Thursday, August 25, 2016

Meie karbitäis


Koduta kasside muredele vähegi kaasa elavad inimesed teavad – on tekkinud uus liik kasse – karbikassid. Tavaliselt on tegemist väikeste kassipoegadega, pakitud nelja-või kolmekaupa. Pakendi suurus ja materjal ei ole oluline. Me ei räägi nendest (inimesteks ei paindu keel neid nimetama), kes selliseid pakke kokku seavad. Võib olla peaksime rääkima nendest kassiemadest, kelle järglased niimoodi laia maailma saadetakse ja kes ise vabakäigul järgmise ja järgmise pesakonna hangivad. Et siis oleks järgmisi karpe täita. Neid kasse tahaks säästa, aga kõiki ju aidata ei jõua. Ja nagu ikka – ei ole kassid oma hädades süüdi.

Aga lõpp ja ots halal – seekordne karbipakkija sokutas üleliigsed tegelased vanglaväravasse.  Sealt sattusid nad suure südamega proua hoole alla. Proual endal kodus 9 päästetud kassi, aga pisikesed võeti ikka hoiule. Et proua vaeva säästa, asus üks kodukassidest pisikiisude asendusema staatusesse. Süüa oskasid lapsed juba ise, kuid eks emalik hool ja õpetus kulus ikka ära.

Hoiukodudega on kitsas nagu alati, eriti suvisel ajal. Selle karbitäie edasise saatuse korraldamisel saime kokkuleppele MTÜ-ga Kassiabi. Nii müravad ja mängivad väikesed sõbrakesed hubases kassitoas, neil ju muresid enam ei ole. Mured on aga meil – kus on nende kassikeste tulevased kodud?

Pilt on küll kehvake, aga aitame sõnadega kaasa – punased ja pikakarvalisel on poisid, must valge ninaga on poiss ja must musta ninaga on tüdruk.  Sündinud mai lõpus või juuni alguses. Kodused kassipojad, väga sõbralikud nurrujad.

Niisiis – otsitakse kodusid, kus kassi peetakse au sees, kassi vajadusi ja turvalisust hinnatakse ja kus saadakse aru, et kassi paljunemisele ei ole ühtegi õigustust. Garanteerime, et armastatud ja hoitud kass annab vastu  tingimusteta armastuse ja hoiab oma pererahvast ennastsalgavalt. Me veel ei tea, kes neist on süles tududa armastav hellik, kes valvas koerkass, kes innustaja või lohutaja või milliseks nad üldse kasvavad. Aga me loovutame vabatahtlikult nende kassihakatiste kasvatamise ja kujundamise nende oma inimeste kätesse.

Lähem info   kodu@kassiabi.ee , 5281698, 5038083

Wednesday, July 13, 2016

Tõrksa taltsutus


Väike hoiuline hetk enne püüdmist
Meie vabatahtlik märkas Loo alevikus suurte majade vahel mängivaid kassipoegi. No muidugi läheb sellise vaatepildi peale tuluke põlema – kodukassi lapsukesi ei luba keegi niimoodi järelevalveta välja. Järeldus sai olla vaid üks – tegemist on kiisukestega, kellel ei ole peremeest ega peavarju. Natuke uurimistööd ja selgus, et päris omapead kassilapsed siiski ei ole – nendega koos on ka kassiemme. Samasugune koduta ja peremeheta.
Veel natuke uurimistööd ja selgus, et kassipere eest kantakse ka hoolt. Toidutoojaid käis kassipere koduks oleva vundamendiava juurde mitmeid. Seega justkui hoolitakse? Või siiski mitte? Jah, praegu on suvi ja soe ja kassid saavad väljas hakkama. Aga mis saab siis, kui tuleb sügis, talv? Mis saab siis, kui kassilastest saavad täiskasvanud kassid, kes omakorda kassilapsi ilmale tooma hakkavad?


Vabatahtlik võttis nõuks tegutseda. Püüdmispuur seati üles, natuke kannatust ja kavaldamist ning kassiema ja kaks pisikest olidki kinni püütud.  Siit aga hakkavad hargnema tõrksate taltsutamise lood.


Kassiemme läheb puuri. August vaatab jooksik.
Esimene lugu – kassiema. Tundus, et päris pöörane tegelane, nõudis häälekalt puurist väljapääsemist. Esialgne tegevusplaan oli kassiema tervis üle kontrollida, parasiiditõrje teha, steriliseerida. Siis otsustada sotsialiseerimise võimalikkuse üle. Kuid oh imet – kui kassiemme sai oma pisikesed jälle enda juurde, muutus ta leebeks ja lahkeks, lubas pai teha ja käitus üldse enam-vähem viisakalt. Võiks isegi arvata, et tegemist on endise kodukassiga . 



Pisikeste püüdmine. Puuris Kassiabi hoolealune.
Augus ikka jooksik.
Teine lugu – kassilapsed. Vanus orienteeruvalt 3 kuud, mis tähendab seda, et ohutunne ja kaitserefleksid on välja kujunemas. Kuigi inimene on neile seni tähendanud (ka) toitu, on neil ilmselt ka negatiivseid kogemusi ja inimesi nad väga ei aktsepteeri. Väiksemad kassipojad on võimalik kiiresti taltsutada, kuid need siin on juba parajad väänikud ja valmis ohu korral kaitsesse asuma, aga ka ründama.  Üks pisikestest on ema juures ja tundub, et ema hea eeskuju toel hakkab kähisejast ja kähmlejast välja tulema täiesti normaalne kassilaps. Näpu otsast pasteeti, paelajupiga mängimist ja suletutiga silitamist – nendele võtetele ei jaks väike kassipoeg kaua vastu panna ja õige pea tuleb ta ise inimese juurde seltsi otsima. Teine pisikestes on Kassiabi hoiukodus ja arvata on, et seal kasutatakse samu trikke temast kodukassi vormimiseks. Kolmas pisike – tema saatus on kinni kolmandas loos.

Kolmas lugu – inimesed. Nagu öeldud, kasside eluaseme juurde sai üles seatud püüdmispuur ja emme kahe pojaga said kenasti püütud. Kolmas pisike, imeilus hallike, aga millegipärast ootab ja kaalub. Ja selle ootamise teeb talle kergeks keegi, kes arvab, et vabadus on kassile parim. Püüdmispuuri esimene reegel on, et kassidele ei anta süüa ja nad lähevad puuri peibutussööda peale.  Kui aga kõht on kogu aeg täis, ei vaadata puuri poolegi. Aga inimene, kes võtnud nõuks kassi eest hoolitseda, läheb veel kaugemale – hetkeks valveta jäetud püüdmispuur lükatakse ümber ja kassile antakse vundamendiauku toiduports. Kuidas sellist inimest taltsutada? Kuidas talle selgeks teha, et kassil on tänaval ohtlik – isegi kui ta pääseb kurja koera ja halva inimese ja autorataste eest, võib ta rängalt kannatata sise- ja välisparasiitide käes, haigestuda erinevatesse nakkushaigustesse emane kass võib saada hulgaliselt järglasi? Kuidas teha inimesele selgeks, et ilus väike kiisu, kes aplalt pakutud toidupala neelab, ei ole mõne kuu pärast ei ilus ega väike? Kuidas teha selgeks, et niimoodi „aidates“ võtab ta kiisult ära võimaluse elada pikk ja turvaline elu? Kuidas taltsutada sellist tõrksat?


Me ei jäta jonni – proovime seni, kui ka hallike on tänavalt ära. Laseme kassiemmel ja pisikestel natuke veel kosuda ja siis esitleme neid nagu kõiki meie hoolealuseid – nimepidi ja portreepiltidega.

Monday, July 4, 2016

Eddy edulugu

Täna tahame rääkida edulugu. Lugu sellest, kuidas hüljatud kodukass on armastatud pereliige ja hinnatud näitusekass. Meie suurim soov on alati, et koduta kassist saaks taas kodukass. Kuigi me ise käime usinasti kassinäitustel ja vahel meie hoolealused võistlevad ka, ei ole meie eesmärk siiski kellestki näitusekassi teha. Aga kui elu on nii keeranud ja kiisu ise rahul, siis on ka meil rõõm, topeltrõõm.

Just nii on läinud meie Edwardiga. Heidame pilgu tagasi – õnnetu kössitaja jäi Sikupilli asumis silma kassisõbrale. Ühise nõu ja jõuga saime kiisu tubastesse oludesse, arsti juurde ja valmistusime sotsialiseerimiskursuseks. Edward aga puhkas end tänavaelust välja, kosus natuke ja leppis inimestega kiiresti. Korralikult kasvatatud kodukass tuli hüljatu varjust välja ja näitas, et on tõeline nurrumootor, paisõltlane ja sülesoojendaja. Tahtsime vahvale kiisule ruttu päris oma kodu leida ja võtsime Edwardi 21. veebruaril kaasa Kristiine Spordihalli Felixi näitusele. Ja sealt kõik algaski – tõukassikasvatajate paarile jäi meie Eddy silma ja õige pea tuli otsus – Eddyle on vaja head kodu ja selles kodus on ruumi just sellisele klassikalisele kodukassile.

Eks me hoidsime distantsilt Eddy silma peal. Teadsime, et ta on kenasti kohanenud ja perekassidega sõbrunenud, vennastunud vahva punase siberlasega. Leppisime sellega, et Eddy on nüüd uus elu ja me ei näe teda enam kunagi (see on hoiukasside juures ju tavaline asjade käik!). Siis aga tuli uudis – Eddy tuleb Eestisse näitusele!

Eddy eestkostja ja tänavalt päästja kirjutab nii: „25. juunil käisime Kristiine spordihoones Eddyt vaatamas ja talle kaasa elamas näitusel. Eddy tundub oma eluga väga rahul olevat, on kenasti kosunud ja karv läigib - täitsa näituse tasemel kiisu, ei jää millegi poolest alla ülejäänud tõukassidele. Kui siis ainult selle poolest, et siiani ta veel ei usalda võõraid inimesi, mis on ka arusaadav arvestades tema varasemat tänavaelu. Minuga oli Eddy nõus igati suhtlema. Endiselt on mõned jooned veel samaks jäänud, ehk ei ole temast erilist sülekassi, lähedal ja küljesoojendaja meeldib olla, aga süles ei püsi ja endiselt on mänguasjad veel veidi hirmutavad. Seetõttu oli ka hindajatädi laual olemine talle võõrastav, eriti kui hindaja sulgedega koliseva vidinaga tema tähelepanu soovis pälvida, Eddy arvas et peaks ikka kiirelt varvast laskma. Näitusel oli Eddyl kaaslaseks 5 kuune helehall Egiptian Mau tõugu kiisupoiss, kelle Eddy oma kasupojaks on adopteerinud ning koos ollakse lahutamatud kaisutajad ja üksteise kasuka sugejad. Ka näitusel ootasid nad oma esinemiskorda koos ühes puuris. Südantsoojendav oli Eddyt näha ja igati vahva, et tal hästi läheb.“.
 
Kuigi Eddy kohtunikest väga midagi ei arvanud, arvasid kohtunikud temast küll – ja pidasid teda näituse parimaks kodukassiks.




Meie soovime Eddyle jätkuvat toredat pere-elu ja kui ta ühel hetkel tunneb, et näitustel võistlemine ei ole talle meelepärane, siis pererahvas arvestab tema sooviga ning talle jääb koduhoidja ja sõbra roll. Meie oleme tänulikud inimestele, kes Eddyst taas kodukassi tegid ja oleme õnnelikud selle üle, et me Eddyt täies hiilguses taas kohtasime.

Friday, April 29, 2016

Kiikame hoiukodusse


Vaatame, mis toimub meie hoiukodus, kus hetkel koos kaks kassi –kõige kauem koduoodanud preili Pirtsu ja meie uustulnuk Alissa.

Preili Pirtsu on meil teada-tuntud valija – kes ja kuidas ja millal temaga suhelda tohib, kas on paivõimalusi, millega meelitamist tähelepanuväärseks peetakse. Preili on väga kena ja kombekas, kuid kodupakkumisi napib, kuna tagasihoidlik loomus ei tule uute tutvuste sobitamisel kasuks.



Olude sunnil paigutasime preili Pirtsu juurde Alissa.  Algus oli muidugi raske – Pirtsu ei saanud aru, mis peab jagama eluaset mingi kriimikuga. Kuid kui kriimik Alissa hakkas konkureerima hoiukodu pererahva tähelepanu pärast, hakkas Pirtsu aru saama, et inimesed ei käi tal igavesti kannul sooviga suhelda. Pirtsu on oma positsioonide kaitseks otsustanud olla julgem ja asjalikum, ise paisid küsida ja külje alla magama pugeda. No täitsa mõistliku kodukassi moodi ju?

Alissagi on arengus hüppe teinud – nähtamatu kassi asemel on nüüd kiisu, kes ootab, et pererahvas voodist välja tuleb, ning poeb siis ise voodisse pikutama ja mõnulema. Ehk on see tema viis harjutada end inimeste  keha soojusega, inimeste lähedusega? Alissa üritab veel varju hoida, kuid püüab ikka olla nii, et tema näeb inimesi ja inimesed näevad teda. Mõned hommikud on hoiuperenaist ukseni saatnud, väikeses distantsiga küll ja võimalik et tagamõttega – kontrollida, et õhk ikka puhtaks saaks ja kassid saaks oma päevast eraelu elada. Võib vaid arvata, milliseid toredaid jooksmise ja murdmise mänge selle kodus päeval mängitakse. Ehk mängitaks öösel ka, aga unerahu huvides käivad mõned uksed õhtul kinniJ

Preili Pirtsu mängulembusest on siin mitmeid kordi juttu olnud, seekord siis tõendid ka.
video

Thursday, April 21, 2016

Kirjad kodust

Jagame oma lugejatega kahte kirja. Meie jaoks on alati pidupäev, kui endised hoiulised kodu-uudiseid jagavad. Miina ja tema pisipere toonane hoiukodu ilmselt poetab pisara ja meenutab üle-eelmist kevadet, kui kodu täitsid kassipere rõõmsad askeldused, kui emme Miina näitas end super-emmena ja tema järglased kasvasid nagu kassilastele kohane. ikka mürades ja mängides. Mõlemas kirjas on ka pisike tarkusetera - kassi terviseprobleem vajab tähelepanu ja õueskäik saab olla kassile ohutu.



Tere!

Täna kaks aastat tagasi sündisid teie hoole alla kassiema Miinale vahvad pojad.Kaks neist saadavadki täna oma teisel sünnipäeval koos inimperega teile südamlikke tervitusi! Tiiger ja Sonja ongi Tiiger ja Sonja, võimalikke nimevariante oli palju aga kassilapsed olid juba nimedega harjunud  ja nii jäigi. Saadame teile ka pildi, et teaksite, millised uhked kassid meist on kasvanud.
Kui alguses oli Sonja pisike röövel ja Tiiger tagasihoidlik jalgpallifänn, siis nüüd on osad vahetunud. Tiiger mängib ikka veel meelsasti jalgpalli, aga tagasihoidlikuks teda kutsuda ei saa. Ulakaks aga küll. Tiigri "tagasihoidlikkuse" põhjuseks võis olla see, et tal on juba pisikesest peale kohati oma nahas on ebamugav olla olnud. Pai on ta justkui alati tahtnud, aga samas puudutuse eest ära põigelnud. Eelmisel aastal hakkas Tiiger ennast kratsima ja lõua alla tulid täpid. Arst oli esialgu seda meelt, et tegu toiduallergiaga, aga lõpuks jäigi täpne allergia põhjus teada saamata (võib olla mis iganes allergeen ümbruses) ja nüüd on nii, et ülepäeviti võetava kortisoonitabletiga on elu lill. Tabletivõtmise vastu jaksab Tiiger jätkuvalt ja väga kindlameelselt võidelda. Õnneks pole ta aga pika vihaga ja mõni hetk peale solvunult minema kõndimist jalutab jälle tagasi ja küsib pai. Sonja on aga üks rahulik ja suur Heake, kelle lemmiktegevuseks on selili vaiba peal pikutamine ja perepojal enda kõhu alt sügada laskmine. Uriseda oskas Sonja juba siis kui temaga alles tutvusime, seda oskust on ta lihvinud ja koeralt veidi lisaõpetust saanud. Nüüd jookseb ta uksekella kuuldes või posti tuleku peale alati urisedes ukse peale vastu.
Nii see eluke meil läheb, sünnipäevahõrgutised on söödud ja nüüd võivad kassid endid mõnuga kerra tõmmata.

Tervitades,
Sonja ja Tiiger perega

Tere!

MTÜ Kass ja Pojad saatis Teie toreda tervituse ka emme Miinale. Miina tänab, et olete laste eest nii hästi hoolt kandnud ja annab teada, et temal  läheb samuti kenasti. Söögiisu on hea, mängimise ruumi on piisavalt palju ja mängusõpru jagub. Muidu tubase kassina on ta eriti uhke oskuse üle tähtsalt rihma otsas õues jalutada. Kõik koduaia männid saavad hoolega üle kraabitud, peenardesse lihtsalt lõbu pärast hulga auke kaevatud ja värske rohi salatiks võetud. Nüüd, kui lumi on läinud, naudib ta väga õues käimist. Lumi oli midagi eriti vastikut ja ei sobinud kohe mitte.
Pildil on Miina õhtune televiisori vaatamine, aga ilmselt mida huvitavat pole ja silm vajub kinni.
Miina nimel tervitades
SirjeTere

MTÜ Kass ja Pojad tänab veelkord Miina ja tema laste uusi peresid ja meenutusena algusest lisame siia pildi maist 2014. 
MTÜ Kass ja Pojad saatis Teie toreda tervituse ka emme Miinale.
Miina tänab, et olete laste eest nii hästi hoolt kandnud ja annab teada, et temal  läheb samuti kenasti.
Söögiisu on hea, mängimise ruumi on piisavalt palju ja mängusõpru jagub.
Muidu tubase kassina on ta eriti uhke oskuse üle tähtsalt rihma otsas õues jalutada.
Kõik koduaia männid saavad hoolega üle kraabitud, peenardesse lihtsalt lõbu pärast hulga auke kaevatud ja värske rohi salatiks võetud.
Nüüd, kui lumi on läinud, naudib ta väga õues käimist. Lumi oli midagi eriti vastikut ja ei sobinud kohe mitte.
Pildil on Miina õhtune televiisori vaatamine, aga ilmselt mida huvitavat pole ja silm vajub kinni.

Miina nimel tervitades
Sirje
Tere
MTÜ Kass ja Pojad saatis Teie toreda tervituse ka emme Miinale.
Miina tänab, et olete laste eest nii hästi hoolt kandnud ja annab teada, et temal  läheb samuti kenasti.
Söögiisu on hea, mängimise ruumi on piisavalt palju ja mängusõpru jagub.
Muidu tubase kassina on ta eriti uhke oskuse üle tähtsalt rihma otsas õues jalutada.
Kõik koduaia männid saavad hoolega üle kraabitud, peenardesse lihtsalt lõbu pärast hulga auke kaevatud ja värske rohi salatiks võetud.
Nüüd, kui lumi on läinud, naudib ta väga õues käimist. Lumi oli midagi eriti vastikut ja ei sobinud kohe mitte.
Pildil on Miina õhtune televiisori vaatamine, aga ilmselt mida huvitavat pole ja silm vajub kinni.

Miina nimel tervitades
Sirje
Tere
MTÜ Kass ja Pojad saatis Teie toreda tervituse ka emme Miinale.
Miina tänab, et olete laste eest nii hästi hoolt kandnud ja annab teada, et temal  läheb samuti kenasti.
Söögiisu on hea, mängimise ruumi on piisavalt palju ja mängusõpru jagub.
Muidu tubase kassina on ta eriti uhke oskuse üle tähtsalt rihma otsas õues jalutada.
Kõik koduaia männid saavad hoolega üle kraabitud, peenardesse lihtsalt lõbu pärast hulga auke kaevatud ja värske rohi salatiks võetud.
Nüüd, kui lumi on läinud, naudib ta väga õues käimist. Lumi oli midagi eriti vastikut ja ei sobinud kohe mitte.
Pildil on Miina õhtune televiisori vaatamine, aga ilmselt mida huvitavat pole ja silm vajub kinni.

Miina nimel tervitades
Sirje

Wednesday, April 13, 2016

Saage tuttavaks - Alissa

Mõni aeg tagasi saime abipalve – kortermajade vahel liigub nooruke kass. Leidja otsis kassiga kontakti, toitis teda kindlatel kellaaegadel ja proovis saavutada usaldust. Andsime lubaduse aidata hoiukoduga ja muu vajalikuga, kui leidja aitab meid kassi püüdmisel ja esmasel hoiul. Kokkulepped pidasid, leidja püüdis kiisu kinni. Korraldasime kliinikusse ülevaatus-visiidi ja kiisuke maandus meie hoiukodus.
Kiisu on imearmas alla poole aasta vanune triibiktüdruk. Natuke mõistatuslik, ettearvamatu. Me ei suuda kuidagi aru saada, kas tegemist on kogu elu tänaval olnud kassilapsega või on kellelgi lihtsalt lemmikust isu täis saanud ja kodukassist on saanud tänavakass.
Kassike sai nimeks Alissa ja alustame tema teekonda kodukassiks, koduga kassiks. Kodukassile teatavasti meeldib inimeste seltskonda, ta armastab süles olla, naudib paitamist ja hellitamist. Alissa tahab väga olla selline kass, kuid miski temas ütleb, et igaks juhuks peaks siiski peitu pugema, susisema ja võimalusel küünega kriipima. Nii käib hoiukodus igapäevane võitlus – väike susiseja kavaldatakse üle, püütakse turvaliselt sülle ja siis on Alissa kui tõeline kodukass – nurrub ja püherdab paikäe all, teeb ka väikese uinaku. Et siis mõne aja pärast taas peitu pugeda ja silmanurgast inimese toimetamist jälgida – kas on ohtlik või ei ole.

Kiisud, kes kõiguvad kahe äärmuse vahel – pelgavad ja naudivad – vajavad väikest tõuget,  et pelgusest üle saada. Hoiukodu on järjekindel – kassile ju meeldib süles, tuleb temas seda heaolutunnet taas ja taas tekitada, tuleb kiisus tekitada nn sõltuvus. Kas vajalik tõuge, murdepunkt tekib kümnendal või kahekümnendal sülekorral, homme või nädala pärast, see on tõesti vaid tehniline küsimus. See murdepunkt tekib, sest Alissa vajab seda. Alissa tahab olla korralik kodukass.

Hoiukodu annab Alissale vajaliku turvatunde ja valmistab ta ette kodukassieluks. Nüüd tuleb vaid leida hea ja hooliv kodu. Oleme kindlad, et see kodu tuleb, kui Alissa on selleks valmis.

Alissa on hoiukodus Pelgulinnas ja täpsemat infot tema kohta saab telefonil 53447082.

Friday, March 18, 2016

Taas näitusele!



Meie hea koostööpartner, Cleopella Cat Fanciers of Estonia, kutsub taas näitusele. Näitusekorraldaja kirjutab oma kodulehel nii: „Näituse teeb eriliseks see, et osalevad ka KODUOTSIVAD KASSID. Heategevusorganisatsioonid tulevad näitusele koos oma koduotsivate nurrumootoritega. Kiisusid hinnatakse kohtunike poolt ja nad võistlevad kodukasside kategoorias. Näituse käigus otsitakse neile kodusid. Äkki nurrub Teie kodus pärast üks värske Võitja!



MTÜ Kass ja Pojad hoiukodudes on hetkel vaid kassikesed, kelle sotsiaalsuse aste ei ole näitusesaalile sobilik. Seepärast teeme taas koostööd Kelmiküla Kassijaamaga ning esitleme nende Hennet, väga ja väga erilist kassikest.

Kohtumiseni näitusel 19. ja 20. märtsil Lauluväljakul.