Dido ja Romulus läksid koju

Postitus on küll olulise hilinemisega, aga siin ta nüüd on - saame rõõmsalt raporteerida – ülesanne täidetud, kaks punast kassilast lõplikult sotsialiseeritud ja kodukassi staatusesse tõstetud. Läks natuke teisiti, kui esialgu kavatsus oli. Lõpptulemus on aga hea ja küllap ka õige.

Dido koduleidmise lugu on tegelikult päris pikk. Novembri keskel käisime kassiklubi Felix korraldatud kassinäitusel, Dido oli meil kaasas. Meie juurde tuli kena punakasblond pere-ema. Küll vaatas ta Didot ühtpidi ja teistpidi, Dido sai sülle antud ja sellega rahul. Pere arutas nii ja naa, lapsed olid väga valmis Didole kodu pakkuma, pereisa jäi teisele arvamusele. Üheks põhjuseks kodus ootav eakam kassiproua, aga mis veel? Igal juhul läks pere meie juurest edasi, ei aidanud pereisa veenmine selles, et kaks malbet punakasblondi on justkui kokku loodud. See oli novembris. Siis tuli Didole ja Romulusele kodupakkumine teisel pool lahte. Ebaõnnestunud kojumineku järel uus hoiukodu ikka seal lahe taga. Aga kuna hoiukasside elu kajastub ka internetiavarustes, sai Dido huviline hoida pilku asjade käigul. Ühel ilusal päeval sündis otsus – Dido peab jõudma oma koju. Hoiukodu perenaine pakkis Dido transpordikotti ja sõitis siiapoole lahte. See juhtus napilt enne päeva, mis liikumine riikide vahel sulgus. Dido on uue koduga väga rahul ja uus kodu on temaga väga rahul, ka pere eakas kassiproua on valmis rahu sõlmima. Dido on jätkuvalt mänguline ja armastab inimeste lähedust. Tema päevade mitmekesistamiseks on perel plaan hakata Didoga õues käima, turvaliselt trakse kandes muidugi.

Romuluse kodupakkumine tuli Dido kodupakkumisega samal ajal. Romulus, kes on pigem kasside kui inimeste kass, tõmbas eriti toreda loosi – tema uues peres on kuus kassi ja lisaks muidugi perenaine ja peremees ka. Kodu on tõeline kassi-paradiis – suur kinnine rõdu, igat masti ronimispuid ja kassipesasid. Tore on hoiukodu perenaise kirjeldus Romuluse üleandmisest – uues sõbrad olid transpordipuuri avamisel kohe ninapidi juures ja Romulus jooksis kohe koos teistega kodu avastama. Kui me olime valmis selleks, et Romulus vajab uute inimestega kohanemiseks rohkem aega, siis Romulus üllatas meid jälle – juba esimestel päevadel otsis ta inimestega kontakti ja puges peremehe kõrvale diivanile.

Võibolla oli postitusega viivitamisel ka põhjus. Nimelt oli Dido ja Romuluse päästmisel lool väike pipratera ka. Tegelikult oli seal aias, kus me kiisud püüdsime, veel üks väikseke. Me ei suutnud aia omanikule selgeks teha, et tänavalt püütud kassilaps vajab palju tööd ja vaeva, et kasvada inimeste sõbraks. Seega ei saanud me kolmandat pisikest sealt enam kätte, tema jäi aia omaniku vastutusele. See „vastutus“ päädis paraku sellega, et nädal tagasi leiti sealt lähedusest seesama pisike, aga juba koos oma pisikestega. Õnneks lahenes asi kenasti, Dido ja Romuluse õeke on oma lastega MTÜ CATS help hoole all.  Asja moraal – on suurepärane, kui inimesed märkavad abivajavaid kasse, kuid kasside abistamisel on vajalik arvestada kassiabiorganisatsioonide nõuannete ja juhistega. Inimesed võiksid aru saada, et oskamatu või poolik abi ei anna tulemusi.