ei õnnestu leida või kui nad Lembest tõesti ei hooli, siis – paku Lembele kodu!

Täpsem info  telefonil 5038083

Saage tuttavaks - Isabella

Isabella uues kodus detsembrist 2017.



Isadepäeva eelõhtul juhtus ühes rohelises uusasumis kummaline lugu – kuskilt kostis kassi nuttu. Majaelanikud käisid murelike nägudega ringi, aga nutjat ei leitud kuskil. Kui sama trall jätkus isadepäeval, asusid majaelanikud tegutsema – autode kapotid löödi lahti, vaadati igasse prakku ja nurka. On ju küll neid lugusid, kus kassipojad on pugenud autode sisemusse ja niimoodi ka pikki sõite teinud. Ühe auto sisemusest, peale mõne jupi eest ära võtmist, ilmuski välja hädaline – vaevu kahekuune triibuline kassitüdruk. Ilmselgelt kodune kass – sõbralik ja malbe.

Milline pere lubab volilt üksinda õue kassilapse, kes sõltub veel ema hoolest? Mis võis ühes kodus isadepäeva eelõhtul juhtuda, et väike kassiks üksi õue satub? Tuhat vabandust, kui keegi tõesti kassi taga otsib ja õnnetu on, kui kass tõesti juhuslikult välja pääses. Olen nõus need vabandused personaalselt välja käima, aga kas ma oleksin nõus kassi ka sinna perre tagasi andma?

Aga – meil on nüüd väike armas hoiuline. Esimene pilt – äsja päästetud kassilaps – eks neid hirmsaid üle-elamisi annab ikka unustada. Teine pilt – mõne päev pärast saabumist – kes tahab pai teha ja minuga mängida?

Kassilaps sai nimeks Isabella. Tervis on kontrollitud, vaktsiin tehtud, kiibike naha all. Nüüd tuleb asuda kodu otsima.

Seekord on meil suurepärane võimalus värsket kodu-otsijat kohe näidata  - 2. detsembril toimub Royal Canin Arenal  Rannamõisa tee 8 Pet Citys https://www.facebook.com/events/503317860037574/  heategevuslik näitus varjupaiga kassidele – „Kaunim koduotsija 2017“. Isabella võistleb toreda triibiku kategoorias. Kaunis on ta niikuinii, aga veel kaunim oleks ta kodukassina. Seega kõik triibikute austajad, kel kodus vaba kassikoht – Isabella ootab väga head kodupakkumist.

Waldemar läks koju. Win the Love läks koju

Vahel on uudiste vahendamisega kiire. Ja vahel on nii, et saabunud uudis tundub nii omane, ootuspärane ja parimas mõttes tavaline, et selle jagamisele ei mõtlegi. Tänased jutud on seda teist laadi.

Imekiiresti on möödunud nädalat 5-6 meie kahe hoolealuse jaoks. Win the Love ja Waldemar on justkui nähtamatutena oodanud ja lootnud, ei ühtegi kodupakkumist, ei vähimatki valguskiirt pimeduses. Nii oli see 5-6 nädalat tagasi.

Waldemar oli meie murelaps – algul pikalt õues, siis mõned kuud hoiukodus, kus inimestega ei tekkinud   mingitki sidet. Teadsime, et Waldemarile meeldib pai saada, et ta on jutukas ja muhe. Aga hoiukodus kadus see kõik, kass elas diivani all üksildasemalt kui eales. Meie ainuke plaan oli Waldemar ühest hoiukodust teise paigutada. Läks aga nii, nagu juhtub paljude hoiukodudega – mõne päevaga sai selgeks, et hoiukodu on hädalistele, Waldemar on ikka päriskoju jõudnud. Oh seda lusti ja rõõmu, kui kass sai vabalt ringi joosta, pere teiste kassidega suhteid luua ja mis kõige tähtsam – inimesele lähedal olla. Kõik aastate jooksul saamata paid nõuti perenaiselt sisse, nurrumata nurrud põristati välja, magati kordamööda voodis, tugitoolis, vaibal ja pesusahtlis. Perenaisel jagub Waldemarist rääkides vaid kiidusõnu. Meie kiidame perenaist, kes avas oma kodu ja südame Waldemarile. Natuke kiidame ennast ka, et ei jätnud Waldemari diivani alla kodu ootama.  

Win the Love ehk Winnie ei ole olnud päriselt meie hoolealune. Tegelikult on kiisuke veetnud oma kurbi ootuseaastaid teise nime all teise abiorganisatsiooni kassitoas. Aga tema hea haldjas kirjutas aasta tagasi ka meile ja palus abi kodu-otsingutel. Toona kirjutasime oma blogis niimoodi – "Kirja saatja käib regulaarselt kassitoas, meelitab Winniet suhtlema, kostitab teda hea-paremaga ja püüab elus hoida lootust. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes oleks valmis vastu astuma suurele väljakutsele – võtta oma koju kiisu, kes taganeks paikäe eest, kes suleks silmad ainult pilgust temale. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes kannatliku meele ja järjekindlusega sulataks Winnie kurvameelsuse, kes tunneks rõõmu esimestest ja vaevumärgatavatest edusammudest – kui paikäsi tunneb kassi kehad õrna värelust, millest ühel päeval kasvab nurr, kui kass ei page iga väiksema heli peale, vaid jääb paigale ja julgeb inimesele otsa vaadata." Selliseid erilisi inimesi on teadagi vähe ja kui neid isegi on, siis ühe väikese koduta kassi jaoks mitut sellist ei leia. Kirja saatjal oli kodus kaks endist koduta kassi, tundus, et rohkem ei mahu ei tuppa ega südamesse. Me ei tea, mis hetkel ja mille ajel kirja saatja ümber mõtles ja kas täna sõitleb ta ennast selle eest, et ta liiga kaua kaalus. 

Lõpplahendus on aga see, et Winnie on oma hea haldja päris oma kodukass. Kes jõuaks ära imestada kasside loomust – Winnie käitus uues kodus nii, nagu oleks ta sealt vaid hetke eemal olnud. Ei olnud talle võõras voodi ega külmkapp, inimese lähedus tundus sama loomulik kui õhk hingamiseks. Winnie head haldjat ei jõua meie ära tänada. Jääb lootus, et Winnie tänab teda igal võimalikul hetkel igal võimalikul moel.

Kaks W-kassi, kaks ootajat-lootjat  tähestiku lõpu poolelt. Kas loeme märke?Mis on kassiabiorganisatsioon ilma abivajajateta? Pakiks kokku ja lõpetaks tegevuse? Selles maailmas on palju tublisid tegijaid, samas jagu ka abivajajaid. Mõtlemise-kaalumise koht....