Ega
palju kokku võtta ei olegi. Meie valmisolek abi anda on väike, hoiukodude
nappus seab piirid. Aga ikka teeme, mis saame, teeme koostööd teiste ühingutega
ja proovime ikka anda oma panuse.
Kurr
Kiškin, maine coon´i laadne kassi-isand, liikus kevadel meie hoiukodust MTÜ
Kasside Turvakodu suurde kassituppa. Küll teda seal imetleti ja kiideti, seati
teistele eeskujuks ja tunnustati. Turvakodu lehelt oli lugeda: Kurr on
parasjagu hell ja parasjagu paimaias. Ta on parasjagu hooliv ja parasjagu
elutark. Temaga koos lihtsalt tekib tunne nagu kõikidele maailma küsimustele oleks vastused olemas. Tema õrn kurr ja peamüks
on just need, mis alati päeva ilusaks muudavad.
 |
| Kurri uues kodus |
Kuuldused
sellise imelise kassi koduotsingutest levisid siin ja seal ning
huvilisi-kodupakkujaid olla kuulu järgi olnud mitmeid. Kuni ühel ilusal
augustipäeval levis uudis – Kurri läks koju. Ja õige pea tulid ka esimesed
kodu-uudised, perenaine kirjutab: „Kurri käitub meil nagu ta oleks siin terve
elu olnud, koeraga lebavad kõrvuti, lapsega magavad koos, abikaasa sülle ronib
esimesena ja jääbki sinna. Igal juhul me oleme väga rõõmsad ja paistab, et tema
on ka rahul. Suur tänu teile kõigile ja kõike paremat!"
Ma
ei tea, kas neid ridu loevad inimesed, kes Kurri kunagi pisikese kassilapsena
oma koju võtsid ja mistahes põhjusel mõni aeg hiljem võõras kohas autost välja
poetasid. Või need inimesed, kelle juures ta ajutist peavarju leidis, kuid kes
isiklikku heaolu pidasid kallimaks kassist hoolimisest. Las need inimesed
jäävad sinna, kuhu kassidel asja ei ole. Ma tean, et neid ridu loevad inimesed,
kes Kurri käpakäigu pärast muret tundsid, kes talle abi otsisid. Meie tänu
neile, et nad ei andnud alla, kui tuli ka tagasilööke. Küllap Kurrigi on
tänulik kõigile, kelle südameheadus ei lubanud väärt ja väärikal kassil muutuda
ei-kellegi-loomaks, muutuda olematuks.
Meie
suur murelaps Trinity kauples endale välja just sellise elu, nagu talle
päriselt meeldib. Kassiabistajad mõtlevad sageli raamide sees – kass peaks
olema tubane, kui turvalises maakohas ka väljas käib, siis ikka järelvalve all
ja jalutama ainult mõneks tunniks. No proovisime Trinnule sellist saatust
leida, aeg aga läks ja head lahendust ei tulnud. Trinnu veetis mõned talvekuud
maamaja üksinduses, tema vahvad hoidjad käisid teda ülepäeva toitmas ja
hellitamas. Aga kuidas sa hoiad kassi luku taga, kui väljas on hullutav kevad,
soe sumisev suvi või lehesahinane sügis? Tubane elu tuli Trinnule muidugi
kasuks, sai selgeks, et inimene on hea. Nüüd kirjutab Trinnu eestkostja ja hea
haldjas: „Trinnu on meil vabakäigukass ja õues
sama nunnukas kui toaski. Lubatakse ja lausa nõutakse tähelepanu ja paisid.
Leivanumber on ikka rullimine ja tavapärane kindla tähelepanu saamisviis on
seista ühe käpaga minu jala peal, rullida saba ümber mu jala ja siis nõudvalt
mäuda:). Vahel, kui ikka üldse välja temast ei tehta ja mitu korda on
(toimetamist ju ikka palju) juba mööda saalitud, siis ta äsab käpaga pahuralt
:). Me oleme jõudnud sinnani, et ega Trinity ei tahagi mujale kolida,
isegi kui vahel talvel on külmem ja meid ei ole koguaeg seal, talle meeldib
omapäi tegutseda ja joostes saba püsti meid tervitama tulla - enda kava järgi. Ehk siis pika jutu lõpuks, ma arvan,
et parem kui Trinity jääb ikkagi meile ja ma ei tegele enam talle uue kodu
otsimisega.“.
Me
ei muretse enam Trinnu pärast. Ta on tõesti hästi hoitud ja väga armastatud.
Las ta siis elab vabakäigukassi elu, kõik vajalik on talle tagatud. Ja võibolla
ühel ilusal päeval kolivad Trinnu juurde maamajja päriseks elama ka tema
inimesed. Läbi aegade on ju olnud nii, et inimesed elavad kasside juures, mitte
vastupidi, eks?
