Saskia aastapäev

Täpselt aasta tagasi, 19. mail, tuli Saskial lahkuda oma kodust, kus ta oli pisikesest tänaval sündinud kassipojast sirgunud kenaks teismeliseks. Kodu, kuhu ta saabus või täpsemini tagasi saabus, oli ka ainult hoiukodu. Vähemalt pererahva arvates, sest neil ei olnud plaani võtta päris oma kassi. Pigem oli plaan olla hoiukodu, pakkuda ajutist peavarju ja aidata paljusid. Seda, mida arvas uues ulualusest Saskia, me ei tea ega saagi teada. Aga kuna kassid on väga intelligentsed loomad, lisaks ka sensitiivsete võimetega, siis võib arvata, et Saskia teadis kohe - ta on saabunud päris oma koju.

Esimesed nädalad peidus. Siis tasahilju perenaise aktsepteerimine. Seejärel teiste pereliikmete talumine.  Uksekell, telefonihelin, võõrad sammud ja hääled - kass jäljetult kadunud.Veel hulgaliselt on/ei ole etappe.

Jõulude eel istus pere ümber laua, ühel toolil Saskia, ja arutas päris tõsiselt, kas on üldse veel võimalik pidada Sassut hoiukassiks ja kas saaksime üldse mõelda, et anname ta ära. Kõige kahtlevam oli noorem perepoeg, kes demonstreeris oma karmi pealisikihti (et varjata sooja südant) ja arvas, et ei tee veel lõplikku otsust. Sellest päevast aga muutus midagi kardinaalselt - Sassu võttis suure kahtleja oma isikliku hoole alla. Alati, kui noormees kodu-uksest sisse astub, hoolimata kella-ajast, tormab Saskia talle tervituseks vastu. Iga kord, kui poiss läheneb kratsipuule, tormab kiisu kohale ja etendab kratsipuul akrobaatikatrikke ning lubab end murda ja väntsutada. Saskia lemmikmagamiskohad on noormehe toas.

Enam ei ole juttugi, et keegi meie peres oleks ajutine või hoiul. Pigem on Saskia esimene, kellega arvestatakse. Kuni selleni, et igal õhtul peab keegi pereliikmetest leidma tunnikese-teise, et  heita teleka ette  diivanile, võtta ümber punane pleed ja lubada Sassul tulla sülle magama. Siis tuleb Sassu, sõtkub silmis kissitades ja mõnusalt nurritades endale süles mõnusa pesa ja magab selline olekuga, nagu kogu maailm peakski pöörlema ainult tema heaolu jaoks.

Selline lugu siis ühest kassist, kellel oli õnne tänavakassi staatusest välja tulla, seljatada esimene ebaõnnetunud kojuminek ja saada hellikuks kodukiisuks. Vahel, kui Sassu on eriti mõnusasse poosi magama jäänud, on täiesti lõdvestunud ning tunneb end ülimalt turvaliselt ja hoitult, vilksatab perenaise peast läbi mälestus sügisel 2011 esimestest kohtumisest Sassuga - väike imekaunis tabby-triibik  10-pealises kassilastekarjas, hirmunud ja nõutu. Tänaseks on kõik toonased lindpriid tublid kodukassid ja Saskia sööb hapukoort samalt taldrikult:)