Thursday, June 28, 2012

Heategevusmüügist

Liana Vahtra, Figuurisõprade rühmajuht, pakkus MTÜ-le Kass ja Pojad võimaluse teha oma rühmades heategevusmüüki. Liana teab, mis tähendab aidata koduta kasse, tema kodus elavad mõnusat ja turvalist kassielu kaks endist tänavakassi Hubert ja Maija.




Figuurisõbrad said osta MTÜ logoga kandekotte, väikese krõbinaga mänguhiiri ja pehmeid kootud kaisukasse. Raha kogunes sellest ilus kolmekohaline summa. Raha kasutatakse abivajavate kiisude kliinikukulude katteks ja toidu ostmiseks.




Annetati ka  kuhi lõngakerasid. Sellest lõngast sünnivad järgmisel hiired ja kassid, kes ootavad ostjaid. Kui Sul tekkis huvi osta MTÜ Kass ja Pojad heategevusmüügi asju, palun võta ühendust aadressil kassjapojad@gmail.com. Iga ost aitab meil koos kiisusid aidata.


Monday, June 25, 2012

Pisikesed Lasnamäe keldrist

 Lasnamäe ühe korrusmaja keldris elab juba mitu aastat imekaunis emakass. Paraku on kassike päris metsik ja inimestega sõprust ei pea. Karm eluvõitlus on kiisukese õpetanud väga kavalaks ja alalhoidlikuks, seetõttu ei ole õnnetunud teda ka kinni püüda. Nii on sellest keldrist tulnud korjata juba päris mitu pesakonda kassilapsi. Ilusaid ja armsaid ning kõik nad on tänaseks korralikud kodukassid.

Seekordne pesakond sündis 10. mai paiku. Ja seekord õnnestus kinni püüda ka kassiema. Kassiema on poegadest eraldatud, sest nii on pisikeste sotsialiseerimine hõlpsam. Kassiemast teeme juttu edaspidi. Täna tutvustame pisikesi.

Kaunitarist kassiemme tõi ilmale neli vahvat lapsukest. Üks neist on veel kätte saamata, seega temast ei tea me palju. Aga soojas ja turvalises hoiukodus teevad esimesi kodukassisamme kolm poissi - Süsi, Susi ja Muffin. Süsi on üleni must kassipoiss, pesakonna kõige julgem, kõva nurruja ja sülekiisu. Susi on helekollane kassipoiss, jutukas susiseja, kuid kui juba süles on, siis naudib paisid. Muffin - punane kassipoiss, on kõige tagasihoidlikum ja proovib omaette olla.

Kuna keldrielu on nad inimese suhtes pelglikuks teinud, siis läheb pisut aega, kuni need kolm põngerjat aru saavad, et  kodukassi elu võib olla päris nauditav. Nii vajavad poisid kannatlikku meelt ja palju igasugust tähelepanu - julgustavaid paisid, ahvatevaid mängukutseid, meelitamist maiuspaladega, pehmet patja tudumiseks ja armastust-armastust-armastust....



Kassipoisid on tublid ja tragid, saavad hakkama söömise ja liivakastis käimisega, hoiavad oma kasuka puhta. Kui ise kõrvatagust puhtaks ei saa, siis vennake tuleb appi:)











Süsi, Susi ja Muffin ootavad väga oma päris kodusid, sest hoiukodu saab ikka olla vaid vahepeatus, hoovõtulaud päris oma inimeste juurde. Poisid on just kõige magusamas kassilapse-eas. Hoiukodu on valmis õpetama ja abistama, jagama sotsialiseerimistarkusi.
Hoiukodu ootab kõnesid telefonil 56631566 ja kirju aadressil terjelahe@gmail.com.

Friday, June 22, 2012

Nastja vahetas taas hoiukodu

Nastja, hea, lahke ja abivalmis kassike, vahetas taas hoiukodu. Mummuke, kelle silmade seisukord on jätkuvalt arusaamatu, ei tahtnud Nastjaga kuidagi leppida. Nii oli Nastja sunnitud ennast peitma, sest Mummuke  demonstreeris oma susinat ja sahmivat käpalööki kohe, kui kuulis või haistis Nastja lähedust. Kurbkoomiline oli olukord, kus Nastja jäi liivakastimajakesse lõksu, sest kraapimise hääl lõi Mummukese kujutlustesse ilmselt pildi suurest ja hirmuäratavast kiskjast, kelle väljapääsu kastist oli vaja iga hinna eest tõkestada.

Nastja kolis ümber eile õhtu ja täna hommikul annab hoiukodu perenaine juba teada -  tundub, et Nastja sai suurest vaevast ja stressist lahti eile. Ta ei võõrastanud mind ega mu kodu ja möödus vaevu pool tundi, kui ta juba sõi, jõi ja mängis. Väga tore kass on ja ma proovin teha reklaami oma tuttavate seas, et ta hea kodu leiaks. Tõeline sülekass on ikka:)



Pildid on veel eelmisest hoiukodust ja natuke stressis Nastjast. Nüüd on taas kõik hästi ja saab ainult paremaks minna - Nastja ootab väga kodupakkumisi:) Nastja hoiukodu asub kesklinnas ja talle külla minemiseks palun võta ühendus telefonil 50 38083.

Thursday, June 21, 2012

Saage tuttavaks - Mummuke, küsimärkide kogum

Hei, kas keegi on seal? Mis toimub? Tahan ennast esitleda, aga ei tea, kas auditooriumit on?

Aga alustan siis – mina olen Mummuke, no nii kokkuleppeliselt. Sest tegelikult ma ei tea, kes ma olen. Ma kukkusin. Kukkusin tõsiselt. Ilmselt päris kõrgelt. Kukkumise tagajärjel ei mäleta ma midagi oma endisest elust. Oma pererahvast. Oma kodust. Ma ei tea isegi, mismoodi ma välja näen. Teie näete mind, jah? Aga mina ei näe ei ennast ega teid. Ja ma ei tea isegi seda, kas ma ei näinud juba enne kukkumist midagi või on nägemise kaotus kukkumise tagajärg – keeruline olukord, jah?

Vaevalt ma taevast kukkusin, aga maapinnale jõudsin ma Läänemere tee kandis. Head inimesed korjasid mu üles. Nüüd olen hoiukodus. Algul olin väga hirmunud ega tahtnud hetkekski üksi jääda. Hoiukodu pererahvas pidi mind 24/7 süles hoidma, vastasel juhul kippusin hüsteeriliselt nutma. Nüüd hakkab olukord vaikselt stabiliseeruma. Kuna ma ise ei näe, siis kuulan hoolega, mida hoiukodu pererahvas räägib ja proovin olukorrast pilti kokku saada. Üldiselt hinnatakse mind viisakaks loomaks. Toidukausi leian eksimatult. Liivakasti leian ka eksimatult. No ega nende kahe tegevuse jaoks ju nägemist eriti vaja ei olegi. Tundub, et saan päris sirgelt käidud ja suuremate takistuste otsa ei põrku. Diivanile saan ka ja sealt maha ka.

Kui olin hoiukodus mõne päeva olnud ja ümbritseva enam-vähem ära kaardistanud, tundsin ühel hetkel oma vahetus läheduses midagi uut – kassilaadset, jah? Ja oligi teine kass, Nastja nimeks. Kuulsin inimesi rääkimas, et Nastja on hea ja abivalmis loomake, kes tuli teisest hoiukodust mulle seltsiks ja silmadeks.

Nende silmadega muide on natuke naljakas olukord – võibolla ma siiski näen juba natuke. Nastja on must pikakarvaline iludus, jah?






Vahepeal käisin kliinikus ka. Seal mind uuriti, tõsteti ja venitati ja tunnistati enam-vähem terveks. Hammastega mõned probleemid. Kõrvadega mõned probleemid. Kasukaga mõned probleemid. Ja vanusega mõned probleemid – mõtleks vaid, veterinaar pakkus vanuseks kuni 10 aastat – vanamutt, jah? No aga kiita sain ka ja kõikide lahendatavate probleemide vastu ravi.

Aga on probleeme, mida veterinaar ei ravi – ma olen ju kodune kass, kellegi lemmikloom, diivanikaunistus ja tudupadi. Kus on see kodu, kus minu magamisase nüüd tühi ja toit kuivab kausis? Kus minu pererahvas, kas nad otsivad mind ja muretsevad minu pärast ja igatsevad mind taga? Hea inimene, Sinu silmad ju näevad, Sa oskad lugeda ja kirjutada ja helistada – vaata minu pilte, kas olen ehk mõne sinu tuttava pere lemmikloom? Või olen Sinu enda lemmikloom? Palun aita mind koju tagasi..........


Teie Mummuke









Mummukese hoiukodu ootab kõnesid telefonil 55573444 ja kirju aadressil triinusaum@hotmail.com

Thursday, June 14, 2012

Värvuke uues kodus

Värvuke on alates eilsest oma uues kodus. Korralikule kodukassile kohaselt vaktsineeritud, steriliseeritud ja täiendava turvameetmena ka kiibitud. Värvuke saab olema hoitud ja hoolitsetud ning tema elus ei kordu kunagi hommik, mis tõi ta MTÜ Kass ja Pojad hoiukodusse, mitte kunagi ei satu Värvuke enam hirmunult ja abitult tänavale.

Täname Värvukesele kodupakkujat ja jääme ootama  rõõmsaid koduseid uudiseid.

Tuesday, June 12, 2012

Pereheitmine Triinu hoiukodus

Juuni teisel nädalavahetusel oli Triinu hoiukodus nii rõõmu kui kurbust – kaks hoiulist, kaks vahvat kassipoissi läksid uude koju. Erinevatel põhjustel ei olnud kummalgi võimalust ennast siin blogis korraliselt esitleda, teeme seda siis tagantjärele.


027Julius, laiemalt tuntud kui abitreener. Julius oli hoiukodus 2011 septembrist saadik, nelja-viiekuusena tuli tal tõsist tööd tegema hakata – riburadapidi jõudis hoiukodusse pisikesi tänaval sündinud kassipoegi, kellele tuli hakata õpetama tubast elu ja inimestest arusaamist. Palju neid pisikesi oli või mis nende nimed olid, kes seda enam meenutada jõuab. Igatahes sai Julius oma tööga suurepäraselt hakkama, kõik pisikesed said sotsialiseeritud ja uutesse kodudesse üle antud. Abitreeneri töö kõrvalt jõudis Julius ka ennast arendada, õppis head läbisaamist lastega ja pererahva rõõmustamist viisakate kassitrikkidega. Julius arendas peensusteni välja oskuse tähele panna kaaslaste meeleolu ja pakkuda lohutust või meelelahutust. Juliuse pingutused said vääriliselt kroonitud – täna elab Julius peres, kus vaja kasvatada väikest tüdrukutirtsu, leevendada pereema päevaväsimust, jagada pereisa tugitoolispordihuvi.

IMG_4636copySuperstaar, Juliuse viimane kasvandik, veetis oma lapsepõlve ühes tehasehoones. Kui kasse abistavad inimesed sealse koloonia harutamisega algust tegid, siis andis Superstaar edeva etenduse igaühele, kes vähegi vaadata tahtis. Ilus venesinine kasukas masinaõliga täiendavalt läikima löödud, silmis kaval läige, hüüdis iga jupike Superstaarist – aidake mind! Superstaar andis endale hästi aru – elu tehases ei ole turvaline, elutee võib jääda ootamatult lühikeseks, toidu ja aseme pärast tuleb igapäevaselt võidelda. Superstaar aga unistas teistsugusest elust. Ja nii lasi Superstaar ennast kinni püüda, läbis kannatlikult kõik vajalikud protseduurid ja asus Juliuse käpa alla kodukassitarkusi omandama. Inimestega samas ruumis viibimine oli algul hirmutav, aga Juliuse julgustusel sai inimesi tundma õppida. Hoiukodu pererahvas sai mõnusalt naerda, kui Superstaar keset hoogsat jooksumängu inimesi märgates paigale tardus ja ülimalt imestunult neid imeloomi vaatama jäi. Superstaari uus kodu jätkab sealt, kus Juliuse töö pooleli jäi –rohkesti paisid, süleshoidmist, hellitamist, meelitamist, kiitmist, ja ühel ilusal päeval on Superstaar tõeline perelemmik, lahke, uhke ja armastusväärne.

Hoiukodu aga ei jää tühjaks ja juba on järgmine abivajaja sisse kolinud. Anname talle võimaluse end sisse seada ja siis korraliselt ise esitleda.

Wednesday, June 6, 2012

Saage tuttavaks – Saskia, sekeldav teismeline




Tere, mina olen Saskia. Pisut kõhe on siin ise end esitleda, sest olen alles teismeline ega tea kõiki viisaka käitumise reegleid. Aga ma olen hästi nunnu ja nii võibolla annate mulle andeks, kui räägin asjadest, millest ei peaks.

Minu pere pidi minust loobuma ja ühte ma tean kindlalt – mina selles küll  süüdi ei olnud! Inimesed vahel teevad valikuid, kuhu ei mahu enam kassid või koerad. Ma olen kuulnud, et vahel ei mahu täiskasvanute valikutesse isegi lapsed, aga see selleks. Igal juhul seisin ma ühel päeval tõsiasja ees, et seni koduks olnud tuba ja pereks olnud inimesed ei ole enam minu omad. Egas midagi, küll ma midagi välja mõtlen.

Elan praegu hoiukodus. Ütlen ausalt, võõras koht võttis ikka põlved nõrgaks küll. Seega esialgu pugesin peitu. Ja õppisin liikuma täiesti hääletult. Isegi sööma õppisin hääletult. Ainult liivakastis kraapimisega kaasnes kõva krabin ja sabin ja need olid esialgu ainukesed hääled, mis hoiukodu perenaine minult kuulis. Nalja sai selle peitusemängu ja hääletu liikumisega kõvasti. Kui perenaine pistis pea voodi alla, lootes mind näha, siis mina hiilisin samal ajal tema selja tagant mööda teise tuppa. Ja nii ikka ühest toast teise.

Siis hakkas perenaine järjest mu peidupaiku avastama ja neid lammutama. Kolisin suurde seinakappi. Kui selle uks kogu aeg lahti hoiti, muutus sinna peitumine mõttetuks. Kapis elamise ajal tegime natuke lähemalt tutvust ka – lubasin end igati paitada ja sügada, aga seljatagune pidi alati kindel olema ja taganemistee vaba.

Otsustasin peitusemängu lõpetada. Ühel ilusal õhtul jalutasin täiesti nähtavalt ja käppi vastu maad trampides tuppa, kus perenaine telekat vaatas. Luusisin läbi kõik kohad ja siis hüppasin perenaisele sülle. Oleksite te kuulnud seda rõõmsat ohet! Ega ma ise seda hästi kuulunud, sest nurrusin samal ajal täiest jõust. Sellest hetkest oleme sõbrad. Moepärast elan veel kapis, aga suhtlemisprobleemi põhimõtteliselt ei ole.

Kapi-elu ajal oli perenaine mulle kokku ostnud mitmeid mänguasju. Nüüd ma rõõmsalt mängin nendega ja hommikuks rivistan perenaise voodi ette – teate küll, nagu jahisaagi. Olen kuulunud, et kassid toovad tänulikkuse märgiks pererahvale murtud hiiri ja linde, aga ma ei ole siin korteris selliseid elukaid kohanud. Üks koiliblikas oli, aga selle ma neelasin kogemata allaJ

Nüüd siis otsin endale päris oma inimesi. Sest hoiukodu on hoiukodu ja siia on põhimõtteliselt järjekord. Ei tahaks nagu jalus olla, ma ei ole ju mingi hädaline, täitsa krips-kraps ja kohanemisvõimeline tibi. Vinge hüüdnimega muide – chinese motorcat.

Kui Sinu kodus on vaja ühte teismelist kassilast, oled valmis taluma minu kapielu-lembust (vähemalt esialgu) ja võiksid sattuda sõltuvusse minu nurrumisest, siis anna endast teada. Järelemõtlemise kõrvale imetle minu väga erilise mustriga kasukat ja kujuta ette, kui mõnus siidine on seda paitada.

Sinu Saskia

Monday, June 4, 2012

Saage tuttavaks - Säde, varmas muutuja


Kuigi olen vaid kõige tavalisem tänavakass, siis võtan siin blogis eeskuju teistest kassidest ja esitlen end ise. Ehk kasutades ühe suure kirjamehe sõnu – ma teile kirjutan, mis enam? Tõepoolest, kas ei tundu siin kõik juba ülearusena, mis iial juurde lisaksin?
Sündisin ja kasvasin Lasnamäe tänavatel. Kuna see ei olnud just meeldiv aeg, siis väga ma seda meenutada ei taha. Kui olin väike ja nunnu, siis mõni memm ikka jäi minu lähedale seisma, haletses mind ja poetas oma kotist mõne toidupalukese. Need on ilusad mälestused. Kui juba suurem olin ja paljunemistsüklisse sattusin, siis pidin järjepanu alistuma ümbruskonna isaskassidele. No oli nende seas nii hulkurkasse kui ka tõelisi tõupuhtaid härraskasse, aga lõpuks oli see kõik kui maailma vanima elukutse pidamine..... mitte just kõige meeldivamad mälestused.
Ühel ilusal, st sombusel ja sajusel talvepäeva märkasin tänaval üht naist kasside transpordipuuriga. Ja kui siis puur maha pandi ja selle uks avati, astusin ma pikemalt mõtlemata puuri sisse ja peaaegu tõmbasin tagumise käpaga puuriukse kinni ka. Ega ma ei teadnud, millesse ma end segan ja mis edasi toimuma hakkab. Aga uskuge – ma olin nii väsinud tänavaelust, õhus juba aimatav kevad oli mu ärevaks teinud ja ma ei tahtnud enam olla üks tõmmata-tõugata kassivare.
Ja siis selgus, et olin puuri astudes tõmmanud õnneloosi. Sattusin sooja tuppa suurde puuri, kus puuri ees askeldas kena vanem proua ning asjatasid kaks kassi. Siis oli vahepeal mõnetunnine sügav uinak, millest ärgates leidsin oma kõhu pealt väikese operatsioonihaava ja sellega kaasneva teadmise – üks tsüklilisus minu elust on jäädavalt kadunudJ.
Seal puuris oli tore – perenaine rääkis minuga, telekas näitas päevauudiseid ja jutusaateid (kust ma muidu teaks nii keerulisi sõnu nagu operatsioon, paljunemistsükkel, transpordipuur), toidukauss täitus regulaarselt ja kaks kohalikku kassi olid ülimalt mõistlikud sellid.  Asi sai ainult toredamaks minna – õige pea lubati mul liikuda kogu korteris ja eraldati magamiskoht perenaise voodis. Elu nagu lill – või kuidas kassid ütlesid? Elu nagu konserv?
Ühest asjast ma aga aru ei saa – need teised kassid ronivad perenaise sülle, lasevad end tõsta ja paitada. Nurru löövad sealjuures ka kõvasti. Mina löön ka nurru, aga inimese puudutusest küll mingit mõnu ei tunne. Tulevikus peaks selle asja ikka ära õppima. Olen ju kõige tavalisem kass. Tänase päeva seisuga siis tubane linnakass.
Vaatan aknast välja ja näen suurt kivilinna. Sinna tänavatele ma enam tagasi ei ihka. Aga vabadust tahaks küll. Telekast tuleb üks tore saade – „Sõida maale!“. Vaatan seda igal võimalusel väga hoolega ja püüan aru saada, kuidas seda sõitu korraldada. Sest olen otsustanud – tahan sõita maale ja tahan elada kõige tavalisema kassi elu – maakassi elu.
Tavalise kassi kahte olekut olen kogenud – tavaline tänavakass ja tavaline toakass. Nüüd tahaksin olla tavaline maakass. Kui  Sul on vaja maale üht kassi, kes saaks elada omatahtsi nii toas kui õues ja kelle paitamine ja süllevõtmine ei ole Sulle kinnisidee, siis kirjuta mulle. Tulen hea meelega ja rikastan Sinu elu.
Ja saladuskatte all, et Sa teaksid - kõige tavalise juures on mul erakordselt ebatavalised kollased silmadJ



Sinu Säde