Friday, November 11, 2016

Vapper Trinity



Hoiukodude suures puuduses vaeveldes peame mõnda kassi hoidma vabapidamisel.  See tähendab seda, et kass saab süüa ja tal on tuulevarjupesake, aga sooja tuba ja inimeste lähedust ei ole. Keeruline on niimoodi koduta kassist kodukassi teha.

Üks selline murelaps on Trinity. Meie vabatahtliku maamajas on tal vabakäigukassi staatus, aga kuna nii vahva kass on väärt palju enamat, oleme juba mõnda aega otsinud lahendusi. Kevadel allutasime Trinity steriliseerimisoperatsiooni järgselt tubasele režiimile, aga toas talle väga ei meeldinud, ühtegi hoiukodu ei õnnestunud leida, väljas möllasid lilled ja liblikad ja kiisuke kolis taas välja. Trinityle endale see meeldis, aga meie ikka tahtsime midagi muud. Tahtsime, et Trinnul oleks oma kodu, oma inimene, et Trinnu saaks süles magada ja paisid niipalju kui kulub.

Oktoobri algul sekkus saatus väga omapärasel moel. Järjekordsel kassitoitmise-käigul põrkas meie vabatahtlik kokku Trinnuga – üks näopool tugevas turses, silm küll veel lahti, aga põsk nagu hamstril punnis. Trinnu, kes tavaliselt inimest lähedale ei lase, tuli seekord ise hädiselt miuksudes  ja abi otsides lähedale. Ei olnud vaja püüdmispuuri, ei näidatud küüsi ega hambaid – Trinity sai haigetuppa majutatud. Järgmisel hommikul käik Vilde kliinikusse, seal otse opilauale – Trinity põsel olev suur mädakolle vajas kiiret sekkumist. Kas tekkis põletik haavast, mis saadud kakluse käigus mõne loomaga või muust vigastusest, kes seda enam teab. Aga selge ju, et kassikese vabakäiguelu ei saa väga turvaline olla. Operatsioonile järgnes mitu päeva kodust ravi, tabletid, haavapuhastus. 


Trinity pidi kandma kraed, mis meie vabatahtliku sõnul „häbikaelusena“ otseloomulikult Trinity kuningliku meele ja moeteadlikkusega kokku ei sobi. Lisaks kraele hakkas tekkima järjest asju, mis  Trinnuga justkui kokku ei sobi – ravijat ei karistatud käpahoopidega, süles teki sees püsiti täitsa rahulikult ja väike nurrgi lasti kuuldavale.  Üldse käitus Trinity nagu üks tavaline (kaval) kodukass. Eks Trinity sai ju suurepäraselt aru, et ilma inimese abita ta terveks ei saa. Võib-olla lootis ta, et koostööd tehes saab rutem terveks ja taas omapäi uitama. Kuid meie vabatahtlik otsustas – kui jää juba niimoodi sulab, siis ei saa Trinnu enam taganemisteed, nüüd algab üks suur võitlus usalduse lõpliku võitmise nimel. Sundseisus Trinity pidi kätte saama kõik paid ja hellitused, mida ta oma noore elu algusest saadik ei olnud saanud. Algas intensiivtreening. Edasist ma kirja panema ei hakka, lisan vaid mõned pildid – nendel on ju täiesti sotsiaalne kass?

Kuna vaba hoiukodu ikka veel ei paista, Trinityle tähendab iga maamajas üksinda veedetud päev paigalseisu, kui mitte tagasiminekut, siis anname Trinityle ühe forsseeritud võimaluse – 19. novembril Kristiine spordihallis toimub klubi Felix rahvusvaheline kassinäitus ja Trinity tuleb kohale.  Me loodame, et kohtume sellel näituse inimestega, kes soovivad Trinityle kodu pakkuda.

Rohkem infot Trinity kohta telefonil 5200442

Wednesday, November 2, 2016

Alisa läks koju. Suleiman läks koju.

Nagu eelmises postituses kirjutatud, läksime Cleopella näitusele kindla sooviga oma hoolealustele head kodud leida. Unistada tuleb suurelt! Siinkohal tuleb aga juttu peaaegu uskumatust loost.
 Olime näitusesaalis aegsasti kohal. Alisa proovis puuris oma olemist mõnusamaks teha, veel oli rahu ja vaikus ümberringi, külastajate saabumise kella-ajani jäi veel tund. Siis astus meie juurde kena tütarlaps, jäi üksisilmi  Alisat vaatama. Meie näitusenaiskonnal on terve rida vestluse alustamise viise, kas siis küsitakse koduste kasside kohta, kutsutakse meie kiisudele pai tegema, tutvustatakse meie MTÜ tegevust hättasattunud kasside abistamiseks, uuritakse kassivõtmise plaanide kohta. Seekord küsis siinkirjutaja esimese küsimusena: “Kas tütarlapsel on kassivõtmise soovi?“. Edasine on tegelikult juba ajalugu – tütarlaps oligi kassiotsinguil, Alisa tundus talle maailma kõige õigem kass. Ka Alisale paistis see mõte meeldivat. Muidugi ei sündinud lõplik otsus hetkega, rääkisime kodupakkujaga kahe näitusepäeva jooksul korduvalt ja veendusime, et Alisa saab väga hea perenaise.
Näitusekorraldaja julgustab meie koduotsivaid kasse alati ka võistlema, et kodukasside kategoorias rohkem elevust oleks. Nii pidi ka Alisa end proovile panema. Kui kiiresti see kass õpib, on veel omaette jutt. Kui esimeses ringis oli näha kohkunud kassike, kes kohtuniku tähelepanematuse ära kasutas ja laualt jooksu pani, siis viimases, kuuendas ringis oli kohtuniku ees kass, kes teadis täpselt, kuidas istuda ja astuda, kuidas end näidata ja kuidas muljet avaldada. Meie eesmärk võistlusel ei ole kunagi auhinnatud saada, esimeseks tulla, aga uhke tunne on küll, kui üks koduta kass saab hinnatud parimaks.
Teise näitusepäeva lõpul tuli Alisa uus perenaine kassi ise transpordipuuri panema. Me teadsime, et Alisa ei taha väga süles püsida. Uus perenaine võttis Alisa kätte ja Alisa toetas oma peakese tema õlale, pani silmad kinni ja andis kogu olemisega teada – see on süli, kus ta tahab olla, kus tal on hea ja turvaline.

Suleiman ei olnud küll näitusel kaasas, kuid tegime talle hoolega reklaami. Suleimani kiita on kerge – kass on noor, terve, supersõbralik, heade kommetega, nutikas. Päev pärast näitust tuli telefonikõne – Sulaimani oodatakse kodus, kus on kasvamas kolm väikest poissi. Suleimanist loodetakse kaaslast, kes aitab lastel õppida hoolivust ja teistega arvestamist, kes oleks seltsiliseks ja mängukaaslaseks. Rääkisime ja arutasime ja tegime otsuse – Suleiman saab uue kodu. Läksime kassi ise uude koju viima, et saada kinnitust juba kuuldule ja muidugi veenduda, kas Suleimanile kodu  meeldib. Suleiman astus transpordipuurist välja sellise moega, nagu oleks ta ainult korraks ära käinud – sirgel seljal, saba kõrgelt püsti, jalutas kass mööda tuba ja vaatas ringi. Tervitas mõõduka peanoogutusega uut perenaist, naeratas vuntsi alt lastele, hüppas tugitooli ja seadis end mugavalt pikutama. Suleimanist tänaval tehtud pilt tuleks kaugele sahtlipõhja peita – tegelikkuses on see kass kordi ilusam ja väärikam.  Tegime mõne päeva möödudes ka natuke järelkontrolli ja kuulsime vaid kiidusõnu – kass mängib, otsib seltsi ja tähelepanu, oskab tühjast toidukausist märku anda. Alati ei tähendagi sõnad, millega kassist räägitakse, tähtsam on emotsioon, mis sõnu saadab – Suleimaniga ollakse väga-väga rahul.


Sellised kaks koju-jõudmise-lugu. Oleme Alisa ja Suleimani üle rõõmsad. Täna ei kirjuta sellest, et juba järgmisel päeval pärast näitust tuli ridamisi abipalveid – külmas angaaris kassiema kahe väikesega, 11-aastane kass antakse ära pereliikme allergia tõttu, eakast perenaisest jäi maha tiine kassiema. Natuke oleme juba aidanud, aga takistab meie suurim kitsaskoht – hoiukodude vähesus. Näitusel jäid mitu inimest kaaluma hoiukodu pakkumise mõtet – palun andke endast märku, palun aidake meil aidata.

Tuesday, October 18, 2016

Näitusele!

MTÜ Kass ja Pojad annab teada - Cleopella Cat Fanciers of Estonia toob 22. ja 23. oktoobril Lauluväljakul taas kokku uhkeid ja huvitavaid tõukasse. Teeme neile reklaami – tulge ja vaadake! Ja kui tõuga kiisud on üle vaadatud, palun tulge meie laua juurde, et tutvuda tõuta kassidega. Meiega on kaasas Alisa, imearmas triibik, kes väga soovib endale head pererahvast leida. Tutvustame oma teisi koduootel kiisusid – malbet preili Pirtsut, vaprat rüütlit Waldemari, nähvitsat Trinityt, sulnist Suleimani. Teeme oma traditsioonilist heategevusmüüki, pakume kassidele mänguhiiri, lastele mängukasse, emmedele-issidele poekotte ja helkureid. Kohtumiseni Lauluväljakul!

Friday, October 7, 2016

Valgele! Vol 2.

Eks meil ikka tuleb aeg-ajalt ette teatud kasukatrende – triibulist,  musta või muud. See sügis on meie jaoks aga eriline – valgemast valgem.

Kolm pisikest kiisulast on uutes kodudes, teeme nende üle natuke järelevalvet, aga tundub, et kassipojad on tublid ja tragid, igati õppimis- ja kohanemisvõimelised. Väike kass esimest korda ema hoolest ja armastusest eemal võib tähendada probleeme, aga kui uued kodud on hästi motiveeritud, saab kõik korda.

Hoidsime valgete kassilaste ema teadlikult varjus. Nimelt ei olnud kassiema väga sotsiaalne, kippus sisisema ja käpaga vehkima, seetõttu oli meil plaan saata ta tagasi leidmiskohta, kus tal oleks olnud toit ja vajalik peavari, mitte aga kohustus inimestega suhelda. Peale poegade loovutamist aga olukord muutus – kassiema unustas sisisemise ja käpaga vehkimise, ronis hoiukodu inimestele sülle, lõi nurrumootori tööle ja andis teada – tema töö emana on tehtud, nüüd elab ta oma elu ja see tähendab elu koos inimestega.
Kass, kes inimest usaldab ja koostööks valmis on, saab kohe ka nime. Meie valge kaunitar on Siisi. Siisi on väikest kasvu  ja haprake, veterinaar märkis kaaluks 2.7 kilo.  
Siisi on steriliseeritud, vaktsineeritud ja põhimõtteliselt koduvalmis. Seega kodud – kel soov võtta oma perre nooruke kassipiiga, palun andke endast teada hoiukodule telefonil 5104561.

Koduvalmis on ka meie teine valge hoiuline. Tema probleem on see, et me ei suuda leida tema kodu, teda tema koduga kokku viia. Me ei oska arvata, kas kass on lihtsalt omapead uitama sattunud või on pererahvas ta teadlikult ja tahtlikult omapäi jätnud.
Kass tuli Treppoja suvilapiirkonnas ühe maja juurde. Nurus süüa, trügis tuppa, tahtis sülle ja proovis seletada. No mõista siis kassi keelt? Kass on puhas ja üldiselt heas toitumuses, kuid on näha, et harjunud täis toidukausiga, ise jahti pidada ei oska, millest ka silmnähtav kaalukaotus.
Tegemist on siiski targa kassiga – ta oskas valida maja, mille pererahvas on kassi-inimesed. Kuna neil endal kodus eakas kassi-isand, siis hoiukodu pakkuda nad ei saa. Küll aga on nad valmis igakülgseks koostööks, kliinikusse kiipi kontrollima, ussirohtu andma, kuulutusi jagama, ka hoiukodu organiseerima. Seega esialgse abi kass saab. Aga kass tahab ju koju. Kas siis koju tagasi või uude koju, kus tal on turvaline ja hea elu.


Kassi kohta saab rohkem infot telefonil 56485231.

Monday, September 19, 2016

Valgele! Valgele!

Valge - milliseid seoseid tekitab teis see sõna? Piim? Pilved? Või kui loed kassiblogi, siis ikkagi kassid, valged kassid?

Suvekuude kokkuvõttes andsime teada, et meil on pesakond valgeid kiisusid. Oleme nendega nüüd toimetanud, veterinaar on nad üle vaadanud, parasiiditõrje on tehtud ja vaktsineerimisplaan paigas. Meie fotograaf veetis hoiukodus meeleolukaid tunde, mille tulemusel sündis pildigalerii, valgemast valgem. Näitame siin mõnda pilti, aga ainult seal, kus kõik kolm väikest korraga, on garantii, et tõesti igaüks on näha. Teistel piltidel ei julge lubada, et tegemist on erinevate kassidega, võib-olla on kõigil piltidel üks ja sama kiisu, võib-olla on näha kaks ja kolmandat mitte. Kes tahab endale koju valget kassi, peab minema hoiukodusse ja ise valima. Valge kass ei ole kunagi lihtsalt valge kass, igaüks on ise nägu ja ise tegu.

Hoiukoduga saab kokku leppida telefonil 5104561 või 5038083.









Monday, September 12, 2016

NOPi gurmeeturul

MTÜ Kass ja Pojad pakkus laupäeval NOPi gurmeeturul taas võimalust aidata. Müüsime koduseid hoidiseid, et koguda raha kasside kliiniku-kulude katteks.
Oleme NOPi gurmeeturul juba mitmendat korda. Tore oli kogeda, et oleme inimestele meelde jäänud – paljud tulid meie leti juurde kindla teadmisega – ostu tehes saab panustada koduta kasside aitamisse. Meele tegi rõõmsaks noorpaar, kes tuli küsima kurke, sama häid kui eelmistel aastatel. Proua, kes mõned aastad tagasi ostis meilt poekoti, tuli meid tervitama ja näitas, et kasutab meie kotti kui ühte oma lemmikut. Põgusaid kohtumisi sai ridamisi, meile sooviti edu ja kordaminekuid kasside aitamises. Meie müügiletilt kadusid ostjate kottidesse-korvidesse hoidised, mille tooraine koduaedadest ja puhastest metsasaludest. Müügiks paneme kokku hoidised oma perede talvevarudest, seega kõik on väga naturaalne ja sooja südamega loodud.
Keset turupäeva pidime aga ette võtma ühe päästeoperatsiooni. Nimelt tuli meie laua juurde (kuhu siis veel, kui suur silt värava vastas teatab kassidest) härra, süles peen tõukass. Kuna turul liikus lemmikloomi palju, arvasime algul, et kiisugi on pererahvaga koos ostlema tulnud. Kuid siis selgus – kiisuke oli nukralt kükitanud tänaval. Leidjale tundus võimatu, et selline kass oleks koduta hulkur, pigem on tegemist kaotsi läinud lemmikloomaga. Meie vabatahtlik sõitis kassiga kliinikusse, kus selgus – kiip on olemas, kuid omaniku andmeid registris mitte. Kiibist ei ole kasu, kui seda registrisse ei kanta – kas sellest on nii keeruline aru saada? Siis tuli appi kõikvõimas internet – teated Facebookis Nopi kohvikule, Märgatud Tallinnas kommuunile. Peagi saabus telefonikõne – pere oli käinud NOPis söömas ja kass oli autost välja pääsenud. Nüüd on kiisu kodus tagasi ja sõnad peale loetud – kiip registrisse ja kass sõidab autos ainult transpordipuuriga!

Meie veetsime suurepärase sügispäeva ja lugesime kokku kassa, mis lubab meil tasuda näiteks 5 steriliseerimise või 15 vaktsineerimise eest. Sellest rahast on väga suur abi.


Täname NOPi peret, kes meile alati väga hea müügikoha annab ja meid lahkesti võõrustab. Täname kõiki turulisi, kes meie letilt ostu tegid. Soovime kõigile meeldivaid hetki meie hoidistega maiustamisel. Kohtumiseni järgmisel turul, seni hoidke oma lemmikloomi ja andke meile teada, kuidas ostuga rahule jäite ja mida järgmisel korral meie letil näha tahaksite!

Tuesday, September 6, 2016

Suvekuude kokkuvõte

Järjekordselt on möödunud soojad suvekuud ja meiegi kassitubades on olnud liikumist.

Alisa
Alisa vahetas hoiukodu ja oleks kui ise-ennastki välja vahetanud. Olime tõsiselt mures tema tagasihoidlikkuse  pärast. Küll püüdis ta nähtamatu olla, küll sisinaga ennast hirmuäratavaks mängida. Meie inimesed teadagi aga on jonnakad ega jäta ühtegi kassi uksi nurka konutama. Nii tehti ka Alisale tantsu ja tralli, meelitati mängima ja jooksma. Kassilapsele meelepärastes tegevustes hajus kergesti ettevaatlikkus ning kui ühel hetkel sattus kass hoiuperenaisega pea-aegu laupkokkupõrkesse, oli jää jäädavalt murtud. Sellest hetkest peale tuterdab Alisa katkematult inimestel jalus, nõuab pai ja tähelepanu. Selleks, et harjutada välja Alisa komme inimese käega mängida, on kasutusele võetud hall mänguhiir, kelle kallal Alissa lõpmatuseni oma hambaid teritab. Alisal on esimese sünnipäevani veel natuke aega, ta on korraliselt vaktsineeritud, steriliseeritud, sotsialiseeritud, saab hästi läbi mõistlike väikelastega. Aga kõige tähtsam – Alisa on valmis oma uue kodu ja uue pererahva heaks. Imeilus ja iseloomuga kassipiiga ootab väga oma inimesi.

Anni veetis oma päevi kasside turvakodu suures kassitoas ja küllap unistas iga päev, et saaks taas kodukassi elu nautida. Anni sai suures seltskonnas kenasti hakkama, aga kassid ei ole siiski oma olemuselt karjaloomad. Anni võttis ühiselust aktiivselt osa, vaatas üle kõik külalised, mängis kõigi lastega, suges teiste kasside kasukaid ja jagas pehmeid pesasid. Ja siis ühel päeval tulid need päris oma inimesed. Anni saatis juba ka kodu-uudiseid ja pajatab oma reisist ja uuest kodust nii:“ Ma tahan teile koha alguses öelda, et ma olen väga õnnelik. Alguses ma ei tahtnud turvakodust ära minna, ajasin küüned vastu kui mind kotti topiti ja terve tee ma protesteerisin valjuhäälselt. Aga ma ju ei teadnud kuhu ma lähen. Tegelikult olin seda hetke juba kaua oodanud. Mul on nüüd oma kodu. Ja ma saan niipalju paisid, kohe koguaeg. 
Anni
Mul kodu on suur, nii et kõikide nurkade saladusi pole ma veel avastanud. Esimestel öödel ma ärkasin iga tunni tagant, kontrollisin kas mu inimesed mind kuulevad ja otsisin aina uusi magamiskohti. Meil turvakodus oli kolleegidega selline komme, et kogu aeg pidi keegi öösel rahmeldama ja teisi üles ajama. Aga nüüd juba magan õige magusalt hommikuni. Ja ma teen seda suures voooodis, loomulikult luban oma inimestel ka seal olla. Ma õppisin keerdtrepist käima, isegi üles ja alla jooksma, olen väga uhke. Ma armastan väga oma uute inimestega koos olla. Ma suhtlen nendega valjuhäälselt ja see meeldib neile. Sööki ma valin ka, mulle meeldib see seeniori toode, hea pehme. See august oli ilus.“

Loo kassiemme
Loo kassipiiga
Loo kassipere saatus, tõrksate taltsutamise lugu, on teinud igasuguseid käänakuid. Üks pisikestest on õnnelikult uues kodus. Teine väikseke ootab Kassiabi hoiukodus oma koduvõimalust. Kolmas väikeseke, kõige ilusam ja nunnum, sattus aga sellise heategija kätte, kes viis ta Tallinna Loomade Hoiupaika, sellesse kohta, kuhu kassid kui musta auku kaovad… Kassiema, kes kõige järgi otsustades oli siiski kunagi kodukassi elu elanud, on kenasti korda tehtud ja taas inimsõbralik. Veidi omapärase kiiksuga – mehed tunduvad talle meelepärasemad kui naised või lapsed. Kassiema sünniajaks arvas veterinaar 2015 maikuu, kiisuke on pidikest kasvu ja habras, tema kasukas siidine ja pikakarvaline. Kassike ootab hoiukodus päriskodupakkumisi. Väike kodu-ootel kassipiiga on krips-ja kraps nagu üks 4-kuune kassilaps olema peab. Harjunud väikeste lastega, mänguhimuline ja rõõmsameelne.

Meie karbikassipoegadest said päris kiiresti kodukassid. Mustvalged sõbrakesed Pablo ja Eloise on koos uues kodus, punased poisid Simpson ja Belami peavad ise hakkama saama – ikka oma uute peremeeste rõõmuks ja lustiks.
video
                                                  Eloise ja Pablo uues kodus lustimas
Kriimu
Kirju kasukaga ja veel kirjuma minevikuga Kriimust on ka saanud täieõiguslik kodukass, resideerib Soome Vabariigis. Eks tema sotsialiseerimisse läks paras hulk valu ja vaeva. Aga õnneks oli kassijumal Kriimut õnnistanud erakordse koguse uudishimuga ja seda ära kasutades sai hoiukodu  ettevaatlikust ja kartlikust kiisukesest õige varsti välja meelitada tõelise lembekiisu.




Anni. Pablo. Eloise. Simpson. Belami. Kriimu. See on suve plusspool.


Valged
Valged karvakerad hoiukodu toakeses – kas loeme need suve pluss- või miinuspooleks? Miinus kindlasti selles mõttes, et lumivalge kassiema tõi oma pisikesed ilmale võõras kuurialuses. Kassiema on kartlik – ehk ei olegi tal kunagi kodu olnud? Miinus ka selles mõttes, et kassiemme kolmel valgel lapsukesel ei ole kodu. Aga me teeme kõik endast oleneva, et need miinused plussideks pöörata. Kohe annavad oma panuse fotograafid ja  veterinaarid. Kohe saadame laiali sõna, et kodupakkujad teaksid tulla. Teadupärast arvatakse, et valge kass, kellel on peas must laiguke, on ravivõimetega. Just selliseid tegelasi me tutvustama hakkamegi.