Kui
südamel on vaev, mure või lein, siis vahel aitab seda leevendada kirjutamine. Kirjutamine heast ja meeldivast
enne … Täna on lein. See tahab leevendamist, aga lahkuja vajab ka meenutamist.
Koduta
kassidega tegelevatel inimestel tekivad omamoodi kärgpered. Kassid, kes kunagi
vajanud hoolt ja abi, on uutes kodudes kodukassidena ikka nagu jätkuvalt
pereliikmed. Mitte küll kõik kunagi aidatud kassid, kuid mõned siiski.
Siinkirjutaja
kohtus Missy K-ga, nii oli tema nimi Kasside Turvakodu suures kassitoas, vast
aastal 2009. Missyl oli selja taga kodukaotus, ta leiti metsast nälginud ja
haigena. Suur kassituba ei sobinud nõrga tervisega kiisule ja nii vajas ta
eraldi hoiukodu. Suvekuud veetis Missy
siinkirjutaja maakodus. Sellest sai
alguse suur ja sügav sõprus, sest Missy juba oli kord selline armas ja mõnus
seltsiline. Ei iialgi pealetükkiv ega tüütu, pigem mõnus pikutaja ja nautija. Missy
oli võrratu nurruja, paikäe all muutus ta eriliseks põrisejaks ning alati
üritas ta sealjuures oma suunurki vastu käsi hõõruda. Nendest mõnusatest paitamise-tundidest
on maakodu tugitooli katnud teki vahel veel praegugi valgeid karvu…
Missy
leidis endale 2011 veebruaris võrratu kodu, kus temast väga lugu peeti ja kus tema tegemisi ka
läbi avaliku blogi jagati. Missy nimi moondus,
Missu, Miisu ja lõpuks proua Punks. Nimelt oli kassil probleeme tasakaaluga, ta
võis laua pealt lapiti maha kukkuda. Sellest veast hoolimata armastas ta ikka
vahel õunapuu otsa ronida, viies perenaise ahastuse äärele ja tuletõrjet appi
kutsuma. Kuid sama graatsiliselt kui puu otsa jalutas proua Punks ka puu otsast
alla. Et siis mõne aja pärast taas laua pealt maha kukkuda.
Aasta
tagasi pere kolis ja see muutis proua Punksi kummalisel kombel. Kass, kes muidu
oli tagasihoidlikkus ise, muutus väga tähtsaks ja asjalikuks. Mis selles
väikeses peakeses küll toimus – kas kunagine kodukaotus oli ka seotud
kolimisega ja nüüd leidis kass, et kui ta kaasa kolitakse, siis on ta tähtis?
Muidugi oli ta tähtis ja vajalik, pereliige ju ikkagi. Ja pereliiget ei jäeta
kolides mahaJ
Me
ei ole kunagi teadnud, kui vana proua Punks tegelikult on. Talle sobiliku
toiduga hoiti tema tervis korras. Ja ega ju kassid ei kurda kunagi, et nad on
haiged või väsinud. Nad lihtsalt magavad, võib-olla rohkem kui tavaliselt. Ja lõpuks saabub uni, millest ei ärgata.
Proua
Punksi perenaine kirjutab - /oli vali tuul ja tuisk, siis ei saanud, aga täna
oleme hommikupoolikust saadik põletanud lõket, et külmunud maasse saaks
hauakest kaevata. Proua Punks läks laupäeval tagasi heade kasside maale./
Proua Punks, Sa
puudutasid siin maailmas mitmete inimeste südameid. Puhka rahus, väike karvane
sõbrake.
😿
ReplyDelete