Simona on sügisest saadik
MTÜ Kass ja Pojad hoiukodus, õdusas katusealuses korteris Nõmme mändide all. On
pehmed pesad magamiseks ja laiad aknalauad linnuvaatluseks, on lahke
hoiuperenaine, kuid väikese karvakera hing ihkab enamat – päris oma kodu, kus
lõplikult ankrusse heita. Kodu, kust Simona sügisel kaotsi läks ja Mustamäe
majade vahele seiklema sattus, on pöördumatu minevik. Uus kodu on väga-väga
oodatud ja et kodupakkujad teaksid, mida Simonal pakkuda on, laseme tal endal
rääkida.
„Algul, kui Nõmmele
kolisin, olin ikka väga apaatne ja tüdinud, ei tahtnud sülle, ei tahtnud
mängida. Aga kui aru sain, et sisse tuleb end seada pikemalt, siis võtsin end
kokku ja hakkasin suhtlema. Inimesed kasutavad rääkimiseks erinevaid sõnu,
kasse arvatakse mõttetult näuguvat. Selle väärarusaama murdmiseks olen nõuks
võtnud hoiuperenaisele selgeks teha, et kass suudab end häält tehes täiesti
arusaadavaks teha. Vahel ma lobisen niisama, rääkides päeva jooksul akna taga
toimunust või lõunauinaku ajal nähtud unenäost. Vahel pärin linnauudiste järele
või uurin, kas õues on juba kevade hõngu tunda. Eks ole tore jälgida
hoiuperenaise nägu, kui ta tähelepanelikult mu juttu kuulab. Ja nalja saab, kui
mina küsin vihma kohta, perenaine ega räägib mulle kesklinna liiklusummikust. Ühe
asja olen ma aga suutnud hoiuperenaisele selgeks õpetada – see on konservi
serveerimise palve. Alustan leebelt ja meelitavalt, kui aga konservikarpi
piisavalt kiiresti kapist välja ei võeta, muudan oma tooni nõudlikumaks. Tavaliselt
saangi oma tahtmise ja hoiuperenaisel on ka hea meel, et ta kassi kõnet
mõistab. Aga ega elu ja suhtlemine ainult
konservi ümber ei keerle. Igasugustes kassimängudes olen ma osav (ärge vaadake,
et ma selline ümmargune olen, enamus minu kogust on kohev kasukas), vahel saab
ikka vaibad kortsu joostud, mänguhiired maha murtud ja pallikesed voodi alla
veeretatud. Kui kuskilt õnnestub leida mõni paelajupp või paberinutsakas, siis
võin nendega lustides keele vesti peale ka joosta. Oma igapäevase pai-noosi
järele ronin ikka ise sülle, kus siis nurrun ja sõtkun ja väljendan igati oma
heameelt. Voodis magamise olen ka
selgeks õppinud – alustasin nagu algajad ikka jalutsist ja olen välja jõudnud
padjani. Vahel juhtub, et pean mõned päevad üksi kodus olema. Kõik eluks
vajalik on olemas, alt naabrite juurest kostub vahel ka raadio või koera
haukumine, kassi parim sõber uni on alati võtta, nii et saan päris hästi
hakkama. Kui aga hoiuperenaine koju jõuab, haagin ennast tundideks takjana tema
külge, miilustan ja jutustan ja nurrun kõrvulukustavalt. Eks inimesel on ju ka
raske kassi juurest ära olla. Olen aru saanud, et nii nagu kass vajab
paitamist, vajab seda ka inimene, mõlemal on ühtemoodi mõnus ja lõõgastav.
Kui ma ütlen, et
tänaval kogetud on möödunud jälgedeta, siis ma petan. Oli seal mis oli, ei
hakka sellest rääkima, see aga on muutnud mind natuke ettevaatlikuks. Kipun
äkilisemate liigutuste ja valjemate häälte peale kibekiirelt peitu pugema. Ja
kui meile võõraid satub, siis istun eemal ja jälgin pingsalt.
Annan endale aru – praegune
kodu on ajutine, on hoiukodu. Mulle meeldivad inimesed väga ja ma tahan olla
inimese sõber. Tean, et ma ei kiindu kergelt, kui keegi aga tahab minu usaldust
võita, siis on see võimalik. Ei oskagi valida, kas mulle meeldiks olla üksiku
vanainimese kass või lastega pere lemmik. Ühte tean kindlalt – teisi kasse minu
ideaalmaailmas ei ole, tahan olla ainuke, tahan endale saada kogu tähelepanu. Ma
luban, see egoism ei ole miinus, vaid pluss.
Teie Simona“
Kui kellelgi tekkis
soov Simonaga tuttavaks saada, talle külla minna ja kodu pakkuda, siis
palun helistage telefonil 5038083 või kirjutage kassjapojad@gmail.com.
No comments:
Post a Comment