Sõbrapäeva-eri

Arvata võib, et paljudes kodudes elavad kassi oma tavalist kodukassielu, olles lihtsalt kohustuslikuks taustajõuks a´la peres on kass alati olnud. Lihtsalt söövad, magavad, vahel ronivad sülle, aga pererahvas ei väärtusta neid isiksustena. Jah, ka nii saab kassielu olla. Aastad kassiabimaailmas annavad aga kindlustunde, et kassid võivad olla väga tähtsal kohal pere-elus ning nende isiklikku sarmi ja panust koosellu hinnatakse kõrgelt. Kuna meie kõrvu kostab ennekõike lugusid päästetud kasside uutest eludest, siis tundub, et kass, kes on pääsenud tänavaelust, oskab end iseäranis vajalikuks ja eriliseks teha. Oskab olla SÕBER selle kõige paremas tähenduses.

Allpool kiri Messeri perenaiselt. Messer on sündinud tänavakassi pojana ja tema sotsialiseerumine ei olnud lihtne, olude sunnil peatus ta viies ajutises hoiukodus, kuni lõpuks ....

"Messer tuli meile 2011 detsembris. Korraks. Ainult hoiule, kuni ta päris-kodu leiab. Sest kassi võtta meil plaanis polnud - kuidas see loom seal ühetoalises korteris päevad läbi üksi on ja see valge diivan ja... Etteruttavalt võin öelda, et ei maksa muretseda - kassid ei ole üldse pirtsakad, neile kõlbab küünte teritamiseks vabalt ka valge diivan ja sobib ka ühetoaline, peaasi, et on oma territoorium. Alustuseks peitis ta end diivani alla ja nägime ainult käppasid. Metoodika, kuidas end sellest kitsast praost diivani ja põranda vahel (tänaseni!) läbi pressitakse, on jäänud müsteeriumiks. Pimeduse saabudes hiilis välja ja puges meie padjale magama. Deklaratsioon voodis-loom-olema-ei-hakka lasti kohe allavett. Magamiskohaks jäigi meie voodi, iseäranis padjad. Tunned pea igal öösel läbi une, kuidas Messu hiilib su padjale, karvane kõht lohiseb kaks korda üle su näo paremat kohta otsides ja siis pressitakse külg või põsk (või kui veab, ka taguots) kõvasti vastu su nägu ja nurrumine algab. 

Päev päevalt hakkas kahtlasem tunduma, et kuidas me ikka anname ta ära...Ta on... nagu oma laps - tal on oma karakter ja kombed, väga pikk saba, mille otsa saab hoida konksus ja täiesti võimatud magamispoosid ning sa räägid ja näitad kõigile uhkusega, mida uut ta on õppinud ja kui ilus ta on. 

Võtad ta maale või parki kaasa, õpetad puu otsa (või olgem täpsed - sealt alla) ronima ja lubad, et need lahedad kärbsed, keda saab õhust hüpates püüda, võtate te kunagi linnakorterisse ka, kui ta hea laps on. Siis õpetad, et ei tohi rünnata su varbaid ega hüpata õlale, kui sul riideid seljas pole ega kraanikausis veega pätsida. Jah, ta teeb vahel pahandust, aga palju rohkem toob rõõmu. Muidugi hakkab lapsel vahel igav, kui kõik nurgad on läbi käidud ja pesusahtlisse ei saa pugeda, sest keegi õel on pannud ukse kinni ja tualettpaberirullist on tehtud juba lumehelbeid ja sokisahtel on juba tühjaks tõstetud...

Messer on ka väga arukas. Kiiresti taipab ja õpib ära, mida tohib ja mida mitte. Lisaks oskab ta veel suurepäraselt vahet teha, kes neis keeldudes-käskudes järgi annab. Kui mu elukaaslane teda pesusahtlist välja kupatab, joostakse nii, et sokid jäävad õhku rippuma ja käpad teevad kohapeal ringe. Kui mina lähen avaldama oma tagasihoidlikku soovi, et korjatagu oma karvane taguots mu rinnahoidjate vahel kokku, väristatakse vurre ja haigutatakse mulle näkku. 

Suur süleloom ta just ei ole. Aga väga seltskondlik ja uudishimulik, kes peab alati nägema, mida arvutist vaadatakse, mitu vorsti pandi leiva peale ja mis on selle kinnise ukse taga. Aga seda väärtuslikum on, kui ta vahel tuleb ja sätib ise end su rinnale kerra, rõhudes kui seitsmesaja-aastane orjaaeg muistset eestlast. Sakslased muidugi ei nurrunud.

Söögi suhtes on ta valiv, enamiku ajast vaatab kaussi näoga, mis vääriks taustalooks Apelsini "Väärin muud".

Lemmikmäng on peitus ja hiire toomine. Esimene käib  nii - alustada võib ükskõik kumb mängija, kes peidab end ära. Piisab ka näo/pea peitmisest. Kõrvad tuleks lasta alla, et end mitte reeta. Siis sina ootad ja kass hiilib. Kui sa piilud, siis tema tardub paigale ja on seega nähtamatu. Lõpuspurt peab olema äkiline koos valju kurina-vurina ja oma märja nina sinu oma vastu surumisega. Soovitavalt hooga, mis lööb sul loksuma kaks esihammast.

Teine on see klassikaline koerte viska-palli-mäng. Ainult hiirega. Sina viskad, tema paneb küünte klõbinal järgi, nii et parkett on kortsus ja hetke pärast on hiir su ette uuesti maha pandud. Eriti meeldiv on see öösel kella nelja paiku. Esimene kord naerad, kui hiir su padjale tuuakse ja viskad. Kui sa oled julgenud vahepeal unne suikuda, patsatakse sulle sõbralikult pehme käpaga näkku. Viskad veel. Umbes kolmas kord enam ei viska, vaid konfiskeerid hiire ja peidad padja alla. Siis ärkad selle peale, et üks tegelane on kaevunud poolest kerest su padja alla ja kougib sealt käppadega välja seda, mis talle kuulub. 

Noh, lühidalt ma tahtsin öelda, et meil on iga jumala päev (veidi harvem öösiti...) hea meel, et Messu meie juures elab ja ta meeldib meile pööraselt. Julgen arvata, et tunded on vastastikused, kuigi ta on liiga uhke, et seda tunnistada."