Katariina läks koju

Laste puhul on lihtne ja selge – nad kasvavad suureks ja lahkuvad kodus, rajavad ma kodu ja pere, saavad omakorda lapsed ja ring jätkub. Me võtame lemmiklooma sageli perre nagu lapse, aga ikka kindla teadmisega, et see laps jääb koju, ei lahku kunagi oma elu elama. Nii mõtleb inimene ja nii mõtleb ka kass, kes kodukassina perre tuleb. Kass mõtleb, et tuleb ja jääb, laseb end hoida ja hellitada, väärib vaid paremat aegade lõpuni.  Kass koduneb ja muutub võib-olla mugavaks, uinutab oskused enda eest seista ja ennast tõestada.

Oleme siin blogis lubanud, et inimeste käitumist ei kritiseeri, aga kasse, kes inimeste tõttu kannatavad, aitame tingimusteta. Aitame just selle pärast, et kassid ei saa inimeste maailmas ise oma õiguste eest seista, ei saa hakata vastu käsule välja kolida, maha jääda, eemale hoida.

Katariina pidi  oma kodust lahkuma, kuna pereliikmel tekkis kassiallergia ja perel ei olnud võrgustikku, kes kassi oleks kinni püüdnud. Leidsime hoiukodu ja leidsime ka uue kodu, kes Katariina lahkelt oma pereliikmete hulka arvas.

Muidugi on meil suur rõõm, et Katariinal taas kodu on. Teadsime Katariinat loovutades, et peres on suur sõbralik koer ja eakas kassiproua Missu ehk proua Punks. Lootsime, et Katariina sellesse seltskonda kiirelt ja valutult sulandub. Täna teame, et eesmärgist ei tagane pere sammugi, kuigi Katariina ehk uue nimega Kiisu-Kata tulek on muutnud nii mõndagi. Eakas kassiproua, kel selja taga raske minevik, napp pääsemine näljasurmast metsas, kes hädas tasakaaluprobleemidega, on asunud tõsiselt tõendama, et temale kuulub perekassi tiitel ja troon ning selle jagamine uustulnukaga on küsitav. Proua sooritab ülehelikiirusel rünnakuid, katkub Kiisu-Kata kasukast karvatutte. Kiisu-Kata aga redutab kapi taga ning kui proua tukkuma on jäänud, poeb perenaisele kaissu, nurrub ja jutustab, otsib tuge ja lohutust. Kiisu-Kata tahab olla sõber ja oluline pereliige, samas ei taha ta vanematele pereliikmete heaolu rikkuda. Käib tasakaalu otsimine. Katariina on ju olnud perekass, see on talle loomuomane ja tal puudub oskus ennast nö müüa. Uinunud on oskused enda eest seista ja ennast tõestada.

Kiisu-Kata pere saab hakkama. On loendamatu arve nippe, kuidas kasse omavahel lepitada, kuidas neid veenda üksteist taluma, üksteisega arvestama. Pere esimene peab tundma, et tema väärus ei kahane ja uustulnuk peab teadma, et viisakuse ja tagasihoidlikkusega saavutab lugupidamise kiiresti.

Loo moraal – see pere oleks võtnud kindlasti teise kassi. Võib-olla oleks võtnud koduse kassipoja või tänaval sündinud kassipoja. Kindlasti oleks kasside kohanemine olnud siis teistsugune. Aga nad võtsid Katariina. Sest kassil peab olema kodu ka siis, kui esimene valik on ebaõnnestumine.

Kuigi jutt sai kurva alatooniga, siis tegelikult on ju kõik hästi ja läheb järjest paremaks. Meie peame Kiisu-Kata käpakäigul silma peal, aga oleme kindlad – edasi läheb kõik ainult paremaks. 

Pilti Katariinast täna ei ole, sest kass-kapi-taga ei ole hea kompositsioon. Kindlasti näeme varsti pilte, mis näitavad õnnelikku ja rahulolevat Kiisu-KatatJ

Täname peret, kes Katariina oma sekka võttis ja soovime neile toredat kooselu.