Tallinna-lähedase väikese asula tänavatele ilmus mõni aeg tagasi uus asukas - suur ja ilus isakass. Päeval magas päikesesoojadel autokatustel, öised käigud jäävad teiste eest saladuseks. Kass näis olevat leppinud sellega, et puudub katus pea kohal ja toidukauss ei täitu regulaarselt. Ilus kohev musta-valgekirju kasukas muutus ikka hallimaks ja pulstunumaks, silmad rähmaseks.
Kasside hea hoidja ja kaitseingel, kes sealkandis elab, meelitas kassi mõned korrad toiduga. Maitsev konserv teadagi ei jäta ühtki korraliku koduse kasvatusega kassi ükskõikseks. Mõned korrad sai kiisu oma toiduportsu kätte ilma liigse tseremooniata. Siis aga ilmus koos toiduga ka transpordipuur ja enne kui kiisu arugi sai, oli puuriuks tema selja taga kinni.
See vabadus on imelik asi - olgu või lageda taeva all ja ilma kindla toidukorrata - ikka on vabadus magus. Hoiukodu kitsates oludes võttis kass nõuks olla hoopis vastaline. Valvel. Ootel.
Kõigepealt sai kass endale nime - Ruger. Siis tuli ussirohutablett. Siis võeti kõne kliinikusse, räägiti kastreerimisest, kiipimisest, pesemisest. Kõige selle juurde soe tuba, maitsev toit ja meelitav jutt - eesmärgiga välja meelitada Rugerist üks vahva ja vapper kodukass.
No comments:
Post a Comment