Monday, September 19, 2016

Valgele! Valgele!

Valge - milliseid seoseid tekitab teis see sõna? Piim? Pilved? Või kui loed kassiblogi, siis ikkagi kassid, valged kassid?

Suvekuude kokkuvõttes andsime teada, et meil on pesakond valgeid kiisusid. Oleme nendega nüüd toimetanud, veterinaar on nad üle vaadanud, parasiiditõrje on tehtud ja vaktsineerimisplaan paigas. Meie fotograaf veetis hoiukodus meeleolukaid tunde, mille tulemusel sündis pildigalerii, valgemast valgem. Näitame siin mõnda pilti, aga ainult seal, kus kõik kolm väikest korraga, on garantii, et tõesti igaüks on näha. Teistel piltidel ei julge lubada, et tegemist on erinevate kassidega, võib-olla on kõigil piltidel üks ja sama kiisu, võib-olla on näha kaks ja kolmandat mitte. Kes tahab endale koju valget kassi, peab minema hoiukodusse ja ise valima. Valge kass ei ole kunagi lihtsalt valge kass, igaüks on ise nägu ja ise tegu.

Hoiukoduga saab kokku leppida telefonil 5104561 või 5038083.









Monday, September 12, 2016

NOPi gurmeeturul

MTÜ Kass ja Pojad pakkus laupäeval NOPi gurmeeturul taas võimalust aidata. Müüsime koduseid hoidiseid, et koguda raha kasside kliiniku-kulude katteks.
Oleme NOPi gurmeeturul juba mitmendat korda. Tore oli kogeda, et oleme inimestele meelde jäänud – paljud tulid meie leti juurde kindla teadmisega – ostu tehes saab panustada koduta kasside aitamisse. Meele tegi rõõmsaks noorpaar, kes tuli küsima kurke, sama häid kui eelmistel aastatel. Proua, kes mõned aastad tagasi ostis meilt poekoti, tuli meid tervitama ja näitas, et kasutab meie kotti kui ühte oma lemmikut. Põgusaid kohtumisi sai ridamisi, meile sooviti edu ja kordaminekuid kasside aitamises. Meie müügiletilt kadusid ostjate kottidesse-korvidesse hoidised, mille tooraine koduaedadest ja puhastest metsasaludest. Müügiks paneme kokku hoidised oma perede talvevarudest, seega kõik on väga naturaalne ja sooja südamega loodud.
Keset turupäeva pidime aga ette võtma ühe päästeoperatsiooni. Nimelt tuli meie laua juurde (kuhu siis veel, kui suur silt värava vastas teatab kassidest) härra, süles peen tõukass. Kuna turul liikus lemmikloomi palju, arvasime algul, et kiisugi on pererahvaga koos ostlema tulnud. Kuid siis selgus – kiisuke oli nukralt kükitanud tänaval. Leidjale tundus võimatu, et selline kass oleks koduta hulkur, pigem on tegemist kaotsi läinud lemmikloomaga. Meie vabatahtlik sõitis kassiga kliinikusse, kus selgus – kiip on olemas, kuid omaniku andmeid registris mitte. Kiibist ei ole kasu, kui seda registrisse ei kanta – kas sellest on nii keeruline aru saada? Siis tuli appi kõikvõimas internet – teated Facebookis Nopi kohvikule, Märgatud Tallinnas kommuunile. Peagi saabus telefonikõne – pere oli käinud NOPis söömas ja kass oli autost välja pääsenud. Nüüd on kiisu kodus tagasi ja sõnad peale loetud – kiip registrisse ja kass sõidab autos ainult transpordipuuriga!

Meie veetsime suurepärase sügispäeva ja lugesime kokku kassa, mis lubab meil tasuda näiteks 5 steriliseerimise või 15 vaktsineerimise eest. Sellest rahast on väga suur abi.


Täname NOPi peret, kes meile alati väga hea müügikoha annab ja meid lahkesti võõrustab. Täname kõiki turulisi, kes meie letilt ostu tegid. Soovime kõigile meeldivaid hetki meie hoidistega maiustamisel. Kohtumiseni järgmisel turul, seni hoidke oma lemmikloomi ja andke meile teada, kuidas ostuga rahule jäite ja mida järgmisel korral meie letil näha tahaksite!

Tuesday, September 6, 2016

Suvekuude kokkuvõte

Järjekordselt on möödunud soojad suvekuud ja meiegi kassitubades on olnud liikumist.

Alisa
Alisa vahetas hoiukodu ja oleks kui ise-ennastki välja vahetanud. Olime tõsiselt mures tema tagasihoidlikkuse  pärast. Küll püüdis ta nähtamatu olla, küll sisinaga ennast hirmuäratavaks mängida. Meie inimesed teadagi aga on jonnakad ega jäta ühtegi kassi uksi nurka konutama. Nii tehti ka Alisale tantsu ja tralli, meelitati mängima ja jooksma. Kassilapsele meelepärastes tegevustes hajus kergesti ettevaatlikkus ning kui ühel hetkel sattus kass hoiuperenaisega pea-aegu laupkokkupõrkesse, oli jää jäädavalt murtud. Sellest hetkest peale tuterdab Alisa katkematult inimestel jalus, nõuab pai ja tähelepanu. Selleks, et harjutada välja Alisa komme inimese käega mängida, on kasutusele võetud hall mänguhiir, kelle kallal Alissa lõpmatuseni oma hambaid teritab. Alisal on esimese sünnipäevani veel natuke aega, ta on korraliselt vaktsineeritud, steriliseeritud, sotsialiseeritud, saab hästi läbi mõistlike väikelastega. Aga kõige tähtsam – Alisa on valmis oma uue kodu ja uue pererahva heaks. Imeilus ja iseloomuga kassipiiga ootab väga oma inimesi.

Anni veetis oma päevi kasside turvakodu suures kassitoas ja küllap unistas iga päev, et saaks taas kodukassi elu nautida. Anni sai suures seltskonnas kenasti hakkama, aga kassid ei ole siiski oma olemuselt karjaloomad. Anni võttis ühiselust aktiivselt osa, vaatas üle kõik külalised, mängis kõigi lastega, suges teiste kasside kasukaid ja jagas pehmeid pesasid. Ja siis ühel päeval tulid need päris oma inimesed. Anni saatis juba ka kodu-uudiseid ja pajatab oma reisist ja uuest kodust nii:“ Ma tahan teile koha alguses öelda, et ma olen väga õnnelik. Alguses ma ei tahtnud turvakodust ära minna, ajasin küüned vastu kui mind kotti topiti ja terve tee ma protesteerisin valjuhäälselt. Aga ma ju ei teadnud kuhu ma lähen. Tegelikult olin seda hetke juba kaua oodanud. Mul on nüüd oma kodu. Ja ma saan niipalju paisid, kohe koguaeg. 
Anni
Mul kodu on suur, nii et kõikide nurkade saladusi pole ma veel avastanud. Esimestel öödel ma ärkasin iga tunni tagant, kontrollisin kas mu inimesed mind kuulevad ja otsisin aina uusi magamiskohti. Meil turvakodus oli kolleegidega selline komme, et kogu aeg pidi keegi öösel rahmeldama ja teisi üles ajama. Aga nüüd juba magan õige magusalt hommikuni. Ja ma teen seda suures voooodis, loomulikult luban oma inimestel ka seal olla. Ma õppisin keerdtrepist käima, isegi üles ja alla jooksma, olen väga uhke. Ma armastan väga oma uute inimestega koos olla. Ma suhtlen nendega valjuhäälselt ja see meeldib neile. Sööki ma valin ka, mulle meeldib see seeniori toode, hea pehme. See august oli ilus.“

Loo kassiemme
Loo kassipiiga
Loo kassipere saatus, tõrksate taltsutamise lugu, on teinud igasuguseid käänakuid. Üks pisikestest on õnnelikult uues kodus. Teine väikseke ootab Kassiabi hoiukodus oma koduvõimalust. Kolmas väikeseke, kõige ilusam ja nunnum, sattus aga sellise heategija kätte, kes viis ta Tallinna Loomade Hoiupaika, sellesse kohta, kuhu kassid kui musta auku kaovad… Kassiema, kes kõige järgi otsustades oli siiski kunagi kodukassi elu elanud, on kenasti korda tehtud ja taas inimsõbralik. Veidi omapärase kiiksuga – mehed tunduvad talle meelepärasemad kui naised või lapsed. Kassiema sünniajaks arvas veterinaar 2015 maikuu, kiisuke on pidikest kasvu ja habras, tema kasukas siidine ja pikakarvaline. Kassike ootab hoiukodus päriskodupakkumisi. Väike kodu-ootel kassipiiga on krips-ja kraps nagu üks 4-kuune kassilaps olema peab. Harjunud väikeste lastega, mänguhimuline ja rõõmsameelne.

Meie karbikassipoegadest said päris kiiresti kodukassid. Mustvalged sõbrakesed Pablo ja Eloise on koos uues kodus, punased poisid Simpson ja Belami peavad ise hakkama saama – ikka oma uute peremeeste rõõmuks ja lustiks.
video
                                                  Eloise ja Pablo uues kodus lustimas
Kriimu
Kirju kasukaga ja veel kirjuma minevikuga Kriimust on ka saanud täieõiguslik kodukass, resideerib Soome Vabariigis. Eks tema sotsialiseerimisse läks paras hulk valu ja vaeva. Aga õnneks oli kassijumal Kriimut õnnistanud erakordse koguse uudishimuga ja seda ära kasutades sai hoiukodu  ettevaatlikust ja kartlikust kiisukesest õige varsti välja meelitada tõelise lembekiisu.




Anni. Pablo. Eloise. Simpson. Belami. Kriimu. See on suve plusspool.


Valged
Valged karvakerad hoiukodu toakeses – kas loeme need suve pluss- või miinuspooleks? Miinus kindlasti selles mõttes, et lumivalge kassiema tõi oma pisikesed ilmale võõras kuurialuses. Kassiema on kartlik – ehk ei olegi tal kunagi kodu olnud? Miinus ka selles mõttes, et kassiemme kolmel valgel lapsukesel ei ole kodu. Aga me teeme kõik endast oleneva, et need miinused plussideks pöörata. Kohe annavad oma panuse fotograafid ja  veterinaarid. Kohe saadame laiali sõna, et kodupakkujad teaksid tulla. Teadupärast arvatakse, et valge kass, kellel on peas must laiguke, on ravivõimetega. Just selliseid tegelasi me tutvustama hakkamegi. 







Thursday, August 25, 2016

Meie karbitäis


Koduta kasside muredele vähegi kaasa elavad inimesed teavad – on tekkinud uus liik kasse – karbikassid. Tavaliselt on tegemist väikeste kassipoegadega, pakitud nelja-või kolmekaupa. Pakendi suurus ja materjal ei ole oluline. Me ei räägi nendest (inimesteks ei paindu keel neid nimetama), kes selliseid pakke kokku seavad. Võib olla peaksime rääkima nendest kassiemadest, kelle järglased niimoodi laia maailma saadetakse ja kes ise vabakäigul järgmise ja järgmise pesakonna hangivad. Et siis oleks järgmisi karpe täita. Neid kasse tahaks säästa, aga kõiki ju aidata ei jõua. Ja nagu ikka – ei ole kassid oma hädades süüdi.

Aga lõpp ja ots halal – seekordne karbipakkija sokutas üleliigsed tegelased vanglaväravasse.  Sealt sattusid nad suure südamega proua hoole alla. Proual endal kodus 9 päästetud kassi, aga pisikesed võeti ikka hoiule. Et proua vaeva säästa, asus üks kodukassidest pisikiisude asendusema staatusesse. Süüa oskasid lapsed juba ise, kuid eks emalik hool ja õpetus kulus ikka ära.

Hoiukodudega on kitsas nagu alati, eriti suvisel ajal. Selle karbitäie edasise saatuse korraldamisel saime kokkuleppele MTÜ-ga Kassiabi. Nii müravad ja mängivad väikesed sõbrakesed hubases kassitoas, neil ju muresid enam ei ole. Mured on aga meil – kus on nende kassikeste tulevased kodud?

Pilt on küll kehvake, aga aitame sõnadega kaasa – punased ja pikakarvalisel on poisid, must valge ninaga on poiss ja must musta ninaga on tüdruk.  Sündinud mai lõpus või juuni alguses. Kodused kassipojad, väga sõbralikud nurrujad.

Niisiis – otsitakse kodusid, kus kassi peetakse au sees, kassi vajadusi ja turvalisust hinnatakse ja kus saadakse aru, et kassi paljunemisele ei ole ühtegi õigustust. Garanteerime, et armastatud ja hoitud kass annab vastu  tingimusteta armastuse ja hoiab oma pererahvast ennastsalgavalt. Me veel ei tea, kes neist on süles tududa armastav hellik, kes valvas koerkass, kes innustaja või lohutaja või milliseks nad üldse kasvavad. Aga me loovutame vabatahtlikult nende kassihakatiste kasvatamise ja kujundamise nende oma inimeste kätesse.

Lähem info   kodu@kassiabi.ee , 5281698, 5038083

Wednesday, July 13, 2016

Tõrksa taltsutus


Väike hoiuline hetk enne püüdmist
Meie vabatahtlik märkas Loo alevikus suurte majade vahel mängivaid kassipoegi. No muidugi läheb sellise vaatepildi peale tuluke põlema – kodukassi lapsukesi ei luba keegi niimoodi järelevalveta välja. Järeldus sai olla vaid üks – tegemist on kiisukestega, kellel ei ole peremeest ega peavarju. Natuke uurimistööd ja selgus, et päris omapead kassilapsed siiski ei ole – nendega koos on ka kassiemme. Samasugune koduta ja peremeheta.
Veel natuke uurimistööd ja selgus, et kassipere eest kantakse ka hoolt. Toidutoojaid käis kassipere koduks oleva vundamendiava juurde mitmeid. Seega justkui hoolitakse? Või siiski mitte? Jah, praegu on suvi ja soe ja kassid saavad väljas hakkama. Aga mis saab siis, kui tuleb sügis, talv? Mis saab siis, kui kassilastest saavad täiskasvanud kassid, kes omakorda kassilapsi ilmale tooma hakkavad?


Vabatahtlik võttis nõuks tegutseda. Püüdmispuur seati üles, natuke kannatust ja kavaldamist ning kassiema ja kaks pisikest olidki kinni püütud.  Siit aga hakkavad hargnema tõrksate taltsutamise lood.


Kassiemme läheb puuri. August vaatab jooksik.
Esimene lugu – kassiema. Tundus, et päris pöörane tegelane, nõudis häälekalt puurist väljapääsemist. Esialgne tegevusplaan oli kassiema tervis üle kontrollida, parasiiditõrje teha, steriliseerida. Siis otsustada sotsialiseerimise võimalikkuse üle. Kuid oh imet – kui kassiemme sai oma pisikesed jälle enda juurde, muutus ta leebeks ja lahkeks, lubas pai teha ja käitus üldse enam-vähem viisakalt. Võiks isegi arvata, et tegemist on endise kodukassiga . 



Pisikeste püüdmine. Puuris Kassiabi hoolealune.
Augus ikka jooksik.
Teine lugu – kassilapsed. Vanus orienteeruvalt 3 kuud, mis tähendab seda, et ohutunne ja kaitserefleksid on välja kujunemas. Kuigi inimene on neile seni tähendanud (ka) toitu, on neil ilmselt ka negatiivseid kogemusi ja inimesi nad väga ei aktsepteeri. Väiksemad kassipojad on võimalik kiiresti taltsutada, kuid need siin on juba parajad väänikud ja valmis ohu korral kaitsesse asuma, aga ka ründama.  Üks pisikestest on ema juures ja tundub, et ema hea eeskuju toel hakkab kähisejast ja kähmlejast välja tulema täiesti normaalne kassilaps. Näpu otsast pasteeti, paelajupiga mängimist ja suletutiga silitamist – nendele võtetele ei jaks väike kassipoeg kaua vastu panna ja õige pea tuleb ta ise inimese juurde seltsi otsima. Teine pisikestes on Kassiabi hoiukodus ja arvata on, et seal kasutatakse samu trikke temast kodukassi vormimiseks. Kolmas pisike – tema saatus on kinni kolmandas loos.

Kolmas lugu – inimesed. Nagu öeldud, kasside eluaseme juurde sai üles seatud püüdmispuur ja emme kahe pojaga said kenasti püütud. Kolmas pisike, imeilus hallike, aga millegipärast ootab ja kaalub. Ja selle ootamise teeb talle kergeks keegi, kes arvab, et vabadus on kassile parim. Püüdmispuuri esimene reegel on, et kassidele ei anta süüa ja nad lähevad puuri peibutussööda peale.  Kui aga kõht on kogu aeg täis, ei vaadata puuri poolegi. Aga inimene, kes võtnud nõuks kassi eest hoolitseda, läheb veel kaugemale – hetkeks valveta jäetud püüdmispuur lükatakse ümber ja kassile antakse vundamendiauku toiduports. Kuidas sellist inimest taltsutada? Kuidas talle selgeks teha, et kassil on tänaval ohtlik – isegi kui ta pääseb kurja koera ja halva inimese ja autorataste eest, võib ta rängalt kannatata sise- ja välisparasiitide käes, haigestuda erinevatesse nakkushaigustesse emane kass võib saada hulgaliselt järglasi? Kuidas teha inimesele selgeks, et ilus väike kiisu, kes aplalt pakutud toidupala neelab, ei ole mõne kuu pärast ei ilus ega väike? Kuidas teha selgeks, et niimoodi „aidates“ võtab ta kiisult ära võimaluse elada pikk ja turvaline elu? Kuidas taltsutada sellist tõrksat?


Me ei jäta jonni – proovime seni, kui ka hallike on tänavalt ära. Laseme kassiemmel ja pisikestel natuke veel kosuda ja siis esitleme neid nagu kõiki meie hoolealuseid – nimepidi ja portreepiltidega.

Monday, July 4, 2016

Eddy edulugu

Täna tahame rääkida edulugu. Lugu sellest, kuidas hüljatud kodukass on armastatud pereliige ja hinnatud näitusekass. Meie suurim soov on alati, et koduta kassist saaks taas kodukass. Kuigi me ise käime usinasti kassinäitustel ja vahel meie hoolealused võistlevad ka, ei ole meie eesmärk siiski kellestki näitusekassi teha. Aga kui elu on nii keeranud ja kiisu ise rahul, siis on ka meil rõõm, topeltrõõm.

Just nii on läinud meie Edwardiga. Heidame pilgu tagasi – õnnetu kössitaja jäi Sikupilli asumis silma kassisõbrale. Ühise nõu ja jõuga saime kiisu tubastesse oludesse, arsti juurde ja valmistusime sotsialiseerimiskursuseks. Edward aga puhkas end tänavaelust välja, kosus natuke ja leppis inimestega kiiresti. Korralikult kasvatatud kodukass tuli hüljatu varjust välja ja näitas, et on tõeline nurrumootor, paisõltlane ja sülesoojendaja. Tahtsime vahvale kiisule ruttu päris oma kodu leida ja võtsime Edwardi 21. veebruaril kaasa Kristiine Spordihalli Felixi näitusele. Ja sealt kõik algaski – tõukassikasvatajate paarile jäi meie Eddy silma ja õige pea tuli otsus – Eddyle on vaja head kodu ja selles kodus on ruumi just sellisele klassikalisele kodukassile.

Eks me hoidsime distantsilt Eddy silma peal. Teadsime, et ta on kenasti kohanenud ja perekassidega sõbrunenud, vennastunud vahva punase siberlasega. Leppisime sellega, et Eddy on nüüd uus elu ja me ei näe teda enam kunagi (see on hoiukasside juures ju tavaline asjade käik!). Siis aga tuli uudis – Eddy tuleb Eestisse näitusele!

Eddy eestkostja ja tänavalt päästja kirjutab nii: „25. juunil käisime Kristiine spordihoones Eddyt vaatamas ja talle kaasa elamas näitusel. Eddy tundub oma eluga väga rahul olevat, on kenasti kosunud ja karv läigib - täitsa näituse tasemel kiisu, ei jää millegi poolest alla ülejäänud tõukassidele. Kui siis ainult selle poolest, et siiani ta veel ei usalda võõraid inimesi, mis on ka arusaadav arvestades tema varasemat tänavaelu. Minuga oli Eddy nõus igati suhtlema. Endiselt on mõned jooned veel samaks jäänud, ehk ei ole temast erilist sülekassi, lähedal ja küljesoojendaja meeldib olla, aga süles ei püsi ja endiselt on mänguasjad veel veidi hirmutavad. Seetõttu oli ka hindajatädi laual olemine talle võõrastav, eriti kui hindaja sulgedega koliseva vidinaga tema tähelepanu soovis pälvida, Eddy arvas et peaks ikka kiirelt varvast laskma. Näitusel oli Eddyl kaaslaseks 5 kuune helehall Egiptian Mau tõugu kiisupoiss, kelle Eddy oma kasupojaks on adopteerinud ning koos ollakse lahutamatud kaisutajad ja üksteise kasuka sugejad. Ka näitusel ootasid nad oma esinemiskorda koos ühes puuris. Südantsoojendav oli Eddyt näha ja igati vahva, et tal hästi läheb.“.
 
Kuigi Eddy kohtunikest väga midagi ei arvanud, arvasid kohtunikud temast küll – ja pidasid teda näituse parimaks kodukassiks.




Meie soovime Eddyle jätkuvat toredat pere-elu ja kui ta ühel hetkel tunneb, et näitustel võistlemine ei ole talle meelepärane, siis pererahvas arvestab tema sooviga ning talle jääb koduhoidja ja sõbra roll. Meie oleme tänulikud inimestele, kes Eddyst taas kodukassi tegid ja oleme õnnelikud selle üle, et me Eddyt täies hiilguses taas kohtasime.

Friday, April 29, 2016

Kiikame hoiukodusse


Vaatame, mis toimub meie hoiukodus, kus hetkel koos kaks kassi –kõige kauem koduoodanud preili Pirtsu ja meie uustulnuk Alissa.

Preili Pirtsu on meil teada-tuntud valija – kes ja kuidas ja millal temaga suhelda tohib, kas on paivõimalusi, millega meelitamist tähelepanuväärseks peetakse. Preili on väga kena ja kombekas, kuid kodupakkumisi napib, kuna tagasihoidlik loomus ei tule uute tutvuste sobitamisel kasuks.



Olude sunnil paigutasime preili Pirtsu juurde Alissa.  Algus oli muidugi raske – Pirtsu ei saanud aru, mis peab jagama eluaset mingi kriimikuga. Kuid kui kriimik Alissa hakkas konkureerima hoiukodu pererahva tähelepanu pärast, hakkas Pirtsu aru saama, et inimesed ei käi tal igavesti kannul sooviga suhelda. Pirtsu on oma positsioonide kaitseks otsustanud olla julgem ja asjalikum, ise paisid küsida ja külje alla magama pugeda. No täitsa mõistliku kodukassi moodi ju?

Alissagi on arengus hüppe teinud – nähtamatu kassi asemel on nüüd kiisu, kes ootab, et pererahvas voodist välja tuleb, ning poeb siis ise voodisse pikutama ja mõnulema. Ehk on see tema viis harjutada end inimeste  keha soojusega, inimeste lähedusega? Alissa üritab veel varju hoida, kuid püüab ikka olla nii, et tema näeb inimesi ja inimesed näevad teda. Mõned hommikud on hoiuperenaist ukseni saatnud, väikeses distantsiga küll ja võimalik et tagamõttega – kontrollida, et õhk ikka puhtaks saaks ja kassid saaks oma päevast eraelu elada. Võib vaid arvata, milliseid toredaid jooksmise ja murdmise mänge selle kodus päeval mängitakse. Ehk mängitaks öösel ka, aga unerahu huvides käivad mõned uksed õhtul kinniJ

Preili Pirtsu mängulembusest on siin mitmeid kordi juttu olnud, seekord siis tõendid ka.
video