Nurr-Nurrik läks koju. Miisu läks koju.

Alustame vabandusega – Nurr- Nurrik, meie eelmise aasta Musta Reede leidlaps, on koduga kiisu juba veebruarist. Nurr-Nurrik sattus vahvasse seltskonda – teda ootas uues kodus endasugune must leidlaps. Jäimegi ootama uudiseid, kuidas kaks eluraskusi näinud vahvat kassipoissi sõbrunevad ja koos elama hakkavad, seepärast ei teinud ka kohe koju-minekupostitust. Rääkisime uue kodu perenaisega kord- paar, jäime ootama pilte ja nii see uudis tegemata jäi. Küllap oli pilte raske teha, sest mis jääb pildile kahest ülehelikiirusega ringi tormavast või kirglikult maadlevast mustast kassist? Igal juhul on meil kindlustunne, et Nurr-Nurrikuga on kõik hästi. Meenub, kuidas Nurr-Nurrik talle kodu pakkuma tulnud inimesega käitus – kui muidu oli teda keeruline süles pidada, siis oma inimese juurde astus Nurr-Nurrik väga kindla ja iseteadliku sammuga, nuusutas ja katsus käpaga üle ning lubas ennast kohe sülle võtta ning jäi süles mõnusalt silmi kissitades pikutama. Meile, inimestele, meeldib mõelda, et meie otsustame. Tegelikult otsustab ikka kass, kas kodupakkuja on ikka kodu pakkuja.

 

 Ka Miisu on nüüd koduga kass. Meie iseteadev Miisu, iseloomuga Miisu naudib sajaga uut kodu ja uut perenaist. Kassidel on huvitav komme – kui neile uus kodu meeldib, siis oskavad juba esimestest tundidest näidata, kes selles kodus tegelikult kõige tähtsam ja kõige olulisem on. Olen korduvalt näinud, kuidas äsja uude koju saabunud kass kõnnib, saba sirgelt püsti, ühest ruumist teise sellise näoga, nagu kõik oleks ette tuttav ja teada, tuleb ainult kontrollida, kas kõik on (jätkuvalt) korrasJ  Aga vaadake ise piltidelt, kui koduselt Miisu tunneb end kohas, millest tal varem aimugi ei olnud.

 

Nurr-Nurriku ja Miisu hoiukodudele, headele haldjatele suur-suur tänu pakkumast peavarju ja hoolt kodust ilma jäänud kiisikutele. Suur tänu inimestele, kes avasid oma südame ja kodu-ukse, et koduta kassist saaks taas koduga kass.