Anni lugu

Ma tean Annist palju. Kuid kindlasti ei tea ma kõike. Kuidas olekski võimalik teada, mis toimub ühe väikese triibulise kassi peas, mis on temaga erinevates olukordades juhtunud, mis ja kuidas on tema käitumist mõjutanud.

Ma tean, et Anni oli umbes aasta vana, kui Ravi tänavalt Loomade hoiupaika sattus. Koduta kass, keda keegi ei oota, taga ei otsi. Juhtus olema aeg, kus Kasside Turvakodu võttis oma hoole alla kümnete kaupa hoiupaika sattunud sõbralikumaid kasse. Annil oli õnne sattuda sellesse valikusse ja nii sa temast Kasside Turvakodu elanik. Mõnda aega elas Anni suures kassitoas koos mõnekümne kassiga. Sõbrustas teistega, jagas nendega pesasid ja toidukausse, mängis ja tundis end tubastes oludes päris mõnusalt. Mina mäletan teda alatihti aknalaual olevas pesas pikutamas, alati nõus paitamise peale nurru lööma. Anni oli alati kohal, kuid mitte kunagi esiplaanil – Anni oli selline täiesti tavaline väike triibuline kass. Lihtsalt kass.

Viis aastat tagasi tuli Annile kodupakkumine. Kaaluti asja nii ja naa, pere tahtis ühele kassile kodu pakkuda, kassi aidata. Otsiti kassi, kes oleks malbe ja leebe, tuleks sülle. Puudus küll varasem kassipidamise-kogemus, kuid olemas oli tahe ja soov kassiga koos elada. Mäletan esimesi telefonikõnesid, natuke imestav-küsivaid. Kuid imestamiseks oli ka põhjust – Anni, kes turvakodus eelistas pehmel padjal põõnutamist, osutus kodustes oludes tõsiseks mängulembiks. Anni  lemmikmänguks sai suurel kiirusel ringi tormamine, startides ühe toa aknalaualt ja finišeerides teise toa aknalaual. Jooksuga kaasnesid kuristavad ja näuguvad hääled ja Anni tundis liikumisest suurt lusti. Rääkisime uue koduga mitmeid kordi ja tundus, et kuigi ootused olid pisut teistsugused, oli kodus kõik hästi.

Kõik oli hästi kuni selle suve lõpuni, kui sain Anni kodust taas telefonikõne. Seekordne kõne oli täis kurbust ja ängi, nõutust ja arusaamatust. Anni käitumine oli muutunud selliseks, et pere ei osanud enam edasi minna. Edasi koos Anniga. Sündis otsus minna edasi ilma Annita. See otsus on Anni pere väga isiklik ja väga raske otsus, aga see on lõplik ja selle tulemusel on Anni tagasi Kasside Turvakodu.

Me kõik peame tegema elus otsuseid ja sageli ei saa otsuseid teha kõikide osapooltele parimal viisil. Parimatest sõbrannadest saavad vaikivad eirajad. Armastajatest vihavaenlased. Vanemad jätavad lapsi maha. Sageli ei tähenda see, et tunded oleks surnud, vaid seda, et mingil põhjusel ei ole need tunded enam kõige tähtsamad.

Me ei tea, mis tegelikult Anni käitumist muutus. Võime reastada hiljutised sündmused ja otsida sealt seoseid. Me võime proovida, kuid kas me sellega tõele lähemale saame? Anni pere kolis suuremasse korterisse rohelises elurajoonis. Anni lubati järelevalve all rõdule. Ühel hetkel kasutas Anni juhust ja põgenes vabadusse. Ta tuli või toodi küll iga kord tagasi, aga need äraolekud läksid järjest  pikemaks. Kinnist rõdu-ust rünnati jõuga või istuti ukse ees ja kräunuti kõvasti ja järelejätmatult. Tundus, et Annit oodatakse kuskil ja välja mittelubamine oli kui kõige süngem vangistus. Protestiks vabaduse piiramise vastu hakkas Anni eirama liivakasti. Kuna Annil on probleeme hammastega, siis võeti ette käik arsti juurde – valides selleks Loomade Hoiupaiga kliiniku. Kliinikus käitus Anni täiesti pööraselt – hammustas, küünistas, rabeles, võitles kui elu eest. Kas Annile tuli tõesti meelde, kuidas ta mitu aastat tagasi sealsamas kliinikus seisis küsimärgi (õigemini koma) all – armu anda mitte surmata. Midagi läks Anni psüühikas niivõrd paigast ära, et kodune elu muutus võimatuks. Anni oli pahur ja justkui tige inimeste peale.

Küsisin Anni perelt, milline oli tavaline kodune Anni. Pere kirjutab nii: „Ega temast sellist sülekassi ikka ei saanud, kes ise sülle kipuks ja nurrus ta ka haruharva. Sülle võtmisel oli ta rahulikum, kui ise püsti seisin või temaga koos ringi liikusin, istudes pani kohe sülest jooksu.  Aga sellele vaatamata tundus ta oma eluga rahul olevat. Päris tihti ta sõtkus käppadega, mis peaks ju rahuolu märk olema minu teada. Alati tuli ta uksele vastu, kui keegi koju tuli ja hõõrus jalgade vastu. Hommikul wc-sse ka alati kaasa ja nurus paitamist.  Akna peal istudes jälgis ta linde ja plagistas hambaid, just nagu tahaks neid ära süüa. Kui jooksma hakkas, siis ikka üle terve korteri suure kiirusega ja ühelt aknalt teisele hüpates (meil oli päris palju vaba pinda). Vahel käis voodis teki all magamas, siis kui üksi kodus oli (seda ka uues elukohas alguses). Autoga talle üldse sõita ei meeldinud, kräunus haleda häälega.  Algul proovisime teda nädalavahetusel suvekodusse minnes kaasa võtta, aga seal ta pani ka kohe jooksu. Pärast otsisime mitu päeva enne, kui üles leidsime. Proovisime ka traksidega jalutamas käia, aga sealt pani ka kohe plehku. Nii ta toakassiks jäigi. Üldiselt oli ta hästi rahulik ja leplik. Aeg-ajalt ikka arglik, kui midagi tavapäratut oli, näiteks arsti juures.“.

Kogu sellest loost saame teha järelduse – Annile sobiks kodu, kus saaks omapead väljas käia, kus Annil on võimalus valida, kas põõnata toas pehmel padjal või luusida looduses, nuusutada tuuli, püüda liblikaid, olla vaba.

Inimene võib ju olla teinud kassist kodulooma, aga kas ka kodustatud looma? Või oleme kassid hoopis vangistanud? Loomulikult ei saa kass käia vabalt seal, kus ei ole turvaline, kus on autod, koerad, kurjad inimesed. Aga seal, kus on turvaline – seal võiks ju kass elada sellist elu nagu kass aegade algusest – käia omapead.

Anni oleks õnnelik ja rõõmus kodus, kus oleks turvaline omapead väljas käia. Otsime koos talle sellise kodu. Anni on kass parimas eas, tal on ees veel pikk elu – anname talle võimaluse elada nii, nagu talle meeldib?

Anni kodu-pakkumised on oodatud telefonil 5038083

Sissi läks koju. Lorenna läks koju.

Sissi hoiukodu vajas paaripäevast pausi ja Sissi kolis selleks ajaks teise hoiukodusse, kus perenaiseks fotograaf. Ja mitte lihtsalt fotograaf, vaid Kassifotograaf suure algustähega. Me oleme siin tähele pannud, et eriti häid kassipilte tegevad inimesed on ise ka nagu natuke kassid, kuidas muidu saab nii täpselt tabatud kassides olulisim – salapära? Ootamatult selgus, et selle asemel, et uues kohas peitud pugeda, vaatas Sissi huviga fotoaparaadiga toimetamist ja sai ruttu selgeks, et pisut poseerimist tuleb ainult kasuks. Nii siis sündisid imeilusad fotod meie imeilusast kassipreilist. Fotod rändasid muidugi kiirelt internetiavarustesse, sealt edasi kodudesse ja nii ka koju, kus vaba kassikoht.

Kodus Soome lahe teisel kaldal vaatasid Sissi pilte pereema ja pereisa ja 15-aastane perepoeg. Küllap viskas pilgu arvutiekraanile ka perekass, suur ja karvane maine cooni mõõtu isand. Kassi arvamus jäi esialgu teadmata, kuid inimesed otsustasid ühiselt – väike ja vilgas Sissi võiks tulla nende perekassiks. Nii võttiski Sissi ette merereisi ja suure sammu uude ellu

Meie loo moraal ei ole selles, et paar klantspilti avavad kõik uksed. Meie loo  moraal on hoopis see, et iga kass väärib perekassi tiitlit, väärib kodu ja armastust. Kui meie võimuses on koduta kasse kuidagi aidata, siis kasutame ära kõik võtted.

Meie sügav tänu vanapaarile, kes Sissi suvilate vahelt üles korjas ja meie juurde toimetas. Tänu hoiukodule ja fotograafile. Tänu inimestele, kes Sissi oma kodukassiks võtsid.

 Tõesti – reegel ei ole selles, et paar klantspilti avavad kõik uksed. Meil on Lorennast vaid esimestel hoiukodu-päevadel tehtud paar klõpsu, kust vaatab vastu natuke pulstunud kasukas ja veidi hirmunud pilguga kassihakatis. Levitasime Lorenna lugu ja otsisime talle kodupakkumisi, kasutasime hoiukodu kiidusõnu leidlapse kiirest kohanemisest. Kodupakkumisi oli päris palju, aga kõige paremaks ja sobivamaks osutus taas kodu teispool lahte. Lorenna on nüüd keskealise paari lemmikloom. Lorenna on pereliige, keda hoitakse ja hellitatakse, kelle järgi oma tegemisi seatakse ja käike planeeritakse. Lorennale on ostetud hunnik mänguasju ja pehme pesa, et lemmik end mugavalt tunneks ja igavlema ei peaks. Lorenna on väike kavalpea, magama poeb inimeste juurde voodisse, ei jäta kasutamata ühtegi võimalust süles nurrumiseks ja paide nautimiseks. Vallatused, mängutuurid ja väikesed krutskid on Lorenna päevade tavaline sisu. Et selle juures pererahvas lihtsalt ümber käpa keeratud saab, ei pane nagu tähelegi.

Lorenna teekonnale hüljatud kassipojast tubliks kodukassiks aitasid kaasa väga paljud head inimesed, meie suur ja siiras tänu neile. Tänu hoiukodule, kes hirmunud kiisukesele kiiresti turvatunde tekitas ja kodukombed selgeks õpetas. Tänu inimestele, kes Lorenna oma kodukassiks võtsid.

Leitud tiiger

Keila külje alt Leholast leitud tiiger. Muidugi ei ole tegemist loomaaiast plehku pannud eksootilise kaslasega, vaid täiesti tavalise koduse tiigriga. Kodu on selle kassi puhul küll suure küsimärgiga – selge on see, et Tiigril oli veel mõni aeg tagasi olemas täiesti korralik kodu, kus talle õpetati kõike, mis kodukass oskama peab. Tiigril on laitmatud liivakastikombed, harjumus magada voodis ning arusaam, et kass laua peal ei käi.

Aga ikkagi – leitud Tiiger. Ilus tume triibuline kassipoiss, vanust viis-kuus kuud. Terve, tugev, puhas. Tiiger „tekkis“ eelmisel nädala Lehola kortermajade juurde, algul ootas kannatlikult uste ees, hiljem hakkas vägisi inimestega kaasa kippuma, proovis autodesse pugeda.

Leidja võttis Tiigri endaga koju kaasa, käis loomakliinikus kiipi kontrollimas, kleepis ümbruskonna täis leidmiskuulutusi, jagas infot netis. Kõik, mis kassi omanike leidmiseks on võimalik teha, oleks justkui tehtud. Mida aga ei ole – ei ole seda inimest, kelle oma Tiiger veel nädalapäevad tagasi oli.

Leidja saab Tiigrit hoida paar nädalat, sest pere eakas kassiproua seab piiranguid. Taksikoer, kes uustulnuka peale algul täitsa pöördesse läks, otsustas õnneks kiiresti ümber,  lubab Tiigri oma toidukausist süüa ja peseb lapsukesel pärast näo ja kõrvatagused puhtaks.

Kui Tiiger tõesti kodust kaotsi on läinud, siis peaks tema omanik kiiresti-kiiresti välja ilmuma.  Kui aga kaotsiminek ei olnud Tiigri enda teha?

Kui keegi Tiigrile järele ei tule, vajab Tiiger uut kodu, alternatiivina head hoiukodu.  Kaslaste taltsutajad – palun andke endast teada.

Tiigrist rohkem infot saab telefonil 56911381.

Maia läks koju, Ruben läks koju. Marta läks koju

Näitusepuuris

Oktoobrikuu kaks kassinäitust tõid meile kolm kodupakkumist. Eelmisest pühapäevast alates kannavad austavat kodukassi nime Maia, Ruben ja Marta.

Maia uues kodus

Maia võlus oma tulevast pererahvast malbe ja tasakaaluka olemusega. Kuigi näitusemelu on päris häiriv, oskas  Maia kodupakkujatele silma jääda ja armsaks saada. Kodu võttis mõned päevad järelemõtlemiseks ja siis veel mõned päevad vajalike tarvikute ostmiseks. 

Hoiukodu perenaine ise viis Maia uude koju ja veendus, et Maia vastuvõtmiseks on tehtud kõik võimalik ja enamgi veel. Oleme saanud Maia kodust ka juba uudiseid, pere on väga rahul ja õnnelik. Eks natuke hirmutav ole üksinda, ilma emme ja õdede- vendade toeta, vahel tuleb nutujoru, päev-päevalt läheb asi aga paremuse poole. Maia perenaise arvates on Maia väga südamlik kass.

Pärjatud Ruben

Rubeni kodupakkumine tuli päris lihtsalt. Olime Rubeni Cleopella näitusel kodukasside kategoorias võistlema pannud, eesmärgiks mitte kassi pärjata, vaid tõmmata inimeste tähelepanu koduta kasside probleemidele. Eks see tõstis natuke Rubeni eneseteadvust ka, et tal nii tähtis töö teha on. Kohtunikeringide vaheajal uudistas Ruben erksalt inimesi, kes meie laua juures peatusid. Kes seda enam teab, kas esmalt märkas Ruben kahe koolipoisiga peret või oli pere see, kes Rubenit märkas. Kontakt sai loodud, Ruben sai puurist välja ja poiste sülle, ja algasid läbirääkimised. Perel oli kindel plaan kassi võtta, nüüd jäi arutada ainult detailid. Ega teised kassid väga valikusse ei tulnudki, tundus, et pikaninaline isane triibik kuulub loomulikult selle pere juurde. Pereisa jäi kõige kauemaks äraootavale seisukohale, kui aga tuli juttu kratsipuude olulisusest, mõistis pereisa, milline lust saab olema Rubenile pesade, treppide ja jalutusriiulite meisterdamine. Pere käis meie laua juures mitmeid ringe, samal ajal käis Ruben kohtunike juures. Esimene koht, kolmas koht. Kästi teisel näitusepäeval kindlasti tagasi olla. Leppisime perega kokku, et Ruben on neile broneeritud ja et nad võivad Rubenile järele tulla pühapäeva õhtul. 

Pühapäeval kogus Ruben taas ringivõite ja muid kohti ka. Pärast viimast ringi kutsusime pere Rubenile järele, juba avanes transpordipuur ja juba hakkasime Rubeniga hüvasti jätma. Kuid näitusekorraldaja peatas meid – Ruben on veel natuke vajalik. Ja siis saabus suur hetk – kohtunikelaua tagant hüüti üle saali – palun tuua Ruben kohtunike ette, Rubenile kuulub parima kodukassi tiitel. Otse kohtunikelaualt anti Ruben väikestele omanikele üle. Klaasist kujuke, rosetid, toidukotid, au ja kuulsus – kõik see on Rubenil olemas, kuid me oleme kindlad – Ruben valiti ikka sellepärast, et ta on ütlemata armas, sõbralik, lustlik ja hooliv kass.  Ruben on kass, kes oskab olla tänulik parima eest, mida kass vajab – oma kodu ja oma pere.

Nora lastest kolm on uutes kodudes, teel sinna poole on Nora ise, väike must Ida ja triibik Reti. Huvi nende vastu on, ääriveeri on ka kodupakkumistest juttu olnud. Kuid lõplikku otsust veel ei ole. Seega huvilised – vaadake neid nupsukesi ja mõelge, kas neile on teie kodus vaba kassikohta.

Näitusekülastajate seast tuli kodupakkuja ka Martale, meie Kriimu esiklapsele, kõige tublimale ja tragimale. Kiitsime Martat, sest Marta on kiitmist igati väärt. Lisaks asjalikule toimetamisele kodus oskab Marta ka tööl käia, mitte et ta tõesti tööl käiks, aga ta oskab kontoriruumis kenasti käituda.

Meie suur ja sügav tänu näituste korraldajatele. Meie kummardus peredele, kes meie hoolealustest oma kodukassid tegid.

Murri ja Täpi lugu

Kaks nädalat tagasi saime sellise abipalve. Mure on muidugi suur, aga lugeda sellisest erakordset kassist oli hingekosutav. Kiri oli selline:

Väike emme Murr

„Tere, armas Kass ja Pojad pere!

Kirjutan murega kahe väga toreda ja armsa kassikese pärast, kes elavad hetkel minu ema juues maal.
Kuidas kiisud meieni jõudsid ja miks me neile päriskodu pakkuda ei saa....
Lugu algas nii, et tegime augusti alguses Vargamäe lähistel "Isuri eepose" etendusi ja elasime samal ajal nädalakese Rummusaare puhkelaagris. Sinna tuli kohe esimesel õhtul üks kõhn, aga kena kassike. Ta oli erakordselt seltsiv ja sõbralik ja ilmselgelt väga näljane. Kuna olen nö kassiinimene (mulle nad lihtsalt väga meeldivad), siis otsisin talle maja pealt süüa. Kassike sõi kõhu täis, aga ära ei läinud. Käis mul järgi ja justkui tahtis midagi "öelda" :-). Mingil hetkel tundus mulle, et ta kustub mind kaasa. Läksingi. Tema saba püsti  mööda kruusateed aeg ajalt näugudes ja üle õla vaadates ees ja mina järgi. Kuni ta teelt kõrvale pööras (ise jälgides, et ma ikka järgi jõuaksin) ja tee ääres olevate suurte maakivide vahele kadus. Nii uskumatu kui see ka minu jaoks hetkel tundus, aga kassike tõi mu oma pessa, kus tal oli paarinädalane poeg (silmad olid juba lahti)....

Tüdrukunupsik Täpp

Nii me siis seal siis kokku leppisime, et kui ära lähen võtan nad kaasa ja leian neile kodu.
Nimeks said nad esialgu Murr (emakass) ja Täpp (kassipoeg).
Tõimegi kassikesed enda juurde maale, andsime head toitu ja hoolt ja hellust. Maal elab suveperioodil minu juba üsna eakas ema, kes nad oma hoole alla võttis.
Nii emakass kui kassitüdruk on ülisõbraliku loomuga mänguhimulised vahvad tegelased. Emakass tundub olevat ise ka üsna noor.
Mõlemad kassid on kiibitud, passidega ja emakass ka steriliseeritud.
Nüüd on mure, et ema soovib maalt linna kolida ja kiisudele oleks vaja leida mingi muu ajutine või päriskodu, et kassikesed ei jääks hulkuma.
Meil endal aga linnakodus juba on kass, kes enda territooriumile teisi loomi ei lase (järele proovitud).
Nagu juba öeldud, on need kassid väga inimsõbralikud ja lustlikud - tõeliselt vahvad ja inimestega suhtlevad tegelased.
Loodan südamest, et leiame neile hea kodu või kodud.

Tänud kaasa mõtlemast

ja rõõmsaid värve sügisesse soovides, Kadri.“

Proovisime kasse tutvustada möödunud nädalavahetustel kassinäitustel, jagasime pilte ja telefoninumbrit. Ka Kadri on usinasti koduotsimisega tegelenud. On mõned võimalikud hoiukodupakkumised, ka kodupakkumistest on ääriveeri räägitud, aga veel ei midagi kindlat. Meie suur soov on kassikesed koos uude koju saada. Nad on lihtsalt lahutamatud – kuigi kassilaps on juba päris suur, siis teevad nad kõike koos – jooksevad, mängiva, söövad, magavad. Kassiema Murr on ju ise alles lapseohtu ja oma pisikesele rohkem vanema õe kui emme eestJ

Hea lugeja, kui Murri ja Täpi lugu Sind puudutas ja Sinu kodus oleks vaba kassikohta, palun võta ühendust Kadriga telefonil 5202205 või kirjuta kadri.karula@gmail.com või kassjapojad@gmail.com.

Saage tuttavaks - Sissi

Saime äreva telefonikõne – suures suvilapiirkonnas on ühe maja juures juba teist nädalavahetust näha väikest kassipoega. Kiisu tuleb inimeste juurde, nurrub, lubab pai teha, sööb ahnelt. Puhas, viisakas – ilmselt kellegi kodune kiisu. Endine kodune kiisu? Naabrite küsitlemine ei anna tulemusi, keegi ei tea kassilapse kohta midagi.

Oleme saanud just ühe lubaduse pakkuda hoiukodu väikesele kassipojale. Ongi nii, et kui on abipakkumine, siis tuleb kohe ka abipalve. Kassipoja leidjad olid algul päris tõrksad, kui palusime neil kassike mõneks päevaks enda hoole alla võtta, aga lõpuks tulid meie päästeplaaniga õhinal kaasa ja transportisid pisikiisu meile otse kätte.

Kassilaps veetis pool päeva kontoriruumis, jäädes inimestele nähtamatuks. Siis järgnes käik loomakliinikusse. Pisikiisu oli küll natuke hirmunud, kuid kui veterinaar hakkas tema kasukat läbi vaatama, tuli kuuldavale nii vali nurr, et laua ääres seisjad kõik naerma hakkasid. Kassike tunnistati igati terveks ja puhtaks. Kõrva taga olevast pusast leidis arst juba paranenud haavakese - kas oli kassile liiga teinud mõni loom või lind, jääb teadmata.

Edasi läks sõit juba hoiukodusse. Et väike hoiuline end kuskile ära ei peidaks, seadsime talle pesa suurde näitusepuuri. Nii on võimalik ka kontrollida, et kiisu ikka korralikult liivakasti kasutada oskab. Kiisu viskas end pessa mõnusalt pikali, seadis peakese pesa äärele ja jäi üksisilmi hoiuperenaist uudistama. Nii nad sinna kahekesi jäid.

Kassike, paneme talle esialgu nimeks Sissi, on väga huvitava välimusega. Algul tundub, et tegemist on tavalise halli triibikuga, kuid siis paistab pruunika laiguke pealael ja seljal, üks jalgadest on kollane, teine hall. Küllap peidab see kasukas veel mõnegi krutski. Seda kõike kroonib ilmekas nägu ja kaval silmavaade.

Sissi asub hoiukodus Mustamäel ja rohkem infot tema kohta saab telefonil 5038083.

Saage tuttavaks - Lorenna

Saime kirja oma endiselt hoiukodult. Kirjas oli tõsine abipalve ja nii, nagu me ei jäta hätta ühtegi kassi, kes kunagi meie kaudu uude koju läinud, nii proovime alati ulatada abikäe inimestele, kes meid on aidanud.

Kiri ise kõlas nii: „Kirjutan suure murega nelja kiisupoja pärast, kes on jäänud saatuse hooleks. Sõbranna maakohas on naabrimehe kassil neli kaunist poega, arvatavasti umbes kolme kuu vanused, ilmselt kevadised kassipojad. Ema nendega ei ole, ilmselt saanud rebase või mõne muu metslooma läbi hukka. Naabrimees ei hooli kassidest, ei toida neid. Nii ongi pisikesed kolinud sõbranna õue, leides peidupaiga kõrvalhoone all. Kassid on küll toidetud, kuid juba on külm ja õues kassid talve üle ei ela. Ma tean, kuidas sügisel nende hoiukodudega kitsas käes on. Hetkel ise hoiukoduks olla ei saa, kaks endist tänavakassi ja väike beebi teevad olukorra keeruliseks. Aga süda ei anna rahu ja muretsen nende pisikeste pärast nii hullult. Saan aidata asjadega, toiduga, rahaga, transpordiga, kodude otsimisega, kui vaid keegi hoiukodu pakuks.“

Meil oli võimalik pakkuda hoiukodu ühele väikesele. Teised võttis enda hoole alla Pesaleidja. Meie hoiukodusse sattus imeilus kassitüdruk, pikakarvaline, helehallis kasukas õrnoranžid laigud. Hoiukodu väike perepoeg oli usinasti ametis hoiulisele nime otsimisel ja temalt sai kass nime – Lorenna. Esimesel päeval kirjutas hoiukodu nii: „Väheke kartlik tegelane on, aga pai saab teha ja õnnestus korra sülle võtta, kus paitamisest isegi nurruma hakkas.“

Päästeoperatsioonist on möödas kaks nädalat. Lorenna on parasiidivaba, vaktsineeritud, kiibitud ja registrisse kantud. Vabast looduselapsest on saanud inimeste lähedust hindav väike hurmur. Olemas on ka kodupakkumine. Nüüd jääb üle vaid oodata seda päeva, mil Lorennast saab tõeline kodukass, koduga kass. 

Lorenna ja tema õdede-vendade lugu näitab taas, et koos suudame aidata, et inimesed on tegelikult hästi hoolivad ja abivalmis. Meie tänu kõigile, kes selle pesakonna hea käpakäigu pärast muret tundsid.