Laupäeval, 13. aprillil toimus lauluväljakul Eliitkassi klubi Jessy korraldatud kassinäitus. Amber, Peemot, Mikko ja Mirri võtsid näitusepuurides kohad sisse ja kodupakkujate meelitamine võis alata.
Mirri, kes eriti sülesolemisest ei hooli, laotas oma kirju pikakarvalise kasuka punasele sametkattele laiali ja uudistas inimesi oma suurte öökullisilmadega. Algul olid kõrvad valvsalt kikkis ja kael pikaks sirutatud, et kõik võõrad helid ja pildid kinni püüda ja salvestada. Õige pea aga hakkas kõik korduma, inimesed tulid, avaldasid imestust vahva kasuka ja suurte silmade üle, ja astusid edasi. Mirri sättis end mugavamalt, asetas lõua väljasirutatud käppadele ja uneles omaette. Üks kena proua jäi pikemalt Mirrit silmitsema, pildistas ja jagas perega pilte, mõtles ja arutles. Mirri võtmine oleks tõeline väljakutse, sest Mirri on kindel - kass on otsustaja. Jõuda Mirriga kompromissidele, õpetada kiisut hindama lähedust, lugu pidama paitamisest ja kasuka sugemisest - kes seda suudab, leiab endale Mirris tõeliselt erilise sõbrakese. Telefoninumbrid, meiliaadressid, pildid sai kaasa antud, nüüd jääb vaid oodata, kas Mirri saab väärilise pakkumise.
Peemot saabus näitusele hoopiski "töölt", mitte hoiukodust. Nimelt läks Peemot nädalake varem ühte perre testima pereliikme kassiallergiat. Allergia ei näidanud end, kuid näitusepäeva hommikuks ei olnud pere veel teinud lõplikku otsust, kas Peemot võikski nende kodukass olla. Peemotile näitusemelu meeldis, ainult et näitusepuuris ei saanud ta hetkegi olla. Pisemad ja suuremad käed tahtsid Peemoti sitikmusta kasukat silitada, julgemad tahtsid Peemotit süllegi võtta. Testitud pere vaatas seda möllu mõnda aega pealt, siis aga tuli kiire otsus - kodus jäid mänguasjad laiali, toit kaussi kuivama ja pesa magamisest sassi. Peemot peab ikka tagasi koju tulema. Nüüd juba päriselt kodukassina. Peemot lehvitas rõõmsalt mahajääjatele, lasi end kotti panna ja läks kiiresti koju. Peemoti kodust tuli juba ka pilt, kus Peemot on oma "turvapaigas" trepil.
Amber oma pastelsetes toonides kasukaga meelitas väikesi tüdrukuid, tema siidine karv ja haldjalik olek tõotasid lembeid õhtupoolikuid diivanil pikutamiseks, toredaid lendlevaid mänge suletuttide ja pallikestega, õrnu head-ööd-miilustusi. Võib-olla ka ühiseid iluhetki peegli ees, moeajakirjade lehitsemist, toiduga pirtsutamist. Amberil oli näitusel palju imetlejaid, kuid ei ühtegi kindlat pakkujat. Õhtul tuli aga ärev telefonikõne - soovime väga Amberile kodu pakkuda, kas ta on veel saadaval. Hoiukoduga saadi kiiresti kokkuleppele, toidus ja muudes vajalikes asjades räägiti ühte keelt ja nii asus Amber pühapäeva hommikupoolikul oma uude koju.
Mikkost tõotab kasvada suur kassimürakas, kelle tõsise silmavaate ja uhke hoiaku varjus on aga alati väike vallatu kassipoeg, kes on kohe valmis mängu astuma. Kui näitusel oleks kasutada olnud väike piiratud areen, siis oleks Mikko vallutanud südameid lustliku mänguga. Kuna aga põrandale ei saanud, oli Mikko süles ja kallistas kõvasti oma hoidjat. Ega sellist pilti sageli ei näe, et kiisu niimoodi kallistada oskab. Mikko juurde hakkas tekkima järjekord, vaadati ja arutati, tehti ääri-veeri juttu kodupakkumisest. Võeti kaasa MTÜ kontaktidega visiitkaarte ja näituse reklaamlehte. Võeti aega mõtlemiseks ja otsustamiseks. Üks kena perekond tuli ikka ja jälle tagasi meie laua juurde, pereproua ei suutnud pilku Mikkolt lahti lasta. Tuli jutuks, et kodus on Miisu, kes on küll tore kass, aga sülle ei taha tulla ja Mikko-sugune kiisu oleks nende peres väga oodatud. Veel üks ring ja veel natuke järelemõtlemise aega. Veel mõnele huvilisele visiitkaarte. Ja siis tuli otsus - kui meie lubame, siis nemad tahavad Mikkole pakkuda kodu ja kätt ja südant. Kodupakkumine oli nii siiras, pikkadest jutuajamisest oli juba selge, et tegemist on väga hea koduga, siis julgesime teha otsuse ja Mikko läks otse näituselt uude koju. 
Peemot uues kodus. Mikko uues kodus. Amber uues kodus. Soovime oma väikestele hoolealustele kõike head uutes kodudes, täname südamest kodupakkujaid.
No comments:
Post a Comment