Friday, September 8, 2017

Suvekuude kokkuvõte


Ega palju kokku võtta ei olegi. Meie valmisolek abi anda on väike, hoiukodude nappus seab piirid. Aga ikka teeme, mis saame, teeme koostööd teiste ühingutega ja proovime ikka anda oma panuse.

Kurr Kiškin, maine coon´i laadne kassi-isand, liikus kevadel meie hoiukodust MTÜ Kasside Turvakodu suurde kassituppa. Küll teda seal imetleti ja kiideti, seati teistele eeskujuks ja tunnustati. Turvakodu lehelt oli lugeda: Kurr on parasjagu hell ja parasjagu paimaias. Ta on parasjagu hooliv ja parasjagu elutark. Temaga koos lihtsalt tekib tunne nagu kõikidele maailma küsimustele oleks vastused olemas. Tema õrn kurr ja peamüks on just need, mis alati päeva ilusaks muudavad.
Kurri uues kodus
Kuuldused sellise imelise kassi koduotsingutest levisid siin ja seal ning huvilisi-kodupakkujaid olla kuulu järgi olnud mitmeid. Kuni ühel ilusal augustipäeval levis uudis – Kurri läks koju. Ja õige pea tulid ka esimesed kodu-uudised, perenaine kirjutab: „Kurri käitub meil nagu ta oleks siin terve elu olnud, koeraga lebavad kõrvuti, lapsega magavad koos, abikaasa sülle ronib esimesena ja jääbki sinna. Igal juhul me oleme väga rõõmsad ja paistab, et tema on ka rahul. Suur tänu teile kõigile ja kõike paremat!"
Ma ei tea, kas neid ridu loevad inimesed, kes Kurri kunagi pisikese kassilapsena oma koju võtsid ja mistahes põhjusel mõni aeg hiljem võõras kohas autost välja poetasid. Või need inimesed, kelle juures ta ajutist peavarju leidis, kuid kes isiklikku heaolu pidasid kallimaks kassist hoolimisest. Las need inimesed jäävad sinna, kuhu kassidel asja ei ole. Ma tean, et neid ridu loevad inimesed, kes Kurri käpakäigu pärast muret tundsid, kes talle abi otsisid. Meie tänu neile, et nad ei andnud alla, kui tuli ka tagasilööke. Küllap Kurrigi on tänulik kõigile, kelle südameheadus ei lubanud väärt ja väärikal kassil muutuda ei-kellegi-loomaks, muutuda olematuks.

Meie suur murelaps Trinity kauples endale välja just sellise elu, nagu talle päriselt meeldib. Kassiabistajad mõtlevad sageli raamide sees – kass peaks olema tubane, kui turvalises maakohas ka väljas käib, siis ikka järelvalve all ja jalutama ainult mõneks tunniks. No proovisime Trinnule sellist saatust leida, aeg aga läks ja head lahendust ei tulnud. Trinnu veetis mõned talvekuud maamaja üksinduses, tema vahvad hoidjad käisid teda ülepäeva toitmas ja hellitamas. Aga kuidas sa hoiad kassi luku taga, kui väljas on hullutav kevad, soe sumisev suvi või lehesahinane sügis? Tubane elu tuli Trinnule muidugi kasuks, sai selgeks, et inimene on hea. Nüüd kirjutab Trinnu eestkostja ja hea haldjas: „Trinnu on meil vabakäigukass ja õues sama nunnukas kui toaski. Lubatakse ja lausa nõutakse tähelepanu ja paisid. Leivanumber on ikka rullimine ja tavapärane kindla tähelepanu saamisviis on seista ühe käpaga minu jala peal, rullida saba ümber mu jala ja siis nõudvalt mäuda:). Vahel, kui ikka üldse välja temast ei tehta ja mitu korda on (toimetamist ju ikka palju) juba mööda saalitud, siis ta äsab käpaga pahuralt :). Me oleme jõudnud sinnani, et ega Trinity ei tahagi mujale kolida, isegi kui vahel talvel on külmem ja meid ei ole koguaeg seal, talle meeldib omapäi tegutseda ja joostes saba püsti meid tervitama tulla - enda kava järgi. Ehk siis pika jutu lõpuks, ma arvan, et parem kui Trinity jääb ikkagi meile ja ma ei tegele enam talle uue kodu otsimisega.“.

Me ei muretse enam Trinnu pärast. Ta on tõesti hästi hoitud ja väga armastatud. Las ta siis elab vabakäigukassi elu, kõik vajalik on talle tagatud. Ja võibolla ühel ilusal päeval kolivad Trinnu juurde maamajja päriseks elama ka tema inimesed. Läbi aegade on ju olnud nii, et inimesed elavad kasside juures, mitte vastupidi, eks?