Friday, December 27, 2019

2019. aasta kokkuvõte











Kokku võtta on vähe - uue kodu leidis MTÜ Kass ja Pojad abil 2019. aastal kaks kassi. Veebruaris läks koju Nurr-Nurrik - endine kodukass, kes teadmata põhjusel kodu kaotas ja tänavale sattus. Novembris läks koju Miisu - endine kodukass, kes eaka perenaise lahkumise järel jäi üksi tühja korterisse. Kaks erinevat kassi, kaks erinevat saatust. Meie soov on, et Nurr-Nurrik ja Miisu enam kunagi hätta ei satuks, et nende edasine elu oleks õnnelik ja turvaline.


Meie jõulude ja uue aasta soovidele kirjutab kood vabatahtlikega alla kaks vahvat punast kassilast - Dido ja Romulus. Mõlemad on igati koduvalmis, armsad, sõbralikud, lustlikud,

Romulus on tõsisemat sorti, tema tahab ise otsustada: nüüd triigin pererahva sääred tuliseks, nüüd nurrun nagu traktor. Dido tütarlapselikult leebe, aga ikka väikeste krutskitega: lõngakerad on väikese kassitüdruku parimad sõbrad:)
Dido ja Romulus aitavad meil ära saata  2019. aasta. Kindel see, et järgmisest aastast saab nende kojuminekuaasta.
 



















































Thursday, December 12, 2019

Nähtav ja nähtamatu




 
Hoiukassidele kodu otsimise juurde kuulub vältimatult ka potentsiaalsete kodupakkujate külaskäik hoiukodusse. Muidugi on ka neid juhtumeid, kus kass valitakse piltide-juttude järgi, hoiukodu korraldab kassi kojusõidu. Siis ei pea hoiukodu mõtlema ja mõistatama, kas hoiukassil on parasjagu tahtmist külalisega tegeleda. Või kas hoiukassil on üldse julgust võõraga tutvust teha.

Dido ja Romulus on natuke liiga kauaks hoiukodusse jäänud. Mitte et see hoiukodule tüliks oleks, praegu ei ole ka uusi hoiulisi tulemas, aga kassilapsed kasvavad nii kiiresti! Muidugi on nad jätkuvalt armsad ja müravad-mängivad ennastunustavalt, aga juba näevad nad välja nagu kasvueas teismelised, pisikiisude armsus asendub iseloomu ja eripäradega. Eks igal kodul on kassile oma eeldused ja just kasvueas kassi on kõige parem reeglitega harjutada. Aga see selleks, hoiukodu peab järge selle üle, et mööblit ei kraabita, toidulaual ei nuusita, lõngakerasid mänguasjaks ei võeta ja veel ja veel. Laitmatuid kombeid treenitakse igapäevaselt.

Dido nina kaameras
Dido jälgib külalist
Aga nüüd pealkirja juurde. Nähtav ja nähtamatu. Didoga ei ole keeruline. Hoiukodu inimestele poeb sülle ja teki alla kaissu. Lähedalt pilti teha ei ole võimalik, sest tähelepanu märgates sirutatakse nina kohe vastu kaamerasilma ja pildile jääb roosa ninanups ja vurrud. Kui majas on võõraid, siis ootab Dido veidi diivani taga, õige varsti aga tuleb välja, haarab möödaminnes hambusse või käpa otsa pallikese ja näitab oma mänguoskusi. Hiilib ettevaatlikult külalisele ligi, katsub käpaga ja teeb ettevaatliku sääretriikimise. Dido on täitsa näidatav ja nähtav.



Romulus liigub diivanil süle poole
Ega Romuluski nähtamatu ole. Aga külalist ei saa pleedi sisse mähkida ja diivanile telekat vaatama sättida. See oleks vajalik, sest just sellises olukorras hoiukodu-inimesega tahab Romulus väga suhelda. Hüppab diivanile ja hõõrub oma nina ja suunurki vastu väljasirutatud kätt. Viskab diivanile pikali ja nagu muuseas toetab mugavalt vastu inimest. Laseb end õrnalt-õrnalt sülle tõmmata ja lamab siis liikumatult ja tunneb uhkust, et suudab kartusest üle olla ja sülesolekut nautida.
Romuluse hommikurituaal
Külalist ei saa ka magamistuppa voodisse võtta. Ka see oleks tore, sest Romulus tuleb hommikuks voodi ees oleva kratsipuu juurde magama, et kohe äratuskella helina ajaks kohal olla. Ja kohal on vaja olla, sest siis saab ennast kratsipuul pikaks-pikaks venitada ja kohe ennast paikäe alla sättida. Põhimõtteliselt peab inimene käe paigal hoidma, Romulus kõnnib ise käe all edasi-tagasi. Üldse on Romulus murdnud müüdi, et inimene paitab kassi, kass peab liikuma ja käsi olgu paigal. Kui paitamisest küll saab, siis tohib inimene voodiservale istuda ja Romuluse sülle võtta. Seda tuleb teha mitu korda järjest, sest Romulus libiseb sülest maha, et veel ja veel tunda seda tunnet, kui jalad maast kerkivad ja saab maanduda inimese süles.

Vahvaid vaatepilte on veel ja veel, aga arvata on, et võõra silm neid ei näe. Seega peab potentsiaalne kodupakkuja uskuma seda, mis siin kirjas. Ja kui kodupakkumisest asja saab, siis on võimalik seda kõike ise vahetult kogeda ja nautida.

Jõuludeks saab teha igasuguseid kingitusi. Kassi ei kingita. Aga kassile võib kodu kinkida, võib oma inimesed kinkida. Küll oleks tore, kui MTÜ Kass ja Pojad jõulusoovidele ei kirjutaks alla ükski karvane käpp, kui Dido ja Romulus saaksid jõulusoove saata juba päris oma kodust, oma perega koos.
Kodupakkujate kõnesid oodatakse telefonil 50 38083, kirjad palutakse saata aadressil kassjapojad@gmail.com

Wednesday, December 11, 2019

Nurr-Nurrik läks koju. Miisu läks koju.


Alustame vabandusega – Nurr- Nurrik, meie eelmise aasta Musta Reede leidlaps, on koduga kiisu juba veebruarist. Nurr-Nurrik sattus vahvasse seltskonda – teda ootas uues kodus endasugune must leidlaps. Jäimegi ootama uudiseid, kuidas kaks eluraskusi näinud vahvat kassipoissi sõbrunevad ja koos elama hakkavad, seepärast ei teinud ka kohe koju-minekupostitust. Rääkisime uue kodu perenaisega kord- paar, jäime ootama pilte ja nii see uudis tegemata jäi. Küllap oli pilte raske teha, sest mis jääb pildile kahest ülehelikiirusega ringi tormavast või kirglikult maadlevast mustast kassist? Igal juhul on meil kindlustunne, et Nurr-Nurrikuga on kõik hästi. Meenub, kuidas Nurr-Nurrik talle kodu pakkuma tulnud inimesega käitus – kui muidu oli teda keeruline süles pidada, siis oma inimese juurde astus Nurr-Nurrik väga kindla ja iseteadliku sammuga, nuusutas ja katsus käpaga üle ning lubas ennast kohe sülle võtta ning jäi süles mõnusalt silmi kissitades pikutama. Meile, inimestele, meeldib mõelda, et meie otsustame. Tegelikult otsustab ikka kass, kas kodupakkuja on ikka kodu pakkuja.

 
 Ka Miisu on nüüd koduga kass. Meie iseteadev Miisu, iseloomuga Miisu naudib sajaga uut kodu ja uut perenaist. Kassidel on huvitav komme – kui neile uus kodu meeldib, siis oskavad juba esimestest tundidest näidata, kes selles kodus tegelikult kõige tähtsam ja kõige olulisem on. Olen korduvalt näinud, kuidas äsja uude koju saabunud kass kõnnib, saba sirgelt püsti, ühest ruumist teise sellise näoga, nagu kõik oleks ette tuttav ja teada, tuleb ainult kontrollida, kas kõik on (jätkuvalt) korrasJ  Aga vaadake ise piltidelt, kui koduselt Miisu tunneb end kohas, millest tal varem aimugi ei olnud.



 



Nurr-Nurriku ja Miisu hoiukodudele, headele haldjatele suur-suur tänu pakkumast peavarju ja hoolt kodust ilma jäänud kiisikutele. Suur tänu inimestele, kes avasid oma südame ja kodu-ukse, et koduta kassist saaks taas koduga kass.