Suvekuude kokkuvõte

Järjekordselt on möödunud soojad suvekuud ja meiegi kassitubades on olnud liikumist.

Alisa

Alisa vahetas hoiukodu ja oleks kui ise-ennastki välja vahetanud. Olime tõsiselt mures tema tagasihoidlikkuse  pärast. Küll püüdis ta nähtamatu olla, küll sisinaga ennast hirmuäratavaks mängida. Meie inimesed teadagi aga on jonnakad ega jäta ühtegi kassi uksi nurka konutama. Nii tehti ka Alisale tantsu ja tralli, meelitati mängima ja jooksma. Kassilapsele meelepärastes tegevustes hajus kergesti ettevaatlikkus ning kui ühel hetkel sattus kass hoiuperenaisega pea-aegu laupkokkupõrkesse, oli jää jäädavalt murtud. Sellest hetkest peale tuterdab Alisa katkematult inimestel jalus, nõuab pai ja tähelepanu. Selleks, et harjutada välja Alisa komme inimese käega mängida, on kasutusele võetud hall mänguhiir, kelle kallal Alissa lõpmatuseni oma hambaid teritab. Alisal on esimese sünnipäevani veel natuke aega, ta on korraliselt vaktsineeritud, steriliseeritud, sotsialiseeritud, saab hästi läbi mõistlike väikelastega. Aga kõige tähtsam – Alisa on valmis oma uue kodu ja uue pererahva heaks. Imeilus ja iseloomuga kassipiiga ootab väga oma inimesi.

Anni veetis oma päevi kasside turvakodu suures kassitoas ja küllap unistas iga päev, et saaks taas kodukassi elu nautida. Anni sai suures seltskonnas kenasti hakkama, aga kassid ei ole siiski oma olemuselt karjaloomad. Anni võttis ühiselust aktiivselt osa, vaatas üle kõik külalised, mängis kõigi lastega, suges teiste kasside kasukaid ja jagas pehmeid pesasid. Ja siis ühel päeval tulid need päris oma inimesed. Anni saatis juba ka kodu-uudiseid ja pajatab oma reisist ja uuest kodust nii:“ Ma tahan teile koha alguses öelda, et ma olen väga õnnelik. Alguses ma ei tahtnud turvakodust ära minna, ajasin küüned vastu kui mind kotti topiti ja terve tee ma protesteerisin valjuhäälselt. Aga ma ju ei teadnud kuhu ma lähen. Tegelikult olin seda hetke juba kaua oodanud. Mul on nüüd oma kodu. Ja ma saan niipalju paisid, kohe koguaeg. 

Anni

Mul kodu on suur, nii et kõikide nurkade saladusi pole ma veel avastanud. Esimestel öödel ma ärkasin iga tunni tagant, kontrollisin kas mu inimesed mind kuulevad ja otsisin aina uusi magamiskohti. Meil turvakodus oli kolleegidega selline komme, et kogu aeg pidi keegi öösel rahmeldama ja teisi üles ajama. Aga nüüd juba magan õige magusalt hommikuni. Ja ma teen seda suures voooodis, loomulikult luban oma inimestel ka seal olla. Ma õppisin keerdtrepist käima, isegi üles ja alla jooksma, olen väga uhke. Ma armastan väga oma uute inimestega koos olla. Ma suhtlen nendega valjuhäälselt ja see meeldib neile. Sööki ma valin ka, mulle meeldib see seeniori toode, hea pehme. See august oli ilus.“

Loo kassiemme

Loo kassipiiga

Loo kassipere saatus, tõrksate taltsutamise lugu, on teinud igasuguseid käänakuid. Üks pisikestest on õnnelikult uues kodus. Teine väikseke ootab Kassiabi hoiukodus oma koduvõimalust. Kolmas väikeseke, kõige ilusam ja nunnum, sattus aga sellise heategija kätte, kes viis ta Tallinna Loomade Hoiupaika, sellesse kohta, kuhu kassid kui musta auku kaovad… Kassiema, kes kõige järgi otsustades oli siiski kunagi kodukassi elu elanud, on kenasti korda tehtud ja taas inimsõbralik. Veidi omapärase kiiksuga – mehed tunduvad talle meelepärasemad kui naised või lapsed. Kassiema sünniajaks arvas veterinaar 2015 maikuu, kiisuke on pidikest kasvu ja habras, tema kasukas siidine ja pikakarvaline. Kassike ootab hoiukodus päriskodupakkumisi. Väike kodu-ootel kassipiiga on krips-ja kraps nagu üks 4-kuune kassilaps olema peab. Harjunud väikeste lastega, mänguhimuline ja rõõmsameelne.

Meie karbikassipoegadest said päris kiiresti kodukassid. Mustvalged sõbrakesed Pablo ja Eloise on koos uues kodus, punased poisid Simpson ja Belami peavad ise hakkama saama – ikka oma uute peremeeste rõõmuks ja lustiks.

                                                  Eloise ja Pablo uues kodus lustimas

Kriimu

Kirju kasukaga ja veel kirjuma minevikuga Kriimust on ka saanud täieõiguslik kodukass, resideerib Soome Vabariigis. Eks tema sotsialiseerimisse läks paras hulk valu ja vaeva. Aga õnneks oli kassijumal Kriimut õnnistanud erakordse koguse uudishimuga ja seda ära kasutades sai hoiukodu  ettevaatlikust ja kartlikust kiisukesest õige varsti välja meelitada tõelise lembekiisu.

Anni. Pablo. Eloise. Simpson. Belami. Kriimu. See on suve plusspool.

Valged

Valged karvakerad hoiukodu toakeses – kas loeme need suve pluss- või miinuspooleks? Miinus kindlasti selles mõttes, et lumivalge kassiema tõi oma pisikesed ilmale võõras kuurialuses. Kassiema on kartlik – ehk ei olegi tal kunagi kodu olnud? Miinus ka selles mõttes, et kassiemme kolmel valgel lapsukesel ei ole kodu. Aga me teeme kõik endast oleneva, et need miinused plussideks pöörata. Kohe annavad oma panuse fotograafid ja  veterinaarid. Kohe saadame laiali sõna, et kodupakkujad teaksid tulla. Teadupärast arvatakse, et valge kass, kellel on peas must laiguke, on ravivõimetega. Just selliseid tegelasi me tutvustama hakkamegi. 

Anni lugu

Ma tean Annist palju. Kuid kindlasti ei tea ma kõike. Kuidas olekski võimalik teada, mis toimub ühe väikese triibulise kassi peas, mis on temaga erinevates olukordades juhtunud, mis ja kuidas on tema käitumist mõjutanud.

Ma tean, et Anni oli umbes aasta vana, kui Ravi tänavalt Loomade hoiupaika sattus. Koduta kass, keda keegi ei oota, taga ei otsi. Juhtus olema aeg, kus Kasside Turvakodu võttis oma hoole alla kümnete kaupa hoiupaika sattunud sõbralikumaid kasse. Annil oli õnne sattuda sellesse valikusse ja nii sa temast Kasside Turvakodu elanik. Mõnda aega elas Anni suures kassitoas koos mõnekümne kassiga. Sõbrustas teistega, jagas nendega pesasid ja toidukausse, mängis ja tundis end tubastes oludes päris mõnusalt. Mina mäletan teda alatihti aknalaual olevas pesas pikutamas, alati nõus paitamise peale nurru lööma. Anni oli alati kohal, kuid mitte kunagi esiplaanil – Anni oli selline täiesti tavaline väike triibuline kass. Lihtsalt kass.

Viis aastat tagasi tuli Annile kodupakkumine. Kaaluti asja nii ja naa, pere tahtis ühele kassile kodu pakkuda, kassi aidata. Otsiti kassi, kes oleks malbe ja leebe, tuleks sülle. Puudus küll varasem kassipidamise-kogemus, kuid olemas oli tahe ja soov kassiga koos elada. Mäletan esimesi telefonikõnesid, natuke imestav-küsivaid. Kuid imestamiseks oli ka põhjust – Anni, kes turvakodus eelistas pehmel padjal põõnutamist, osutus kodustes oludes tõsiseks mängulembiks. Anni  lemmikmänguks sai suurel kiirusel ringi tormamine, startides ühe toa aknalaualt ja finišeerides teise toa aknalaual. Jooksuga kaasnesid kuristavad ja näuguvad hääled ja Anni tundis liikumisest suurt lusti. Rääkisime uue koduga mitmeid kordi ja tundus, et kuigi ootused olid pisut teistsugused, oli kodus kõik hästi.

Kõik oli hästi kuni selle suve lõpuni, kui sain Anni kodust taas telefonikõne. Seekordne kõne oli täis kurbust ja ängi, nõutust ja arusaamatust. Anni käitumine oli muutunud selliseks, et pere ei osanud enam edasi minna. Edasi koos Anniga. Sündis otsus minna edasi ilma Annita. See otsus on Anni pere väga isiklik ja väga raske otsus, aga see on lõplik ja selle tulemusel on Anni tagasi Kasside Turvakodu.

Me kõik peame tegema elus otsuseid ja sageli ei saa otsuseid teha kõikide osapooltele parimal viisil. Parimatest sõbrannadest saavad vaikivad eirajad. Armastajatest vihavaenlased. Vanemad jätavad lapsi maha. Sageli ei tähenda see, et tunded oleks surnud, vaid seda, et mingil põhjusel ei ole need tunded enam kõige tähtsamad.

Me ei tea, mis tegelikult Anni käitumist muutus. Võime reastada hiljutised sündmused ja otsida sealt seoseid. Me võime proovida, kuid kas me sellega tõele lähemale saame? Anni pere kolis suuremasse korterisse rohelises elurajoonis. Anni lubati järelevalve all rõdule. Ühel hetkel kasutas Anni juhust ja põgenes vabadusse. Ta tuli või toodi küll iga kord tagasi, aga need äraolekud läksid järjest  pikemaks. Kinnist rõdu-ust rünnati jõuga või istuti ukse ees ja kräunuti kõvasti ja järelejätmatult. Tundus, et Annit oodatakse kuskil ja välja mittelubamine oli kui kõige süngem vangistus. Protestiks vabaduse piiramise vastu hakkas Anni eirama liivakasti. Kuna Annil on probleeme hammastega, siis võeti ette käik arsti juurde – valides selleks Loomade Hoiupaiga kliiniku. Kliinikus käitus Anni täiesti pööraselt – hammustas, küünistas, rabeles, võitles kui elu eest. Kas Annile tuli tõesti meelde, kuidas ta mitu aastat tagasi sealsamas kliinikus seisis küsimärgi (õigemini koma) all – armu anda mitte surmata. Midagi läks Anni psüühikas niivõrd paigast ära, et kodune elu muutus võimatuks. Anni oli pahur ja justkui tige inimeste peale.

Küsisin Anni perelt, milline oli tavaline kodune Anni. Pere kirjutab nii: „Ega temast sellist sülekassi ikka ei saanud, kes ise sülle kipuks ja nurrus ta ka haruharva. Sülle võtmisel oli ta rahulikum, kui ise püsti seisin või temaga koos ringi liikusin, istudes pani kohe sülest jooksu.  Aga sellele vaatamata tundus ta oma eluga rahul olevat. Päris tihti ta sõtkus käppadega, mis peaks ju rahuolu märk olema minu teada. Alati tuli ta uksele vastu, kui keegi koju tuli ja hõõrus jalgade vastu. Hommikul wc-sse ka alati kaasa ja nurus paitamist.  Akna peal istudes jälgis ta linde ja plagistas hambaid, just nagu tahaks neid ära süüa. Kui jooksma hakkas, siis ikka üle terve korteri suure kiirusega ja ühelt aknalt teisele hüpates (meil oli päris palju vaba pinda). Vahel käis voodis teki all magamas, siis kui üksi kodus oli (seda ka uues elukohas alguses). Autoga talle üldse sõita ei meeldinud, kräunus haleda häälega.  Algul proovisime teda nädalavahetusel suvekodusse minnes kaasa võtta, aga seal ta pani ka kohe jooksu. Pärast otsisime mitu päeva enne, kui üles leidsime. Proovisime ka traksidega jalutamas käia, aga sealt pani ka kohe plehku. Nii ta toakassiks jäigi. Üldiselt oli ta hästi rahulik ja leplik. Aeg-ajalt ikka arglik, kui midagi tavapäratut oli, näiteks arsti juures.“.

Kogu sellest loost saame teha järelduse – Annile sobiks kodu, kus saaks omapead väljas käia, kus Annil on võimalus valida, kas põõnata toas pehmel padjal või luusida looduses, nuusutada tuuli, püüda liblikaid, olla vaba.

Inimene võib ju olla teinud kassist kodulooma, aga kas ka kodustatud looma? Või oleme kassid hoopis vangistanud? Loomulikult ei saa kass käia vabalt seal, kus ei ole turvaline, kus on autod, koerad, kurjad inimesed. Aga seal, kus on turvaline – seal võiks ju kass elada sellist elu nagu kass aegade algusest – käia omapead.

Anni oleks õnnelik ja rõõmus kodus, kus oleks turvaline omapead väljas käia. Otsime koos talle sellise kodu. Anni on kass parimas eas, tal on ees veel pikk elu – anname talle võimaluse elada nii, nagu talle meeldib?

Anni kodu-pakkumised on oodatud telefonil 5038083