Simona läks koju

Simona oli meiega Viimsi huvikeskuses toimunud kassinäitusel, hullutas külastajaid oma nunnu olemisega, lasi kunstfotograafil endast imeilusa portreepildi teha ja varjas ise vaikselt suurt saladust - juba oli ta leidnud ühe inimese, kes oli ääri-veeri juttu teinud kodupakkumisest, juba oli Simonal käpp uue kodu ukse vahel...

Kui Simona näituselt tagasi hoiukodusse jõudis, ootas teda seal kodupakkuja ja sõit uude koju võis alata. Vaadake neid vallatud kõrvatutte, säravaid nööpsilmi, kelmikat laiku valgel maskil, kena kohevat saba - selline kaunitar on väärt hoidmist ja hellitamist, armastatud kodukassi staatust. Soovime Simona uuele kodule ilusat kooselu ilusa ja hea kassikesega.

Võimalus kohtuda silmast silma

MTÜ Kass ja Pojad toob oma hoolealused hoiukodudest välja. Sel laupäeval, 12. aprillil on meie kiisud Selena Tigeri kassinäitusel Viimsi huvikeskuses ja järgmisel laupäeval, 19. aprillil Eliit Kassiklubi Jessy kassinäitusel Tallinna Lauluväljakul.

Simona, Jennifer ja Miia võtavad kohad sisse näitusepuurides ja ootavad huvilisi. Meie kogemus ütleb, et puuris saavad nad päeva jooksul olla vähe, sest enamus aega saab olla süles, saab nautida paitamist ja hellitamist. Ja kui eriti hästi läheb, õnnestub mõnel kiisul pista taskusse ka kõige oodatum auhind - oma kodu:)

 

Head sõbrapäeva!

Kallis blogilugeja, tänane postitus tuleb eriti lühike, et hoida Sinu väärtuslikku aega - kui Sul on juba kass, siis kuulugu Sinu tähelepanu ja aeg oma kassile, sest paremat sõpra kassist ei ole (koeraomanikud võivad oma arvamuse endale hoida). Kui Sa aga ei ole veel kassiomanik, kui Su tee ei ole veel ristunud oma kassiga, siis kuulugu Su aeg mõtisklustele ja sisekaemusele. Võibolla on Sinu kass Simona või Kismet? Coco või Jennifer? Karl või Kaarel?

Tehke oma kassile pai. Ja ärge sellega viivitage, muidu peavad teie kassid leidma asendustegevuse;)

Simona kevade- ja koduootel

Simona on sügisest saadik MTÜ Kass ja Pojad hoiukodus, õdusas katusealuses korteris Nõmme mändide all. On pehmed pesad magamiseks ja laiad aknalauad linnuvaatluseks, on lahke hoiuperenaine, kuid väikese karvakera hing ihkab enamat – päris oma kodu, kus lõplikult ankrusse heita. Kodu, kust Simona sügisel kaotsi läks ja Mustamäe majade vahele seiklema sattus, on pöördumatu minevik. Uus kodu on väga-väga oodatud ja et kodupakkujad teaksid, mida Simonal pakkuda on, laseme tal endal rääkida.

„Algul, kui Nõmmele kolisin, olin ikka väga apaatne ja tüdinud, ei tahtnud sülle, ei tahtnud mängida. Aga kui aru sain, et sisse tuleb end seada pikemalt, siis võtsin end kokku ja hakkasin suhtlema. Inimesed kasutavad rääkimiseks erinevaid sõnu, kasse arvatakse mõttetult näuguvat. Selle väärarusaama murdmiseks olen nõuks võtnud hoiuperenaisele selgeks teha, et kass suudab end häält tehes täiesti arusaadavaks teha. Vahel ma lobisen niisama, rääkides päeva jooksul akna taga toimunust või lõunauinaku ajal nähtud unenäost. Vahel pärin linnauudiste järele või uurin, kas õues on juba kevade hõngu tunda. Eks ole tore jälgida hoiuperenaise nägu, kui ta tähelepanelikult mu juttu kuulab. Ja nalja saab, kui mina küsin vihma kohta, perenaine ega räägib mulle kesklinna liiklusummikust. Ühe asja olen ma aga suutnud hoiuperenaisele selgeks õpetada – see on konservi serveerimise palve. Alustan leebelt ja meelitavalt, kui aga konservikarpi piisavalt kiiresti kapist välja ei võeta, muudan oma tooni nõudlikumaks. Tavaliselt saangi oma tahtmise ja hoiuperenaisel on ka hea meel, et ta kassi kõnet mõistab. Aga ega elu  ja suhtlemine ainult konservi ümber ei keerle. Igasugustes kassimängudes olen ma osav (ärge vaadake, et ma selline ümmargune olen, enamus minu kogust on kohev kasukas), vahel saab ikka vaibad kortsu joostud, mänguhiired maha murtud ja pallikesed voodi alla veeretatud. Kui kuskilt õnnestub leida mõni paelajupp või paberinutsakas, siis võin nendega lustides keele vesti peale ka joosta. Oma igapäevase pai-noosi järele ronin ikka ise sülle, kus siis nurrun ja sõtkun ja väljendan igati oma heameelt.  Voodis magamise olen ka selgeks õppinud – alustasin nagu algajad ikka jalutsist ja olen välja jõudnud padjani. Vahel juhtub, et pean mõned päevad üksi kodus olema. Kõik eluks vajalik on olemas, alt naabrite juurest kostub vahel ka raadio või koera haukumine, kassi parim sõber uni on alati võtta, nii et saan päris hästi hakkama. Kui aga hoiuperenaine koju jõuab, haagin ennast tundideks takjana tema külge, miilustan ja jutustan ja nurrun kõrvulukustavalt. Eks inimesel on ju ka raske kassi juurest ära olla. Olen aru saanud, et nii nagu kass vajab paitamist, vajab seda ka inimene, mõlemal on ühtemoodi mõnus ja lõõgastav.

Kui ma ütlen, et tänaval kogetud on möödunud jälgedeta, siis ma petan. Oli seal mis oli, ei hakka sellest rääkima, see aga on muutnud mind natuke ettevaatlikuks. Kipun äkilisemate liigutuste ja valjemate häälte peale kibekiirelt peitu pugema. Ja kui meile võõraid satub, siis istun eemal ja jälgin pingsalt.

Annan endale aru – praegune kodu on ajutine, on hoiukodu. Mulle meeldivad inimesed väga ja ma tahan olla inimese sõber. Tean, et ma ei kiindu kergelt, kui keegi aga tahab minu usaldust võita, siis on see võimalik. Ei oskagi valida, kas mulle meeldiks olla üksiku vanainimese kass või lastega pere lemmik. Ühte tean kindlalt – teisi kasse minu ideaalmaailmas ei ole, tahan olla ainuke, tahan endale saada kogu tähelepanu. Ma luban, see egoism ei ole miinus, vaid pluss.

Teie Simona“

Kui kellelgi tekkis soov Simonaga tuttavaks saada, talle külla minna ja  kodu pakkuda, siis palun helistage telefonil 5038083 või kirjutage kassjapojad@gmail.com.

Saage tuttavaks - Simona, Kyra, Lily

Meie vabatahtlikule jäi Mustika kaubanduskeskuse parklas silma hädas olev kassike. Kiisu jooksis ümara keha õõtsudes autode vahel, ootas söögisuutäit ja paid. Inimesi ei kartnud, tuli julgelt ligi, saba püsti ja tegi kurbnõudlikult mjau. Vabatahtlik võttis natuke järelemõtlemisaega, kuid järgmisel õhtul  läks juba jooksujalu parklasse - ehk on kiisuke veel seal, ehk on kiisuga kõik korras. Kass oli kohal, lasi end rahuga transpordipuuri pista ja hoiukoju sõidutada. Peale tänavaelus räpaseks muutunud kasuka ja parasiite täis kõrvade ei kannatanud kass küll millegi all.

Mida tähendab külmkapi ukse avamine, mida teha liivakastis, kuidas valida magamiseks voodit või diivanit - Simonal on kõik selge. Ehk siis mõne aja eest oli Simonal see kõik olemas. Kodu. Pere. Oma toidukauss. Oma pesa. Eks need asjad on ka kõik praegu olemas, aga Simona ei tea, kuidas leida tagasiteed. Head inimesed, kui tunnete pildil ära oma kassi või oma tuttavate kassi - tulge Simonale järele. Seniks pöörab Simona hoiukodu elu pea peale, kimbutab perekasse, sest Simonale meeldib olla liider, meeldib olla ainuke. Aitame koos Simona koju tagasi - helista telefonil 56669098.

Kassiema Miia kaks pisikest lapsukest julgevad juba omaette ringi liikuda ja maailma avastada. Tume pisike on Lily ja kolmevärviline on Kyra.

Selliste imearmsate olevuste kirjeldamiseks ei ole sõnu, kes iganes kassipoegadega kokku on puutunud teab, millist meeleliigutust toob kaasa pisikiisu kobav ja ettevaatlik liikumine, mis äkitselt asendub tiigrihüppekatsega, mis omakorda lõpeb pehme kukkumisega. Rõõmu nendest pisikestest on iga hetk, meie aga peame mõtlema, et need kiisud kasvavad suureks, ei vaja enam ema hoolt ja tahavad olla ise tähtsad ja suured ja ainukordsed.






Selleks aga vajavad nad oma kodu, oma pererahvast. Läheb veel vähemalt kuu, enne kui Kyra ja Lily uude koju võiks minna, aga juba täna saab neile külla minna, nendega sõprust sõlmida ja sobivusel kodupakkumises kokku leppida. Kyra ja Lily asuvad hoiukodus kesklinnas ja kontakti nendega saab helistades telefonil 5038083.

MTÜ Kass ja Pojad tänab NOP-i peret ja kõiki gurmeeturu külastajaid - MTÜ rahakott on ilusa summa võrra kopsakam, sellest saab katta Simona kõrvaravi ja Kondu silmaravi, Toora steriliseerimisoperatsiooni ja kiipimise ning jagub veel kolm korda sama paljuks. Aitäh ja head isu ning kellel on soovi meie Olga supertrühvleid tellida - andke teada :)