Anni lugu

Ma tean Annist palju. Kuid kindlasti ei tea ma kõike. Kuidas olekski võimalik teada, mis toimub ühe väikese triibulise kassi peas, mis on temaga erinevates olukordades juhtunud, mis ja kuidas on tema käitumist mõjutanud.

Ma tean, et Anni oli umbes aasta vana, kui Ravi tänavalt Loomade hoiupaika sattus. Koduta kass, keda keegi ei oota, taga ei otsi. Juhtus olema aeg, kus Kasside Turvakodu võttis oma hoole alla kümnete kaupa hoiupaika sattunud sõbralikumaid kasse. Annil oli õnne sattuda sellesse valikusse ja nii sa temast Kasside Turvakodu elanik. Mõnda aega elas Anni suures kassitoas koos mõnekümne kassiga. Sõbrustas teistega, jagas nendega pesasid ja toidukausse, mängis ja tundis end tubastes oludes päris mõnusalt. Mina mäletan teda alatihti aknalaual olevas pesas pikutamas, alati nõus paitamise peale nurru lööma. Anni oli alati kohal, kuid mitte kunagi esiplaanil – Anni oli selline täiesti tavaline väike triibuline kass. Lihtsalt kass.

Viis aastat tagasi tuli Annile kodupakkumine. Kaaluti asja nii ja naa, pere tahtis ühele kassile kodu pakkuda, kassi aidata. Otsiti kassi, kes oleks malbe ja leebe, tuleks sülle. Puudus küll varasem kassipidamise-kogemus, kuid olemas oli tahe ja soov kassiga koos elada. Mäletan esimesi telefonikõnesid, natuke imestav-küsivaid. Kuid imestamiseks oli ka põhjust – Anni, kes turvakodus eelistas pehmel padjal põõnutamist, osutus kodustes oludes tõsiseks mängulembiks. Anni  lemmikmänguks sai suurel kiirusel ringi tormamine, startides ühe toa aknalaualt ja finišeerides teise toa aknalaual. Jooksuga kaasnesid kuristavad ja näuguvad hääled ja Anni tundis liikumisest suurt lusti. Rääkisime uue koduga mitmeid kordi ja tundus, et kuigi ootused olid pisut teistsugused, oli kodus kõik hästi.

Kõik oli hästi kuni selle suve lõpuni, kui sain Anni kodust taas telefonikõne. Seekordne kõne oli täis kurbust ja ängi, nõutust ja arusaamatust. Anni käitumine oli muutunud selliseks, et pere ei osanud enam edasi minna. Edasi koos Anniga. Sündis otsus minna edasi ilma Annita. See otsus on Anni pere väga isiklik ja väga raske otsus, aga see on lõplik ja selle tulemusel on Anni tagasi Kasside Turvakodu.

Me kõik peame tegema elus otsuseid ja sageli ei saa otsuseid teha kõikide osapooltele parimal viisil. Parimatest sõbrannadest saavad vaikivad eirajad. Armastajatest vihavaenlased. Vanemad jätavad lapsi maha. Sageli ei tähenda see, et tunded oleks surnud, vaid seda, et mingil põhjusel ei ole need tunded enam kõige tähtsamad.

Me ei tea, mis tegelikult Anni käitumist muutus. Võime reastada hiljutised sündmused ja otsida sealt seoseid. Me võime proovida, kuid kas me sellega tõele lähemale saame? Anni pere kolis suuremasse korterisse rohelises elurajoonis. Anni lubati järelevalve all rõdule. Ühel hetkel kasutas Anni juhust ja põgenes vabadusse. Ta tuli või toodi küll iga kord tagasi, aga need äraolekud läksid järjest  pikemaks. Kinnist rõdu-ust rünnati jõuga või istuti ukse ees ja kräunuti kõvasti ja järelejätmatult. Tundus, et Annit oodatakse kuskil ja välja mittelubamine oli kui kõige süngem vangistus. Protestiks vabaduse piiramise vastu hakkas Anni eirama liivakasti. Kuna Annil on probleeme hammastega, siis võeti ette käik arsti juurde – valides selleks Loomade Hoiupaiga kliiniku. Kliinikus käitus Anni täiesti pööraselt – hammustas, küünistas, rabeles, võitles kui elu eest. Kas Annile tuli tõesti meelde, kuidas ta mitu aastat tagasi sealsamas kliinikus seisis küsimärgi (õigemini koma) all – armu anda mitte surmata. Midagi läks Anni psüühikas niivõrd paigast ära, et kodune elu muutus võimatuks. Anni oli pahur ja justkui tige inimeste peale.

Küsisin Anni perelt, milline oli tavaline kodune Anni. Pere kirjutab nii: „Ega temast sellist sülekassi ikka ei saanud, kes ise sülle kipuks ja nurrus ta ka haruharva. Sülle võtmisel oli ta rahulikum, kui ise püsti seisin või temaga koos ringi liikusin, istudes pani kohe sülest jooksu.  Aga sellele vaatamata tundus ta oma eluga rahul olevat. Päris tihti ta sõtkus käppadega, mis peaks ju rahuolu märk olema minu teada. Alati tuli ta uksele vastu, kui keegi koju tuli ja hõõrus jalgade vastu. Hommikul wc-sse ka alati kaasa ja nurus paitamist.  Akna peal istudes jälgis ta linde ja plagistas hambaid, just nagu tahaks neid ära süüa. Kui jooksma hakkas, siis ikka üle terve korteri suure kiirusega ja ühelt aknalt teisele hüpates (meil oli päris palju vaba pinda). Vahel käis voodis teki all magamas, siis kui üksi kodus oli (seda ka uues elukohas alguses). Autoga talle üldse sõita ei meeldinud, kräunus haleda häälega.  Algul proovisime teda nädalavahetusel suvekodusse minnes kaasa võtta, aga seal ta pani ka kohe jooksu. Pärast otsisime mitu päeva enne, kui üles leidsime. Proovisime ka traksidega jalutamas käia, aga sealt pani ka kohe plehku. Nii ta toakassiks jäigi. Üldiselt oli ta hästi rahulik ja leplik. Aeg-ajalt ikka arglik, kui midagi tavapäratut oli, näiteks arsti juures.“.

Kogu sellest loost saame teha järelduse – Annile sobiks kodu, kus saaks omapead väljas käia, kus Annil on võimalus valida, kas põõnata toas pehmel padjal või luusida looduses, nuusutada tuuli, püüda liblikaid, olla vaba.

Inimene võib ju olla teinud kassist kodulooma, aga kas ka kodustatud looma? Või oleme kassid hoopis vangistanud? Loomulikult ei saa kass käia vabalt seal, kus ei ole turvaline, kus on autod, koerad, kurjad inimesed. Aga seal, kus on turvaline – seal võiks ju kass elada sellist elu nagu kass aegade algusest – käia omapead.

Anni oleks õnnelik ja rõõmus kodus, kus oleks turvaline omapead väljas käia. Otsime koos talle sellise kodu. Anni on kass parimas eas, tal on ees veel pikk elu – anname talle võimaluse elada nii, nagu talle meeldib?

Anni kodu-pakkumised on oodatud telefonil 5038083