Vapper Trinity

Hoiukodude suures puuduses vaeveldes peame mõnda kassi hoidma vabapidamisel.  See tähendab seda, et kass saab süüa ja tal on tuulevarjupesake, aga sooja tuba ja inimeste lähedust ei ole. Keeruline on niimoodi koduta kassist kodukassi teha.

Üks selline murelaps on Trinity. Meie vabatahtliku maamajas on tal vabakäigukassi staatus, aga kuna nii vahva kass on väärt palju enamat, oleme juba mõnda aega otsinud lahendusi. Kevadel allutasime Trinity steriliseerimisoperatsiooni järgselt tubasele režiimile, aga toas talle väga ei meeldinud, ühtegi hoiukodu ei õnnestunud leida, väljas möllasid lilled ja liblikad ja kiisuke kolis taas välja. Trinityle endale see meeldis, aga meie ikka tahtsime midagi muud. Tahtsime, et Trinnul oleks oma kodu, oma inimene, et Trinnu saaks süles magada ja paisid niipalju kui kulub.

Oktoobri algul sekkus saatus väga omapärasel moel. Järjekordsel kassitoitmise-käigul põrkas meie vabatahtlik kokku Trinnuga – üks näopool tugevas turses, silm küll veel lahti, aga põsk nagu hamstril punnis. Trinnu, kes tavaliselt inimest lähedale ei lase, tuli seekord ise hädiselt miuksudes  ja abi otsides lähedale. Ei olnud vaja püüdmispuuri, ei näidatud küüsi ega hambaid – Trinity sai haigetuppa majutatud. Järgmisel hommikul käik Vilde kliinikusse, seal otse opilauale – Trinity põsel olev suur mädakolle vajas kiiret sekkumist. Kas tekkis põletik haavast, mis saadud kakluse käigus mõne loomaga või muust vigastusest, kes seda enam teab. Aga selge ju, et kassikese vabakäiguelu ei saa väga turvaline olla. Operatsioonile järgnes mitu päeva kodust ravi, tabletid, haavapuhastus. 

Trinity pidi kandma kraed, mis meie vabatahtliku sõnul „häbikaelusena“ otseloomulikult Trinity kuningliku meele ja moeteadlikkusega kokku ei sobi. Lisaks kraele hakkas tekkima järjest asju, mis  Trinnuga justkui kokku ei sobi – ravijat ei karistatud käpahoopidega, süles teki sees püsiti täitsa rahulikult ja väike nurrgi lasti kuuldavale.  Üldse käitus Trinity nagu üks tavaline (kaval) kodukass. Eks Trinity sai ju suurepäraselt aru, et ilma inimese abita ta terveks ei saa. Võib-olla lootis ta, et koostööd tehes saab rutem terveks ja taas omapäi uitama. Kuid meie vabatahtlik otsustas – kui jää juba niimoodi sulab, siis ei saa Trinnu enam taganemisteed, nüüd algab üks suur võitlus usalduse lõpliku võitmise nimel. Sundseisus Trinity pidi kätte saama kõik paid ja hellitused, mida ta oma noore elu algusest saadik ei olnud saanud. Algas intensiivtreening. Edasist ma kirja panema ei hakka, lisan vaid mõned pildid – nendel on ju täiesti sotsiaalne kass?

Kuna vaba hoiukodu ikka veel ei paista, Trinityle tähendab iga maamajas üksinda veedetud päev paigalseisu, kui mitte tagasiminekut, siis anname Trinityle ühe forsseeritud võimaluse – 19. novembril Kristiine spordihallis toimub klubi Felix rahvusvaheline kassinäitus ja Trinity tuleb kohale.  Me loodame, et kohtume sellel näituse inimestega, kes soovivad Trinityle kodu pakkuda.

Rohkem infot Trinity kohta telefonil 5200442

Alisa läks koju. Suleiman läks koju.

Nagu eelmises postituses kirjutatud, läksime Cleopella näitusele kindla sooviga oma hoolealustele head kodud leida. Unistada tuleb suurelt! Siinkohal tuleb aga juttu peaaegu uskumatust loost.

 Olime näitusesaalis aegsasti kohal. Alisa proovis puuris oma olemist mõnusamaks teha, veel oli rahu ja vaikus ümberringi, külastajate saabumise kella-ajani jäi veel tund. Siis astus meie juurde kena tütarlaps, jäi üksisilmi  Alisat vaatama. Meie näitusenaiskonnal on terve rida vestluse alustamise viise, kas siis küsitakse koduste kasside kohta, kutsutakse meie kiisudele pai tegema, tutvustatakse meie MTÜ tegevust hättasattunud kasside abistamiseks, uuritakse kassivõtmise plaanide kohta. Seekord küsis siinkirjutaja esimese küsimusena: “Kas tütarlapsel on kassivõtmise soovi?“. Edasine on tegelikult juba ajalugu – tütarlaps oligi kassiotsinguil, Alisa tundus talle maailma kõige õigem kass. Ka Alisale paistis see mõte meeldivat. Muidugi ei sündinud lõplik otsus hetkega, rääkisime kodupakkujaga kahe näitusepäeva jooksul korduvalt ja veendusime, et Alisa saab väga hea perenaise.

Näitusekorraldaja julgustab meie koduotsivaid kasse alati ka võistlema, et kodukasside kategoorias rohkem elevust oleks. Nii pidi ka Alisa end proovile panema. Kui kiiresti see kass õpib, on veel omaette jutt. Kui esimeses ringis oli näha kohkunud kassike, kes kohtuniku tähelepanematuse ära kasutas ja laualt jooksu pani, siis viimases, kuuendas ringis oli kohtuniku ees kass, kes teadis täpselt, kuidas istuda ja astuda, kuidas end näidata ja kuidas muljet avaldada. Meie eesmärk võistlusel ei ole kunagi auhinnatud saada, esimeseks tulla, aga uhke tunne on küll, kui üks koduta kass saab hinnatud parimaks.

Teise näitusepäeva lõpul tuli Alisa uus perenaine kassi ise transpordipuuri panema. Me teadsime, et Alisa ei taha väga süles püsida. Uus perenaine võttis Alisa kätte ja Alisa toetas oma peakese tema õlale, pani silmad kinni ja andis kogu olemisega teada – see on süli, kus ta tahab olla, kus tal on hea ja turvaline.

Suleiman ei olnud küll näitusel kaasas, kuid tegime talle hoolega reklaami. Suleimani kiita on kerge – kass on noor, terve, supersõbralik, heade kommetega, nutikas. Päev pärast näitust tuli telefonikõne – Sulaimani oodatakse kodus, kus on kasvamas kolm väikest poissi. Suleimanist loodetakse kaaslast, kes aitab lastel õppida hoolivust ja teistega arvestamist, kes oleks seltsiliseks ja mängukaaslaseks. Rääkisime ja arutasime ja tegime otsuse – Suleiman saab uue kodu. Läksime kassi ise uude koju viima, et saada kinnitust juba kuuldule ja muidugi veenduda, kas Suleimanile kodu  meeldib. Suleiman astus transpordipuurist välja sellise moega, nagu oleks ta ainult korraks ära käinud – sirgel seljal, saba kõrgelt püsti, jalutas kass mööda tuba ja vaatas ringi. Tervitas mõõduka peanoogutusega uut perenaist, naeratas vuntsi alt lastele, hüppas tugitooli ja seadis end mugavalt pikutama. Suleimanist tänaval tehtud pilt tuleks kaugele sahtlipõhja peita – tegelikkuses on see kass kordi ilusam ja väärikam.  Tegime mõne päeva möödudes ka natuke järelkontrolli ja kuulsime vaid kiidusõnu – kass mängib, otsib seltsi ja tähelepanu, oskab tühjast toidukausist märku anda. Alati ei tähendagi sõnad, millega kassist räägitakse, tähtsam on emotsioon, mis sõnu saadab – Suleimaniga ollakse väga-väga rahul.

Sellised kaks koju-jõudmise-lugu. Oleme Alisa ja Suleimani üle rõõmsad. Täna ei kirjuta sellest, et juba järgmisel päeval pärast näitust tuli ridamisi abipalveid – külmas angaaris kassiema kahe väikesega, 11-aastane kass antakse ära pereliikme allergia tõttu, eakast perenaisest jäi maha tiine kassiema. Natuke oleme juba aidanud, aga takistab meie suurim kitsaskoht – hoiukodude vähesus. Näitusel jäid mitu inimest kaaluma hoiukodu pakkumise mõtet – palun andke endast märku, palun aidake meil aidata.