Loomakaitseseaduse
ütleb - kui hulkuva looma omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ega leida
talle uut omanikku, tuleb läbi viia looma eutanaasia. Loomaomaniku
kindlakstegemise alguse ja eutanaasia läbiviimise vahel peab olema vähemalt
kaks nädalat. Loomatauditõrje seadus
ütleb - omanikuta koduloomaks loetakse identifitseerimata koduloom, kelle
omanikku ei ole võimalik tuvastada; kohalik omavalitsus korraldab omanikuta
koduloomade püüdmist, pidamist ja hukkamist.
Nii
selged ja kiretud sõnad. Kõik vajalik oleks justkui reguleeritud. Kohustused
jagatud. Õigused tagastud. Aga tegelikult?
Kohalike
omavalitsuste rahastatud varjupaigad ei ole kummist, kui saatuslikud kaks
nädalat on täis, vaadatakse iga looma kui muidusööjat. Ja kui loomake ei ole
supersõbralik, peent tõugu või atraktiivse välimusega, saabub karm tõehetk ja
veterinaar võtab süstla….
Täna
ei jaksa kirjutada sellest, kuidas on võimalik, et kodukassidest saavad ühtäkki
hulkuvad, omanikuta koduloomad. Ei jaksa mõelda, kuidas inimene, kes on oma
kassi hoidnud ja hellitanud, ühel hetkel enam kassist ei hooli. Jah, kaotsiläinud
kodukasse otsitakse ka taga, pakutakse leiutasu, aga kui paljudest ei tunne
keegi puudust. Vaadake kasvõi Loomade
Hoiupaiga, Tallinna linna lepingupartneri
kodulehte – enamus neist kassidest on ju kodukassid, kellegi armsad nurrikud.
Kui paljudele tegelikult omanikud järele lähevad?
Internetiavarustes
elab suur kassisõprade kogum ning infot liigub seal igasugust. Jagatakse rõõmu,
aga sagedamini siiski muret ja abipalveid. Ühest sellisest abipalvest sünnibki
tänane lugu.
Ühe
kohaliku omavalitsuse rahastatavas varjupaigas (nimesid ei nimeta, sest
samasuguseid olukordi tuleb ette kõikjal ja varjupaik on tegelikult sundseisus)
on kohal uued kassid, kes külma ja lume käest kokku korjatud. Kiipimata,
omanik tuvastamatu. Ruumi on vähe, raha ei ole. Varasemalt tulijatel on 14
päeva täis. Kohe tehakse otsus… Kassisõprade kogum paiskab internetiavarustesse
abipalveid. Kaalukausil on mitme kassi elu…
Meie
vabatahtlik teeb kiire valiku ja otsustab anda võimaluse ühele. Meie väike MTÜ
ei saa võtta korraga palju kasse, meil lihtsalt ei ole suurt kassituba ja
hoiukodudega on teadagi keeruline. Kui aga vabatahtlik ise initsiatiivi haarab,
hakkavad asjad liikuma. Kassile saab korraldatud transport, sõit Tallinna poole
saab teoks. Hoiukodu ei heitu sellest, et kass ei luba end puutuda, on hirmunud
ja stressis. Võimalus tuleb anda. Päästa kasvõi üks elu.
MTÜ
Kass ja Pojad saab uue hoolealuse. Esialgu on veel arglik ja kõhiseb, aga
esimesed paid on tehtud. Anname talle aega kosuda ja end koguda, siis tuleb
nimi ja iseloomustus, esitlemine ja koduotsimine. Alustame aga rahu ja vaikusega,
vajadusel korraldame veterinaarabi. Ka üks elu on elu, on väärtus, mis vajab
hoidmist. Seadusest hoolimata.
No comments:
Post a Comment