Wednesday, March 29, 2017

Missi läks koju. Belinka läks koju

Tavalises mõttes kojuminekust seekord rääkida ei saa. Ei olnud nii, et me hoiame ja otsime ja siis tulevad õiged inimesed. Seekord said hoiukodudest päriskodud.

Missi kasulapsega

Missi sai tänavalt hoiukodusse eelmise aasta detsembris, Keila garaažikassidest esimesena. Pere, kes ta hoiule võttis, oli just kaotanud ühe oma kassidest. Me ju teame, et üks kass ei saa kunagi asendada teist, aga abivajava aitamine võib kurbust ja leina leevendada. Samal ajal võttis pere endale ka väikese kassipoja. Missi roll oli tõesti ainult hoiukassi oma. Muidugi koheldi teda samasuguse armastuse ja hoolega nagu pere teisi kasse, aga ta oli ikkagi ootel. Tasapisi hakkas Missi end vajalikuks tegema – aitas väikest kassipoega kantseldada, pakkus nurruteraapiat, lõbustas mängutuuridega. Tulid mõned kodupakkumised, kuid pere ei pidanud neid sobivaks – Missi oli tagasihoidlik ja heitus tugevamate helide ja kiiremate liigutuste peale, uude koju minek oleks veel tubase eluga kohanemise faasis kiisule keeruline olnud. Läksid päevad, nädalad, kuud. Missi muutus – julgemaks ja hakkajamaks, aga ka kasulapsele asendamatuks, pereliikmetele armsaks ja südamelähedaseks. Niimoodi samm-sammult tuli otsus – Missi ei pea enam muretsema, kes on tema pererahvas ja kus on tema kodu – Missi ongi juba kodus oma inimeste juures.



Ka Belinka oskas end hoiukassina niivõrd vajalikuks teha, et kodu ei raatsinud temast loobuda. Meie roll Belinka elukorralduses jäigi väga väikeseks, saime aidata kliinikus-käiguga, muu tegid ära Belinka jaoks olulised inimesed. Meil ei ole isegi korralikke pilte Belinkast, on vaid üksainuke. Võib ju mõelda - valge kass on valge kass, mis seal erilist ja näita või suvlise valge kassi pilti. Kõik kassisõbrad muidugi teavad, et iga kass on eriline nii välimuselt kui sisemuselt. Tegelikult oli meil Belinka jaoks juba päris arvestatav kodupakkumine ka olemas – aga hoiukodul on eelisõigus:).

Wednesday, March 15, 2017

Saage tuttavaks - Alexander

Alexander ehk omadele Sass on pärit Keila garaažikasside triost. Tema õekesed on Pesaleidja hoole all, meie proovime oma jõududega Sassile kodu leida.
Sellisele kuldsele kassile koduleidmine ei tohiks olla raske ja keeruline. Kass, kes esimese poolaasta oma elust elas õues, kus inimene tähendas küll toitu, aga võis tähendada ka jalahoope või kiviviskeid, on supersõbralik. Igal juhul ei tähendanud inimene enne sooja pesa, süles mõnulemist ja paide nautimist – see kõik on nüüd  Sassile endastmõistetav. Mõni teine kass oleks sellise elu peale otsustanud, et inimene ei olegi rohkem väärt kui toidupoolist jagama.
Mõni teine jah, aga mitte Sass. Muidugi uudistab Sass uut tuppatulijat esialgu ohutust kaugusest, aga kui inimene sõbralikult räägib, tuleb Sass oma kandilisel kõnnakul ligi, ronib võimalusel sülle või toetab oma kere vastu inimest ja nurrutades pakub oma turja silitamiseks. Huvitaval kombel ei vaata ta  toidukausi poole enne, kui kasukat on piisavalt triigitud. Sassi leivanumber on sõtkumine – ja uskuge, väga suurtest käppadest tulevad välja väga suured küüned – aga kriimustamise või kraapimise ohtu ei ole olemaski.
Hoiukodu ülesanne on teha võimalikult ilusad pildid, et koduotsimiskuulutus internetiavarustest hästi silma torkaks. Esimesest hetkest fotokaga oli selge – saame suurel hulgal ülilähivõtteid vurrudest ja ninast. Natuke kavalust ja tulid ka paremad pildid, aga klassikalist portreed istuvast kassist – ei sellist saa Sassist.
On sulaselge raiskamine, et selline inimsõbralik kass istub hoiukodus – ikka päris oma kodu, päris oma inimesed on need, kes väärivad ja vajavad ülevoolavat kassihoolt. Uues kodus võib olla teisi kasse, lapsi – mida rohkem, seda parem, iga paikätepaar on hinnas.

Kodupakkumised on oodatud telefonil 5038083, e-postil kassjapojad@gmail.com




Friday, March 10, 2017

Sada täis


Alustasime detsembris 2011. Täna on märts 2017. Viis aastat ja kolm kuud. Sada kassi. Sada kodukassi. Me oleme aidanud sajal kassi jõuda koju. Me oleme püüdnud, ravinud, sotsialiseerinud, toitnud ja hellitanud. Oleme igasse abivajajasse pannud killukese südant. Oleme usaldanud ja lootnud, et kodud, kuhu kassid meie hoole alt lähevad, järgivad meie põhimõtteid ja kassid elavad turvalist ja hoitud elu.

Kolm neljandikku sellest sajast on olnud kassipojad, mõnest kassist on pererahvas loobunud, mõned esindavad koduta kasside mitmendat põlvkonda, mõned on lihtsalt üleliigsetena kodunt välja tõstetud, mõned kodust kaotsi läinud, mõned  eakates omanikest järele jäänud, mõned .... Kass ei ole kunagi süüdi, et ta tänaval ja koduta on. Kassi turvalisus on inimeste vastutada. Aga me ei vaata minevikku, me vaatame tulevikku

Sada kassi ei ole küll selline asi, millega uhkustada. Aga neile sajale oleme olnud vajalikud. 

Monday, March 6, 2017

Väike naeratus

Kas kassid käivad öösel salaja internetilehti lugemas? Winnie justkui teaks, et tema mure ei jää nelja seina vahele, vaid sellest teab järjest rohkem kassisõbralikke inimesi.

Winnie hea haldjas ja kõneisik saatis uue pildi – näete naeratust Winnie näol? Vaevumärgatav ja peidetud, aga siiski olemas! Ka antakse teada, et Winnie on natuke julgem, otsib kontakti ja lubab silitada. Silitamiseks kasutavad kogenud kassitaltsutajad suletutiga ritva. Winnie heal haldjal on privileeg pai teha käega – ta loovutab selle privileegi meeleldi inimesele, kes Winniele kodu pakub.
 

Friday, March 3, 2017

Valgele! Vol3.


Eelmisel aasta sattus meie hoole alla rohkelt valgeid kasse. Need kaks valget, kellest täna juttu tuleb, kuuluvad ka otsapidi eelmisesse aastasse. Aga olgu siis nüüd nende tutvustamise kord.

Belinka nimetasime ära eelmise aasta novembris – eakast perenaisest jäi maha tiine kassiema. Belinka tõi turvalises hoiukodus ilmale pesakonna vahvaid tumedaid triibikuid. Väikesed jõudsid nii kiiresti uutesse kodudesse, et paar meieni jõudnud udust pilti jäid blogis üles panemata. Nüüd ootab Belinka  uut võimalust, kodu, kus hinnatakse tema tagasihoidlikku loomust. Ootamatud elumuutused on Belinka teinud veidi ettevaatlikuks ja umbusklikuks, kuid kindlasti on Belinka valmis taas usaldama. Belinka kuldsed silmad vaatavad küsivalt – kes ja kus on see inimene, kes avaks talle oma kodu-ukse, avaks oma süle ja südame?

Belinka hoiukodu asub Pelgulinnas, kontakttelefon 5038083.



Teine valge esitletav on Win the Love ehk Winnie. Eelmise aasta lõpupäevadel saabus meie postkasti kiri, kus paluti abi kassile, kes on ühe suure abiorganisatsiooni suures kassitoas. Mitte et kass seal hooldamata või hoidmata oleks, aga kõikide ilusate ja vähem ilusate, sõbralike ja vähem sõbrake, atraktiivsete ja vähem atraktiivsete hoiulist varjust ei pääse kuidagi pildile üks kass, kes kardab kõiki ja kõike. Nimetame kiisut siin blogis teise nimega, sest vahel on kasu ka nimemaagiast.

Winnie minevikust on teada, et tal ei ole kunagi olnud oma kodu, oma inimest. Kaks aastat tänava-elu, nüüd juba kolm aastat suurt kassituba. Sinna vahele üks ebaõnnestunud kodu-proov.  Aeg aga läheb. Suures kassitoas ei jagu tähelepanu, ei jagu paikäsi, ei jagu personaalset soojust. Suures kassitoas käib palju külalisi, aga pesasügavustesse varjuv väike valge kass ei hakka kellelegi silma.
Kirja saatja käib regulaarselt kassitoas, meelitab Winniet suhtlema, kostitab teda hea-paremaga ja püüab hoida elus lootust. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes oleks valmis vastu astuma suurele väljakutsele – võtta oma koju kiisu, kes esimesed nädalad või kuud elaks kapi all, kes paikäe eest taganeks, kes suleks silmad ainult pilgust temale. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes kannatliku meele ja järjekindlusega sulataks Winnie kurvameelsuse, kes tunneks rõõmu esimestest ja vaevumärgatavatest edusammudes – kui paikäsi tunneb kassi kehas õrna värelust, millest ühel päeval kasvab nurr, kui kass ei page iga väiksemagi heli peale, vaid jääb paigale ja julgeb inimesele otsa vaadata. Winnie ei taha olla kurb ja allaheitlik, ta lihtsalt ei oska sellest seisundist välja pääseda. Winniel on vaja lootust, et kuskil on olemas inimene, kes tahab ja oskab kõik mured hajutada. Winnie taha olla nagu tavaline kodukass – teate ju küll, triigib sääri, norib külmkapi juures toitu, laiutab voodis, murrab mänguhiiri.
Me arvame, et Winnile võiks sobida kodu, kus ei ole teisi loomi, kus oleks võimalik väljas käia. Me ei taha kitsendada Winnie võimalusi ja seepärast seame uuele kodule vaid ühe tingimuse – Winnie on väärt armastus, tingimusteta ja kõikehaaravat.

Hea lugeja, kui suudad täita Winnie ainukese tingimuse, palun võta ühendust meiliaadressil kassjapojad@gmail.com

Wednesday, February 22, 2017

Melody läks koju. Leon läks koju.



Veebruari teise nädala lõpus oli ühes kodus kurvastust ja kahes kodus suurt rõõmu – hoiukodu andis uutele kodudele üle Melody ja Leoni. Eelmisele postitusele viidates – Melody on nüüd lemmikloom, Leon aga suosikki. Selles, et kassid inimkõnest aru saavad, ei ole siinkirjutajal mingit kahtlust. Ei ole kahtlust selleski, et kass mõistaks mistahes keelt.

Uued kodud on olnud varmad ka uudiseid jagama. Mõlemas kodus veetis uustulnuk esimese öö peidus. Ja mõlemas kodus on peale seda esimest peitusemängu-ööd olukord selline, nagu oleks kassilaps aegade algusest selles kodus elanud.





Melody on tähtis ja asjalik, pererahva sõnul väike armas majahoidja/valvur. Nühib vastu jalgu, nurrub ja kutsub endaga mängima, küsib paisid ja tahab sülle. Hetkega õppis ära külmkapi otstarbe (hoiukodus kass kööki ja külmkappi ei näinud) – kui keegi kapist midagi võtab, soovib Melody endale ka suutäiekest. Sõnakuulelik on Melody ka, saab aru, kui näiteks söögilauale ronimine ei ole lubatud.





Leon hellitatakse kodus ilmselt lootusetult ära ja ehkki ta kasvult on varsti väga suur, siis suureks ja asjalikuks kõutsiks kasvamist temast ei oodata. Maast laeni ronimispuu, pallid, hiired – ainult mängi ja lõbutse. Nii veedab Leon oma päevi ringi joostes ja mänguasju tuustides, hoolitsedes selle eest, et pererahvas ikka võimalikult palju teda paitada ja süles hoida saaks, sest inimesele on ju kassi lähedus väga oluline:)

Wednesday, February 1, 2017

Kassipoeg või kissanpentu? Sõber või ystävä? Lemmikloom või suosikki?



Ei, tegemist ei ole kassiteemalise eesti-soome sõnaraamatu koostamisega. Leon ja Melody on igati koduvalmis, aga kodumaiseid kodupakkujaid ei paista. 







Nii on sõbrakesed vaktsineeritud ja europassistatud ning sõidavad 10 päeva pärast Helsingisse. Esialgu küll meie vabatahtliku juurde hoiule, kuid ilmselt sealt õige pea edasi päriskoju. Ehk siis – kissanpentu, ystävä, suosikki?


Leon ja Melody väga hästi kohanenud ja inimesega harjunud. Nad on terved ja tugevad. Neil on hea isu. Nende tualetikombed on laitmatud. Nad mängivad ja müravad ennastunustavalt ja kui nad peaksid üksi olema, siis saab inimesest hästi ruttu mänguseltsiline. Nad armastavad süles nurrumist. Nad tulevad uksele vastu ja küsivad njäuga süüa nagu kassid ammustel aegadel.




Leon on vene sinistel laenanud kasukavärvi, Melody edvistab siberi kassi kasukaga.










Tegelikult on nad tavalised eesti kodukassi lapsed. Lapsed, kes väärivad head ja turvalist kodu. Olgu siis siin- või sealpool lahte.








Kiired kodupakkumised on oodatud telefonil 50 38083.