Valgele! Valgele!

Valge - milliseid seoseid tekitab teis see sõna? Piim? Pilved? Või kui loed kassiblogi, siis ikkagi kassid, valged kassid?

Suvekuude kokkuvõttes andsime teada, et meil on pesakond valgeid kiisusid. Oleme nendega nüüd toimetanud, veterinaar on nad üle vaadanud, parasiiditõrje on tehtud ja vaktsineerimisplaan paigas. Meie fotograaf veetis hoiukodus meeleolukaid tunde, mille tulemusel sündis pildigalerii, valgemast valgem. Näitame siin mõnda pilti, aga ainult seal, kus kõik kolm väikest korraga, on garantii, et tõesti igaüks on näha. Teistel piltidel ei julge lubada, et tegemist on erinevate kassidega, võib-olla on kõigil piltidel üks ja sama kiisu, võib-olla on näha kaks ja kolmandat mitte. Kes tahab endale koju valget kassi, peab minema hoiukodusse ja ise valima. Valge kass ei ole kunagi lihtsalt valge kass, igaüks on ise nägu ja ise tegu.

Hoiukoduga saab kokku leppida telefonil 5104561 või 5038083.

NOPi gurmeeturul

MTÜ Kass ja Pojad pakkus laupäeval NOPi gurmeeturul taas võimalust aidata. Müüsime koduseid hoidiseid, et koguda raha kasside kliiniku-kulude katteks.

Oleme NOPi gurmeeturul juba mitmendat korda. Tore oli kogeda, et oleme inimestele meelde jäänud – paljud tulid meie leti juurde kindla teadmisega – ostu tehes saab panustada koduta kasside aitamisse. Meele tegi rõõmsaks noorpaar, kes tuli küsima kurke, sama häid kui eelmistel aastatel. Proua, kes mõned aastad tagasi ostis meilt poekoti, tuli meid tervitama ja näitas, et kasutab meie kotti kui ühte oma lemmikut. Põgusaid kohtumisi sai ridamisi, meile sooviti edu ja kordaminekuid kasside aitamises. Meie müügiletilt kadusid ostjate kottidesse-korvidesse hoidised, mille tooraine koduaedadest ja puhastest metsasaludest. Müügiks paneme kokku hoidised oma perede talvevarudest, seega kõik on väga naturaalne ja sooja südamega loodud.

Keset turupäeva pidime aga ette võtma ühe päästeoperatsiooni. Nimelt tuli meie laua juurde (kuhu siis veel, kui suur silt värava vastas teatab kassidest) härra, süles peen tõukass. Kuna turul liikus lemmikloomi palju, arvasime algul, et kiisugi on pererahvaga koos ostlema tulnud. Kuid siis selgus – kiisuke oli nukralt kükitanud tänaval. Leidjale tundus võimatu, et selline kass oleks koduta hulkur, pigem on tegemist kaotsi läinud lemmikloomaga. Meie vabatahtlik sõitis kassiga kliinikusse, kus selgus – kiip on olemas, kuid omaniku andmeid registris mitte. Kiibist ei ole kasu, kui seda registrisse ei kanta – kas sellest on nii keeruline aru saada? Siis tuli appi kõikvõimas internet – teated Facebookis Nopi kohvikule, Märgatud Tallinnas kommuunile. Peagi saabus telefonikõne – pere oli käinud NOPis söömas ja kass oli autost välja pääsenud. Nüüd on kiisu kodus tagasi ja sõnad peale loetud – kiip registrisse ja kass sõidab autos ainult transpordipuuriga!

Meie veetsime suurepärase sügispäeva ja lugesime kokku kassa, mis lubab meil tasuda näiteks 5 steriliseerimise või 15 vaktsineerimise eest. Sellest rahast on väga suur abi.

Täname NOPi peret, kes meile alati väga hea müügikoha annab ja meid lahkesti võõrustab. Täname kõiki turulisi, kes meie letilt ostu tegid. Soovime kõigile meeldivaid hetki meie hoidistega maiustamisel. Kohtumiseni järgmisel turul, seni hoidke oma lemmikloomi ja andke meile teada, kuidas ostuga rahule jäite ja mida järgmisel korral meie letil näha tahaksite!

Suvekuude kokkuvõte

Järjekordselt on möödunud soojad suvekuud ja meiegi kassitubades on olnud liikumist.

Alisa

Alisa vahetas hoiukodu ja oleks kui ise-ennastki välja vahetanud. Olime tõsiselt mures tema tagasihoidlikkuse  pärast. Küll püüdis ta nähtamatu olla, küll sisinaga ennast hirmuäratavaks mängida. Meie inimesed teadagi aga on jonnakad ega jäta ühtegi kassi uksi nurka konutama. Nii tehti ka Alisale tantsu ja tralli, meelitati mängima ja jooksma. Kassilapsele meelepärastes tegevustes hajus kergesti ettevaatlikkus ning kui ühel hetkel sattus kass hoiuperenaisega pea-aegu laupkokkupõrkesse, oli jää jäädavalt murtud. Sellest hetkest peale tuterdab Alisa katkematult inimestel jalus, nõuab pai ja tähelepanu. Selleks, et harjutada välja Alisa komme inimese käega mängida, on kasutusele võetud hall mänguhiir, kelle kallal Alissa lõpmatuseni oma hambaid teritab. Alisal on esimese sünnipäevani veel natuke aega, ta on korraliselt vaktsineeritud, steriliseeritud, sotsialiseeritud, saab hästi läbi mõistlike väikelastega. Aga kõige tähtsam – Alisa on valmis oma uue kodu ja uue pererahva heaks. Imeilus ja iseloomuga kassipiiga ootab väga oma inimesi.

Anni veetis oma päevi kasside turvakodu suures kassitoas ja küllap unistas iga päev, et saaks taas kodukassi elu nautida. Anni sai suures seltskonnas kenasti hakkama, aga kassid ei ole siiski oma olemuselt karjaloomad. Anni võttis ühiselust aktiivselt osa, vaatas üle kõik külalised, mängis kõigi lastega, suges teiste kasside kasukaid ja jagas pehmeid pesasid. Ja siis ühel päeval tulid need päris oma inimesed. Anni saatis juba ka kodu-uudiseid ja pajatab oma reisist ja uuest kodust nii:“ Ma tahan teile koha alguses öelda, et ma olen väga õnnelik. Alguses ma ei tahtnud turvakodust ära minna, ajasin küüned vastu kui mind kotti topiti ja terve tee ma protesteerisin valjuhäälselt. Aga ma ju ei teadnud kuhu ma lähen. Tegelikult olin seda hetke juba kaua oodanud. Mul on nüüd oma kodu. Ja ma saan niipalju paisid, kohe koguaeg. 

Anni

Mul kodu on suur, nii et kõikide nurkade saladusi pole ma veel avastanud. Esimestel öödel ma ärkasin iga tunni tagant, kontrollisin kas mu inimesed mind kuulevad ja otsisin aina uusi magamiskohti. Meil turvakodus oli kolleegidega selline komme, et kogu aeg pidi keegi öösel rahmeldama ja teisi üles ajama. Aga nüüd juba magan õige magusalt hommikuni. Ja ma teen seda suures voooodis, loomulikult luban oma inimestel ka seal olla. Ma õppisin keerdtrepist käima, isegi üles ja alla jooksma, olen väga uhke. Ma armastan väga oma uute inimestega koos olla. Ma suhtlen nendega valjuhäälselt ja see meeldib neile. Sööki ma valin ka, mulle meeldib see seeniori toode, hea pehme. See august oli ilus.“

Loo kassiemme

Loo kassipiiga

Loo kassipere saatus, tõrksate taltsutamise lugu, on teinud igasuguseid käänakuid. Üks pisikestest on õnnelikult uues kodus. Teine väikseke ootab Kassiabi hoiukodus oma koduvõimalust. Kolmas väikeseke, kõige ilusam ja nunnum, sattus aga sellise heategija kätte, kes viis ta Tallinna Loomade Hoiupaika, sellesse kohta, kuhu kassid kui musta auku kaovad… Kassiema, kes kõige järgi otsustades oli siiski kunagi kodukassi elu elanud, on kenasti korda tehtud ja taas inimsõbralik. Veidi omapärase kiiksuga – mehed tunduvad talle meelepärasemad kui naised või lapsed. Kassiema sünniajaks arvas veterinaar 2015 maikuu, kiisuke on pidikest kasvu ja habras, tema kasukas siidine ja pikakarvaline. Kassike ootab hoiukodus päriskodupakkumisi. Väike kodu-ootel kassipiiga on krips-ja kraps nagu üks 4-kuune kassilaps olema peab. Harjunud väikeste lastega, mänguhimuline ja rõõmsameelne.

Meie karbikassipoegadest said päris kiiresti kodukassid. Mustvalged sõbrakesed Pablo ja Eloise on koos uues kodus, punased poisid Simpson ja Belami peavad ise hakkama saama – ikka oma uute peremeeste rõõmuks ja lustiks.

                                                  Eloise ja Pablo uues kodus lustimas

Kriimu

Kirju kasukaga ja veel kirjuma minevikuga Kriimust on ka saanud täieõiguslik kodukass, resideerib Soome Vabariigis. Eks tema sotsialiseerimisse läks paras hulk valu ja vaeva. Aga õnneks oli kassijumal Kriimut õnnistanud erakordse koguse uudishimuga ja seda ära kasutades sai hoiukodu  ettevaatlikust ja kartlikust kiisukesest õige varsti välja meelitada tõelise lembekiisu.

Anni. Pablo. Eloise. Simpson. Belami. Kriimu. See on suve plusspool.

Valged

Valged karvakerad hoiukodu toakeses – kas loeme need suve pluss- või miinuspooleks? Miinus kindlasti selles mõttes, et lumivalge kassiema tõi oma pisikesed ilmale võõras kuurialuses. Kassiema on kartlik – ehk ei olegi tal kunagi kodu olnud? Miinus ka selles mõttes, et kassiemme kolmel valgel lapsukesel ei ole kodu. Aga me teeme kõik endast oleneva, et need miinused plussideks pöörata. Kohe annavad oma panuse fotograafid ja  veterinaarid. Kohe saadame laiali sõna, et kodupakkujad teaksid tulla. Teadupärast arvatakse, et valge kass, kellel on peas must laiguke, on ravivõimetega. Just selliseid tegelasi me tutvustama hakkamegi.