Jennifer läks koju

Alles me siin kirjutasime ja unistasime, et Jenniferile tooks aasta kaasa kohvrite pakkimise ja kolimise. Oma koju kolimise. Nüüd saame rõõmsalt raporteerida – unistage suurelt, pange oma soovid kirja, rääkige oma sõpradega  ja ärge väsige uskumast – soovid täituvad.

Reklaamisime Jenniferi kui enda eest seista oskavat prouat, kel oma arvamus elust ja asjadest, kes sobib ka lastega. Nüüd saab Jennifer kõik oma head omadused rakkesse panna – tema uues peres kasvab väike poiss, kes kassidest ja kassindusest suures vaimustuses ja kes lõpuks ometi saab mängukassi asemel päris kassiga sõbrustada.  On pereisa, kes oma lapsepõlves vedas koju koduta kasse ja proovis nende elu paremaks muuta – temaga koos saab Jenny arutada mõistliku ja turvalise lemmikloomapidamise teemasid. On pere-ema, kes peab oluliseks tervislikku ja tasakaalustatud toitumist ja kes võtab tõsiselt Jenny kaaluprobleemi (kaalust tuleks kaotada viiendik).

Meie süda on rahul – Jennifer on jõudnud koju. Uue pere süda on rahul – Jennifer sobib nende sekka kenasti. Ühe väikese poisi unistus on täitunud. Jennifer on õnnelik - paitamist ja sülesolemist saab ta just niipalju kui vajab, natuke ehk peale ka:)

Soovime Jenniferile ja tema perele õnnelikku kooselu.

Tviidi läks koju

Meie jõuluaegne murelaps Tviidi läks koju. Ega Tviidiga ei olnudki palju muret ja mõni asi lahenes ise-enesest.  Algul oli kahtlus, et kiisu on tiine ja peame ühe kassi asemel hoiukodu pakkuma ja uusi kodusid otsima neljale-viiele. Tiinust siiski ei olnud, küll aga sai hoiukodu vett ja vilet ühe korraliku jooksuajaga. Asju mõistlikult korraldades jõudsime vaktsineerimiseni, steriliseerimiseni. Pidime kiisu kodukorda seadma, sest me ei taha loovutada ühtegi täiskasvanud looma enne, kui oleme andnud kassile korraliku stardipaketi. Kodukorda oli Tviidi aga vaja ruttu saada, sest juba mõnda aega oli üks kena pere hoiukoduga läbirääkimisi pidamas - kas Tviidi tahaks olla nende pereliige?

Hoiukodus näitas Tviidi, et ta ei ole mingi hellik ega müürililleke, vaid oma sõna ja tahtega isiksus. Kui Tviidil oli vaja hellitusi, siis pidi iga lähedalolev inimene valmis olema paitama, sülle võtma, kurgu alt kudistama. Kui Tviidil oli soov magada, siis pidi tema päralt olema piisavalt suur ala diivanil või voodis. Kui Tviidil oli mängutuju, siis oli nõrgematel tervislikum jooksutrajektooridelt kõrvale hoida.

Me ei tea täpselt, mis roll on Tviidil uues peres. Kindlalt teame, et ta on hoitud ja armastatud ning tema säravat isiksust hinnatakse. Me ei peagi teadma pere sise-elu üksikasju, küll aga me teame, et Tviidi ei lase kaaskonnal igavust tunda, toob halli argipäeva mõnusaid vahepalasid ja hoiab optimismilippu kõrgel. 

Täname peret, kes Tviidile kodu pakkus.

Katariina hoiukodus

Kuu aega tagasi saabus meie postkasti abipalve - seoses  lapse allergiaga on  ära anda tore kodukass nimega Katariina. Blogipostituse peale ei tulnud ühtegi pakkumist, nii asusime ise otsima ja vaatama, kas on kuskil kodu, mis Katariinale sobiks – olgu siis ajutise peavarjuna või juba päriselt.

Milo

Hoiame ikka ühendust kodudega, kus meie kaudu kodukassiks ülendatud kassid elavad, teame, kus soovi ja võimalust olla kas hoiukoduks või võtta päriseks teine, kolmas kass. Katariina eksootiline välimus kutsus proovima kodu, kus sarnane kiisu, tänaval sündinud kassipojast  2011. aasta sügisel kodukassiks saanud Milo. Olime varem korra proovinud, kuid tookordne must iludus Nastja ei klappinud Miloga, meie soov on, et nii kodukass kui hoiukass oleksid õnnelikud ja rahul. Milo pere arvates võiks majas olla ka teine kass ja seepärast Katariina sisse kolida saigi. Esialgu siis hoiukassina.

Katariina

Esimesed uudised hoiukodust olid sellised: „Katariina on nüüd kuskil 6 tundi meie juures olnud. Ta on ikka väga hirmunud, arglik ja nukker. Ta istus viimased viis tundi liikumatult peidus, kuid õnneks sõi ka natuke. Panime ta nüüd eraldi ruumi ja vaatame, kuidas ta kohanema hakkab. Milo on ka väga rahutu ja närvis ning susiseb isegi diivani peale, kus Katariina ennem istus. Katariinat ta korra nägi, kuid see kõik möödus ikka susina saatel.“

                          

Hoiukodu hoiab meid arengutega kursis. Meie hoiame pöidlaid, et Milo Katariina omaks võtaks. Loodame, et Katariina kurvastus kodu kaotuse pärast taandub. Ehk siis oleme ooterežiimil.

Kuti läks koju

Kuti hoiukodus veel

Meie poole pöördus noor pere, kelle sooviks oli omale saada perre veel üks liige. Sobivat kassi otsiti pikalt kuni meieni jõuti ja Kuti silma jäi. Kutit vaatama tulles pidi hoiukodu suurt vaeva nägema, et Kuti peidust kätte saada ja huvilistele näidata. Kui Kuti lõpuks veidialla andis ja lasi peidust ennast välja võtta siis ei läinud kaua kui oli olemas otsus, et just Kutist saab nende pere uus liige. Pere oli igati valmis panustama aega ja kannatust, et Kutist täieõiguslik pereliige saaks ning uue kodu ja pere omaks võtaks. Täname südamest Kuti uut peret, et võtsite oma perre tõeliselt kihvti kassi.

Aasta kokkuvõte 2014

Liisu, Kismet, Simona, Sonja, Tiiger, Täpi, Röövel, Miia, Susanna, Felix, härra Armas, Miina, Rainier, Grace, Ramon, Ronni, Mooses, Tont, Välk – need on õnnelikud kiisud, kes lõppeval aastal MTÜ Kass ja Pojad hoiukodudest uude ellu astusid, oma koju läksid. Lisaks vennaksed Karl ja Kaarel, keda esindas MTÜ Kasside Turvakodu, kellele me aga aitasime reklaami teha ja kelle taasühinemisele me kõvasti kaasa elasime. 21 kassi ja 19 õnnelikku kodu - meie loeme oma aasta kordaläinuks.

Täpi

Täpi läks uude koju juba juulis, kuid siis jäi see sündmus blogis kajastamata. Nüüd saab see siis kirja, juurde vahva pilt ja tervitused – Täpi on nüüd ka suure õe rollis, sest perre võetud kutsikat peab ka keegi kantseldama ja valvama. 

2013 kokkuvõttele kirjusid koos  MTÜ vabatahtlikega alla  Coco ja Jennifer, Simona, Liisu ja Kismet, Karl ja Kaarel. Meie ühine jõulusoov on, et 2014 on need kiisud koju läinud kasside nimekirjas, ei täitunud vaid Coco ja Jenniferi puhul. Eks tuleb siis taas soovida, et alanud aasta oleks neile kassiemandatele kojuminekuaasta, on ju tegemist igati väärika kodukassidega – märgake neid.

Jennifer

Arge laske end ehmatada Jenniferi himust valitseda inimeste üle, kinnisideest olla peres ainus kass ja perepea, matroon. Tegelikult tahab Jennifer olla lihtsalt hoitud ja armastatud ja muidugi ei teeks paha, kui teda ka korralikult kuulatakse. Jenniferi elu kipub viimasel ajal väga kirjuks, hoiukodude perenaised kolivad järjest. Loodame, et kohvrist ja kolimiskastidest saab Jenniferi selle aasta sümbol, et ka Jennifer pakib kohvri ning kolib uude koju.

Coco

Coco on aga vingemat sorti väänik ja võimalik, et tema tuleks loovutada koos korteriga. Nimelt  on tal vannitoast omamoodi turvakoht välja kujunenud. Hommikuti ja tihti muul ajal ka, kui hoiukodu perenaine vannitoas askeldab, on kohal ka Coco, miilustamas ja nurrumas ja laseb paitada nii palju kui kulub. Ainult mingeid äkilisi liigutusi ei tohi teha ja vahepeal ta ikka veel ehmatab, kui paikäsi ligineb. Üht kindlat sorti krõbisevaid kassimaiuseid pakkudes on võimalik Coco tähelepanu pea täielikult uinutada, siis unustatakse aeg ja koht ja nauditakse inimese (ja maiuse) lähedust sajaga.

Krässu

Lõppenud aastasse jäävad keerukad lood domino-perega, kes täna Varjupaikade MTÜ Pesaleidja kassitubades elab. Vabatahtlike sõnade kohaselt on kiisud  tublisti arenenud,  julgemaks ja sotsiaalsemaks muutunud. Neid saab juba ilma kindata paitada ja ettevaatlikult sülle võtta. Käpaga sudimist on veel natuke, eriti Sossu poolt. Teised kaks on rahulikumad. Sossu ongi kõige julgem, Krissu pelglik ja Krässu selline vahepealne.

Krissu

Sossu

Lea

Jurior

Suvilakassid Kohilast, Junior ja Lea, on hoiukodus kätte võidelnud õiguse käia kõikides tubades, oma rõõmsa meele ja optimismiga veennud ka perekassi, et koos saab hakkama. Lea on õppinud paidest lugu pidama, süles pikalt ei püsi, kuid lähedust ja hellust oskab nautida. Junior on aga jätkuvalt koduvalmis ja kodu-ootel. Aegajal proovivad sõbrakesed mänguhoos ka hammustada, aga haiget ei tee, pigem on soov mänguseltsilisest kõik hea kätte saada ja omal viisil suurt kiindumust näidata.  

2015 aastavahetuse veetsid meie hoiukodudes Coco ja Jennifer, Junior ja Lea, Siidik ja Tviidi, Kuti ja preili Pirtsu. Meie uusaastasoov on traditsiooniline – see seltskond on 2015 kokkuvõtet tehes kojuläinud kasside nimekirjas.

Lõppenud aasta viis meid kokku toredate inimestega, kes koduta kasside hea käpakäigu pärast muret tunnevad ja tahavad midagi ära teha. On inimesi, kes abi otsisid, neid, kes abi pakkusid, heldeid annetajaid ja muidugi kodupakkujaid. Kõigile neile MTÜ Kass ja Pojad siiras ja suur tänu.

MTÜ Kelmiküla Kassijaam jõulusalm võtab väga õigesti ja täpselt kokku peamise – märka ja usu. Kui oled märganud  ja usud, et saad aidata, siis aita.  Kui usud ja aitad, muutub maailm paremaks.

Hea uskuda on mõnda väikest imet
ja teada mõnda väikest laulu peast.

Suur ime juhtub õige harva nimelt
ja aariat ei laulda nii heast peast.

Mis viga väikest salmi ümiseda,
et täiemaks saaks mõni tühi viiv.

Suur ime võib sust mööda tümiseda.
Kuid väikene on ühtepuhku siin.

Kui tee on püsti ees

Kass võetakse perre igaveseks, aegade lõpuni. Nii me kõik arvame ja loodame. Vahel aga on tee püsti ees ja tuleb teha valikud. Meieni jõudis järgmine abipalve -

Seoses  lapse allergiaga on meil ära anda tore kodukass nimega Katariina. Kass on 6 aastane. Suure osa ajast veedab ta üldiselt aias, kuid külmade ilmadega soovib rohkem olla toas ning see on kujunenud meile teatavaks probleemiks. Toas olles kasutab liivakasti. Üldjoontes on ta sõbralik ning minu meelest täiesti tavaline kass kes tegutseb omapead, kuid sügamisest ja lähedusest ära ei ütle.

 

Kas leiame kiisule uue kodu ja pere? Lähem info telefonil 5038083

Saage tuttavaks - Tviidi

Vahetult enne jõulupühi saime abipalve - Harjumaal,  Roobuka külas on toidupoe juures väga sõbralik emane tiine kass. Mõte sellest, et pisikesed kiisulapsed peaksid sündima jää- ja lumekuhjade vahel ja kassiemme peab tegema üle võimete käivaid pingutusi nende elushoidmiseks, hakkas kiiresti nullima igasugust pühademeeleolu. Nagu tavaliselt ei olnud vaba hoiukodu. Inimesed olid seotud pühadeplaanidega, ärasõitudega. Alla anda, jätta saatuse hooleks ... Kassi leidja lubas teha kõik kiisu transpordiks vajaliku, aidata kanda kulusid, oleks vaid koht, kus ootaks soe tuba ja lahke meel...

Kassiabimaailmas juhtub alailma väikesi imesid. Vabatahtlike read täienevad kummalisi teid pidi ja inimeste soovidel aidata ei ole piire. Meie uus hoiukodu, kus resideerub Siidik, otsustas aidata ka uustulnukat.  Nii sündiski ühe saatuse hooleks jäetud kassikese jaoks väike jõuluime, külm ja lumine poetagune vahetus sooja ja mugava toakesega, kohakesega jõulupuu all.

Mõned päevad hoiukodus on andnud kiisule aega kohaneda. Nimetame ta Tviidiks. Hoiukodu annab teada, et uustulnuk on täitsa kodune kiisu, väga seltsiv, kuid ta hammustab. Ehk on teda jalaga löödud vms, kuid kui äkilisi liigutusi teha, hüppab kohe jalga kinni. Iga päevaga muidugi rahulikum ja seda hammustamist vähem. Siidikuga vahel ikka kaklevad, oluliselt mitte, rohkem on mossitamist. Liivakasti kasutab ilusti, mängib väga palju. 

Tviidi leiukoha lähedal on suvilarajoon, kõige tõenäolisemalt on tegemist nn suvekiisuga, kes sügise saabudes pererahva plaanidesse enam ei mahtunud ja kes üksinda suvilasse maha jäi. Muidugi on olema õhkõrn võimalus, et keegi oma kallist lemmiklooma taga otsib. Sellisel juhul ootame eriti häid põhjendusi kiisu kadumiseloole ja veenvaid lubadusi, et kiisu enam kunagi ebaturvalisse olukorda ei satu.

Peatselt saab kiisu arsti juures läbi vaadatud, võimalik kiip kontrollitud, edasised terviseplaanid paika pandud. Siis aga hakkame Tviidi tulevikku planeerima, talle turvalist kodu ja armastavat pererahvast otsima.