Friday, January 20, 2017

Enne, kui jõudsime hakata blogi pidama

Enne, kui MTÜ Kass ja Pojad jõudis hakata blogi pidama, juhtus nii mõndagi – nii on kirjutatud esimeses postituses 12. aprillil 2012. Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, tuleks ikkagi alguses juhtunust natuke rääkida.
MTÜ esimene hoolealune jõudis kohale 11. jaanuaril 2012. Nooruke triibuline kassitüdruk ilmus läbi tuisu ühe maja juurde abi otsima. Kuna majas elavad allergikud, siis sai kass ajutise peavarju ja meie saime esimese abipalve.

Kass sai nimeks Eva. Esialgu ei jaksanud ta muud kui süüa ja magada. Meie kleepisime ümbruskonnas leidmiskuulutusi, avaldasime teateid suurte abiorganisatsioonide kodulehtedel.  Päevad läksid, aga keegi ei küsinud Eva järele.  Kiisu seadis end hoiukodus sisse ja näitas ka oma tõelist olemus – nägi aknast teist kassi, ajas saba kuusena paksuks, karvad üleni turris, silmad hiilgamas, valmis ründama ja murdma, nagu tiiger.  Just nii hoiukodu kirjutas – nagu tiiger. Hoiukodu oli Eva tervise pärast mures, kassike oli loid ja ühe käpa padjakesed olid justkui kärbunud.
Ja siis tuli telefonikõne – netiavarustes tiirelnud otsimiskuulutus jõudis siiski kiisu kodusteni. Triibuline kass võib olla väga  sarnane teise triibulisega, aga samm-sammult saime aimu, et jutt ikka meie hoiulisest – klappis leidmise piirkond ja kadumise aeg, klappis ka kahjustatud käpapadi. Kummalisel kombel klappis ka hoiukodu antud nimi – Tiiger:)
Tiigri kodu asus leidmise kohast mõne kilomeetri kaugusel ja kass oli kadunud kodust  peale jõule.  Ilmad olid siis tuisused ja lumerohked, ju läks kiisukesel jahti pidades tee käest, võibolla heidutas teda ka aastavahetuse ilutulestik. Kass oli ekslemas kaks nädalat. Selgus ka käpa-padja kahjustuse põhjus – Tiiger jäi väga pisikesena ilma emast, kes hukkus õnnetult, ja nii lutsutas Tiiger emme tissi asemel oma käppa.
Siinkirjutaja läks Tiigri pererahvaga koos hoiukodusse kassile järele. Siiamaani on meeles, kuidas pereisa võttis Tiigri sülle ja kuidas mõlemad tardusid jällenägemisrõõmu meeleliigutuses.

Meie esimese hoiukassi lugu lõppes õnnelikult – kass jõudis kiiresti oma koju tagasi. Tahtsime väga näha selles kindlat märki – mis iganes ette võtame, me õnnestume.  Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, peame tõdema, et nii õnneliku lõpuga lugu ei ole meil rohkem olnud, tagasi oma koju ei ole ükski hoiuline jõudnud.  Teistmoodi õnnelikke lugusid on siiski pea sada tükki. Aga see on juba teise postituse teema.

Tuesday, January 17, 2017

Saage tuttavaks – Missi. Leon ja Melody.


Keila garaažikasside saaga algas eelmise aasta lõpus. Seda siis meie jaoks. Sealsete kiisude jaoks algas see ehk aasta tagasi. Abi paluti ühe täiskasvanud kassi, kolme suurema ja kahe väiksema kassilapse jaoks. Tänaseks on kassiema ja pisikesed turvaliselt hoiukodudes. Kolme kiisukese päästmine on pooleli, meie saame pakkuda esialgse hoiu vaktsiinide kinnistumiseni, Pesaleidja võtab enda kanda edasise. Nüüd jääb vaid loota, et kiisud end kinni püüda lasevad.
Täna saame tutvustada ja kodupakkujatele näidata emme Missit ja tema lapsi – Leoni ja Melodyt.
Missi on armas ja leebe kassike, kes armastab rahu ja vaikust. Tänavaelu on temasse jätnud jälje – igaks juhuks tuleb olla ettevaatlik, igaks juhuks peab kõvema hääle või kiirema liigutuse juurest eemale hoidma. Kui aga keskkond on rahulik, tuleb Missi ise pai küsima. Hoiukodu on Missiga suhteid luues tegutsenud targalt -  Ikka tasa ja targu, vaikselt rääkides temaga, kükitades tema ette, natuke kätt ette sirutades....siis ta tuleb ise ja hõõrub oma nina vastu kükitaja jalga ja laseb oma kõva nurrumootori lahti:) Algul oli Missi liigagi alalhoidlik, lausa flegmaatiline. 
Kuni ühel ilusal päeval hakkas Missi mängima ja jooksma – ju jõudis tema pisikesse peakesesse kohale, et oht ja koduta kassi elu on möödanik, aeg on taas käituda nagu kodukassile kohane. Missil on oma väikesed vigurid, näiteks toetab ta istudes oma pontsaka pepu nö ühe puusa peale ja sirutab oma tagakäpad välja:) Missi on koduvalmis ja ootab, et tema inimesed talle järele tuleksid. Uues kodus võib olla teine kass, aga väikeseid lapsi pigem mitte. Missi asub hoiukodus Keilas, kontakttelefon 5019145, e-mail kats.123@hot.ee

Leon ja Melody on täpselt sellised rüblikud, nagu 4-kuused kassilapsed olema peavad. Seda saab nüüd, peale 2 nädalat tubase eluga harjumist öelda. Algul oli pisikesi ikka hale vaadata –kui apaatsed võivad ühed väikesed loomad ometi olla. 
Pildid on tehtud esimestel päevadel – siis oli võimalik neid kätte võtta ja panna kuhu iganes – ei mingit katset liigutada, ära joosta. Õnneks on nad terved ja üpris heas toitumuses, seega muret nendega ei olnud. 
Tänaseks on läbi elatud erinevad faasid – turtsumist ja  käpaga vehkimist, nurka peitu pugemisi, ignoreerimist. Täna tulevad nad rõõmsal meelel oma hoiuinimesele vastu, küsivad klassikalisel viisil mjau´ga süüa, püsivad süles ja naudivad paitamist. Nende päev möödub mängides ja mürades ja iseloomu kasvatades. Mis neid kunagi kujuneb – kas Melody jääb pigem kõrgusest vaatlejaks ja Leon uudishimulikuks suhtlejaks – ei oska täna keegi ennustada. Melody naudib beebina sülesolemist, kõht püsti, nurr põrisemas  ja silmad mõnust vidukil. Leoni jalad peavad omama  kindla toetuspunkti inimese põlvel või rinnal ja nurr vallandub kohe, kui sülle saab. Hoiukodu annab kaasa esmase, harjutab tubase elu ja inimestega – päris kodule jääb rõõm näha kassi kasvamist ja arengut. Leon ja Melody on koduvalmis ja ootavad oma inimesi.

Leon ja Melody on hoiukodus Haabneemes, kontakttelefon 5038083, e-mail kassjapojad@gmail.com

Aasta kokkuvõte 2016

Suleiman, Mütsike, Välk, Miisu, Belami/Bruno,   Pablo/Bibi, Simpson/Bachelor, Eloise, Alisa, Kriimu, Edward, Nora, Reti, Siisi – need 14 kassi läksid MTÜ Kass ja Pojad hoole alt 2016. aastal koju. Nagu ikka, on lood erinevad ja samas juba natuke nagu mustris  - mingi üksinda ja kahekesi koos, mindi oma elu esimesse päriskoju ja mindi uude koju.  Jäädi hoiukodusse perekassiks ja jäädi leidja juurde päriseks. Meile jääb usk ja lootus, et nende kiisude elutee ei tee enam kunagi ohtlikke käänakuid, et edaspidi on nende kõigiga kõik väga hästi.

2016. aasta jõulusoovidele kirjutasid koos MTÜ vabatahtlikega alla Waldemar ja Trinity. Mõlemad on meie murelapsed – Waldemar peab endiselt leppima sellega, et toit on küll laual ja külmade ilmadega saab ka esikusse varju, aga tõelist hoiukodu tal veel  ei ole. Waldemar tahab olla hästi tubli ja hakkaja, tahab suhelda ja otsib lähedust – ta oleks valmis ka kohe kodukassiks hakkama, kui tuleks vaid kohane pakkumine. Trinity saab peavarju üksikus maamajas, kuigi vajaks igapäevast suhtlemist inimesega. Üksinda oma pead õue me teda enam ei lase, aga vältimatult vajalik on ruttu leida kohane hoiukodu, miks mitte ka päris kodu. Need kaks on meie alanud aasta suured väljakutsed ja loodame, et aasta kokkuvõtet tehes on nad teises nimekirjas:)

Eraldi tuleb rääkida preili Pirtsust.  Tutvustasime teda 2014. augustis, kui ta saabus hoiukodusse oma kahe vennakesega. Kuidagi läks nii, et preili Pirtsule ei tulnud ega tulnud kodupakkumist. Samast hoiukodust käis läbi mitmeid hoiulisi, tuldi ja mindi, aga preili Pirtsu jäi. Ja jääbki! Preili Pirtsu kojumineku aasta on 2016!


2016 oli töine aasta. Kojuläinud kasside arv küll väiksem kui varem, aga teeme palju jõuame:) Meie tänu kõigile, kes meid selles tegevused on aidanud, ka kõige väiksem abi on vajalik ja tänuväärt. Meie tänu kõigile, kes meie hoolealustele kodu pakkusid – hoidke oma lemmikuid!

Väike Välk saatis meile jõulutervituse - jagame seda ja tuletame kõigile meelde - ootame alati meie hoolealuste käpakäigust teateid:)

Thursday, December 22, 2016

Pühadesoove



MTÜ Kass ja Pojad vabatahtlikud soovivad magusat jõulunurru! Inimesed, hoidke oma kalleid koduseid kasse! Kassid, hoidke oma hoolivat pererahvast!

Tuesday, December 20, 2016

Veel enne jõule...


Pühadekaart on valmis, MTÜ vabatahtlike tervituspilt ka, aga veel ei taha soove jagama hakata. Jagame enne muret, kuigi tundub, et jagatud mure ei saa poole väiksem. Kui just ei juhtu imet ja saame kohe-kohe mõne hoiukodupakkumise, mis aitab meid järje peale.

Kas leiad pildilt kassipojad?
Keilas ühes garaažis neli kassipoega, kaks ühest ja kaks teisest pesakonnast, vanust võibolla 2 ja 4 kuud. Jah, peavari ju on ja ehk on seal garaažis ka mõni sooja andev pesake, head inimesed pakuvad toidupala – aga mida toob tulevik? Alguse metsikule kassikolooniale? Ei, aitäh! 

Kus kuuse all kohtume?



Kehras tänavatel kaks punast kassi, üks perenaise teispoolsusesse lahkumise tõttu, teine kolimise "ülejääk". Täiskasvanud kassid, saavad ehk hakkama – aga mida toob tulevik? Veel üks punane Kehras – ajutises hoiukodus – supersõbralik, heade kommetega, täiesti nõus pererahvast kuuse all tervitama – mida toob tulevik?

Vajan kannatlikku meelt:)


Murekortsuke ka meie Trinity pärast – Trinnu tegi 3. detsembri näitusel suurepärase etteaste, võitis kolmevärviliste kategooria, sai pärjatud karika ja rosetiga ning sai ka kodupakkumise. Murekortsuke kogu selle ilu peale seetõttu, et Trinnu ja perenaine ei leia ühist keel, veel ei ole leidnud. Me proovime veel, nii kergelt alla ei anta. Alla ei saa anda ka seetõttu, et alternatiiv oleks Trinnu hea haldja maamaja, kus Trinnu peaks üksida toime tulema. Aga Trinnu vajab igapäevast suhtlemist, igapäevast inimõpet. Nii ei võibolla vajame ja Trinnule hoiukodu.

Head inimesed, enne kui hakkate lõppevale aastale joont alla tõmbama, vaadake oma südamesse – kas seal leidub jõudu aidata abivajajaid? Hoiukodu pakkumine on lihtne viis aidata. Me ei saa teha hoiukodu-pidamise näidistundi, sest hoiukodu on lihtsalt kodu, selle erisusega, et seal leiab ajutist peavarju koduta kass.
Hoiukodu on kodu, kus:
  • ·        peetakse kassist lugu,
  • ·        aidatakse kassil üle saada tänavaelus kogetud hirmudest
  • ·        õpetatakse kassile kodukassikombeid ja vajadusel sotsialiseeritakse
  • ·        hoitakse silm peal kassi tervisel ja vajadusel otsitakse veterinaarabi

Hoiukodu on kodu, kus:
  • ·        hoiukassi tulekuga on nõus kõik pereliikmed ja kassil on turvaline
  • ·        kus ei ole teisi kasse või kus kodukassid on tolerantsed võõraste vastu
  • ·        jagub aega ja tahtmist kassiga tegeleda
  • ·        kassile pakutakse kvaliteetset toitu

Meie pakume hoiukodule:
  • ·        nõustamist ja abistamist kõiges kassiga seonduvas
  • ·        veterinaarabi korraldamist ja selle eest tasumist
  • ·        kassile vajalikke tarvikuid – liivakast, kratsipuu, transpordipuur
  • ·        abi toidu ja liiva ostmisel.


Võta meiega ühendust telefonil 50 38083 ja e-posti aadressil kassjapojad@gmail.com.

Friday, November 11, 2016

Vapper Trinity



Hoiukodude suures puuduses vaeveldes peame mõnda kassi hoidma vabapidamisel.  See tähendab seda, et kass saab süüa ja tal on tuulevarjupesake, aga sooja tuba ja inimeste lähedust ei ole. Keeruline on niimoodi koduta kassist kodukassi teha.

Üks selline murelaps on Trinity. Meie vabatahtliku maamajas on tal vabakäigukassi staatus, aga kuna nii vahva kass on väärt palju enamat, oleme juba mõnda aega otsinud lahendusi. Kevadel allutasime Trinity steriliseerimisoperatsiooni järgselt tubasele režiimile, aga toas talle väga ei meeldinud, ühtegi hoiukodu ei õnnestunud leida, väljas möllasid lilled ja liblikad ja kiisuke kolis taas välja. Trinityle endale see meeldis, aga meie ikka tahtsime midagi muud. Tahtsime, et Trinnul oleks oma kodu, oma inimene, et Trinnu saaks süles magada ja paisid niipalju kui kulub.

Oktoobri algul sekkus saatus väga omapärasel moel. Järjekordsel kassitoitmise-käigul põrkas meie vabatahtlik kokku Trinnuga – üks näopool tugevas turses, silm küll veel lahti, aga põsk nagu hamstril punnis. Trinnu, kes tavaliselt inimest lähedale ei lase, tuli seekord ise hädiselt miuksudes  ja abi otsides lähedale. Ei olnud vaja püüdmispuuri, ei näidatud küüsi ega hambaid – Trinity sai haigetuppa majutatud. Järgmisel hommikul käik Vilde kliinikusse, seal otse opilauale – Trinity põsel olev suur mädakolle vajas kiiret sekkumist. Kas tekkis põletik haavast, mis saadud kakluse käigus mõne loomaga või muust vigastusest, kes seda enam teab. Aga selge ju, et kassikese vabakäiguelu ei saa väga turvaline olla. Operatsioonile järgnes mitu päeva kodust ravi, tabletid, haavapuhastus. 


Trinity pidi kandma kraed, mis meie vabatahtliku sõnul „häbikaelusena“ otseloomulikult Trinity kuningliku meele ja moeteadlikkusega kokku ei sobi. Lisaks kraele hakkas tekkima järjest asju, mis  Trinnuga justkui kokku ei sobi – ravijat ei karistatud käpahoopidega, süles teki sees püsiti täitsa rahulikult ja väike nurrgi lasti kuuldavale.  Üldse käitus Trinity nagu üks tavaline (kaval) kodukass. Eks Trinity sai ju suurepäraselt aru, et ilma inimese abita ta terveks ei saa. Võib-olla lootis ta, et koostööd tehes saab rutem terveks ja taas omapäi uitama. Kuid meie vabatahtlik otsustas – kui jää juba niimoodi sulab, siis ei saa Trinnu enam taganemisteed, nüüd algab üks suur võitlus usalduse lõpliku võitmise nimel. Sundseisus Trinity pidi kätte saama kõik paid ja hellitused, mida ta oma noore elu algusest saadik ei olnud saanud. Algas intensiivtreening. Edasist ma kirja panema ei hakka, lisan vaid mõned pildid – nendel on ju täiesti sotsiaalne kass?

Kuna vaba hoiukodu ikka veel ei paista, Trinityle tähendab iga maamajas üksinda veedetud päev paigalseisu, kui mitte tagasiminekut, siis anname Trinityle ühe forsseeritud võimaluse – 19. novembril Kristiine spordihallis toimub klubi Felix rahvusvaheline kassinäitus ja Trinity tuleb kohale.  Me loodame, et kohtume sellel näituse inimestega, kes soovivad Trinityle kodu pakkuda.

Rohkem infot Trinity kohta telefonil 5200442

Wednesday, November 2, 2016

Alisa läks koju. Suleiman läks koju.

Nagu eelmises postituses kirjutatud, läksime Cleopella näitusele kindla sooviga oma hoolealustele head kodud leida. Unistada tuleb suurelt! Siinkohal tuleb aga juttu peaaegu uskumatust loost.
 Olime näitusesaalis aegsasti kohal. Alisa proovis puuris oma olemist mõnusamaks teha, veel oli rahu ja vaikus ümberringi, külastajate saabumise kella-ajani jäi veel tund. Siis astus meie juurde kena tütarlaps, jäi üksisilmi  Alisat vaatama. Meie näitusenaiskonnal on terve rida vestluse alustamise viise, kas siis küsitakse koduste kasside kohta, kutsutakse meie kiisudele pai tegema, tutvustatakse meie MTÜ tegevust hättasattunud kasside abistamiseks, uuritakse kassivõtmise plaanide kohta. Seekord küsis siinkirjutaja esimese küsimusena: “Kas tütarlapsel on kassivõtmise soovi?“. Edasine on tegelikult juba ajalugu – tütarlaps oligi kassiotsinguil, Alisa tundus talle maailma kõige õigem kass. Ka Alisale paistis see mõte meeldivat. Muidugi ei sündinud lõplik otsus hetkega, rääkisime kodupakkujaga kahe näitusepäeva jooksul korduvalt ja veendusime, et Alisa saab väga hea perenaise.
Näitusekorraldaja julgustab meie koduotsivaid kasse alati ka võistlema, et kodukasside kategoorias rohkem elevust oleks. Nii pidi ka Alisa end proovile panema. Kui kiiresti see kass õpib, on veel omaette jutt. Kui esimeses ringis oli näha kohkunud kassike, kes kohtuniku tähelepanematuse ära kasutas ja laualt jooksu pani, siis viimases, kuuendas ringis oli kohtuniku ees kass, kes teadis täpselt, kuidas istuda ja astuda, kuidas end näidata ja kuidas muljet avaldada. Meie eesmärk võistlusel ei ole kunagi auhinnatud saada, esimeseks tulla, aga uhke tunne on küll, kui üks koduta kass saab hinnatud parimaks.
Teise näitusepäeva lõpul tuli Alisa uus perenaine kassi ise transpordipuuri panema. Me teadsime, et Alisa ei taha väga süles püsida. Uus perenaine võttis Alisa kätte ja Alisa toetas oma peakese tema õlale, pani silmad kinni ja andis kogu olemisega teada – see on süli, kus ta tahab olla, kus tal on hea ja turvaline.

Suleiman ei olnud küll näitusel kaasas, kuid tegime talle hoolega reklaami. Suleimani kiita on kerge – kass on noor, terve, supersõbralik, heade kommetega, nutikas. Päev pärast näitust tuli telefonikõne – Sulaimani oodatakse kodus, kus on kasvamas kolm väikest poissi. Suleimanist loodetakse kaaslast, kes aitab lastel õppida hoolivust ja teistega arvestamist, kes oleks seltsiliseks ja mängukaaslaseks. Rääkisime ja arutasime ja tegime otsuse – Suleiman saab uue kodu. Läksime kassi ise uude koju viima, et saada kinnitust juba kuuldule ja muidugi veenduda, kas Suleimanile kodu  meeldib. Suleiman astus transpordipuurist välja sellise moega, nagu oleks ta ainult korraks ära käinud – sirgel seljal, saba kõrgelt püsti, jalutas kass mööda tuba ja vaatas ringi. Tervitas mõõduka peanoogutusega uut perenaist, naeratas vuntsi alt lastele, hüppas tugitooli ja seadis end mugavalt pikutama. Suleimanist tänaval tehtud pilt tuleks kaugele sahtlipõhja peita – tegelikkuses on see kass kordi ilusam ja väärikam.  Tegime mõne päeva möödudes ka natuke järelkontrolli ja kuulsime vaid kiidusõnu – kass mängib, otsib seltsi ja tähelepanu, oskab tühjast toidukausist märku anda. Alati ei tähendagi sõnad, millega kassist räägitakse, tähtsam on emotsioon, mis sõnu saadab – Suleimaniga ollakse väga-väga rahul.


Sellised kaks koju-jõudmise-lugu. Oleme Alisa ja Suleimani üle rõõmsad. Täna ei kirjuta sellest, et juba järgmisel päeval pärast näitust tuli ridamisi abipalveid – külmas angaaris kassiema kahe väikesega, 11-aastane kass antakse ära pereliikme allergia tõttu, eakast perenaisest jäi maha tiine kassiema. Natuke oleme juba aidanud, aga takistab meie suurim kitsaskoht – hoiukodude vähesus. Näitusel jäid mitu inimest kaaluma hoiukodu pakkumise mõtet – palun andke endast märku, palun aidake meil aidata.