Alisa läks koju. Suleiman läks koju.

Nagu eelmises postituses kirjutatud, läksime Cleopella näitusele kindla sooviga oma hoolealustele head kodud leida. Unistada tuleb suurelt! Siinkohal tuleb aga juttu peaaegu uskumatust loost.

 Olime näitusesaalis aegsasti kohal. Alisa proovis puuris oma olemist mõnusamaks teha, veel oli rahu ja vaikus ümberringi, külastajate saabumise kella-ajani jäi veel tund. Siis astus meie juurde kena tütarlaps, jäi üksisilmi  Alisat vaatama. Meie näitusenaiskonnal on terve rida vestluse alustamise viise, kas siis küsitakse koduste kasside kohta, kutsutakse meie kiisudele pai tegema, tutvustatakse meie MTÜ tegevust hättasattunud kasside abistamiseks, uuritakse kassivõtmise plaanide kohta. Seekord küsis siinkirjutaja esimese küsimusena: “Kas tütarlapsel on kassivõtmise soovi?“. Edasine on tegelikult juba ajalugu – tütarlaps oligi kassiotsinguil, Alisa tundus talle maailma kõige õigem kass. Ka Alisale paistis see mõte meeldivat. Muidugi ei sündinud lõplik otsus hetkega, rääkisime kodupakkujaga kahe näitusepäeva jooksul korduvalt ja veendusime, et Alisa saab väga hea perenaise.

Näitusekorraldaja julgustab meie koduotsivaid kasse alati ka võistlema, et kodukasside kategoorias rohkem elevust oleks. Nii pidi ka Alisa end proovile panema. Kui kiiresti see kass õpib, on veel omaette jutt. Kui esimeses ringis oli näha kohkunud kassike, kes kohtuniku tähelepanematuse ära kasutas ja laualt jooksu pani, siis viimases, kuuendas ringis oli kohtuniku ees kass, kes teadis täpselt, kuidas istuda ja astuda, kuidas end näidata ja kuidas muljet avaldada. Meie eesmärk võistlusel ei ole kunagi auhinnatud saada, esimeseks tulla, aga uhke tunne on küll, kui üks koduta kass saab hinnatud parimaks.

Teise näitusepäeva lõpul tuli Alisa uus perenaine kassi ise transpordipuuri panema. Me teadsime, et Alisa ei taha väga süles püsida. Uus perenaine võttis Alisa kätte ja Alisa toetas oma peakese tema õlale, pani silmad kinni ja andis kogu olemisega teada – see on süli, kus ta tahab olla, kus tal on hea ja turvaline.

Suleiman ei olnud küll näitusel kaasas, kuid tegime talle hoolega reklaami. Suleimani kiita on kerge – kass on noor, terve, supersõbralik, heade kommetega, nutikas. Päev pärast näitust tuli telefonikõne – Sulaimani oodatakse kodus, kus on kasvamas kolm väikest poissi. Suleimanist loodetakse kaaslast, kes aitab lastel õppida hoolivust ja teistega arvestamist, kes oleks seltsiliseks ja mängukaaslaseks. Rääkisime ja arutasime ja tegime otsuse – Suleiman saab uue kodu. Läksime kassi ise uude koju viima, et saada kinnitust juba kuuldule ja muidugi veenduda, kas Suleimanile kodu  meeldib. Suleiman astus transpordipuurist välja sellise moega, nagu oleks ta ainult korraks ära käinud – sirgel seljal, saba kõrgelt püsti, jalutas kass mööda tuba ja vaatas ringi. Tervitas mõõduka peanoogutusega uut perenaist, naeratas vuntsi alt lastele, hüppas tugitooli ja seadis end mugavalt pikutama. Suleimanist tänaval tehtud pilt tuleks kaugele sahtlipõhja peita – tegelikkuses on see kass kordi ilusam ja väärikam.  Tegime mõne päeva möödudes ka natuke järelkontrolli ja kuulsime vaid kiidusõnu – kass mängib, otsib seltsi ja tähelepanu, oskab tühjast toidukausist märku anda. Alati ei tähendagi sõnad, millega kassist räägitakse, tähtsam on emotsioon, mis sõnu saadab – Suleimaniga ollakse väga-väga rahul.

Sellised kaks koju-jõudmise-lugu. Oleme Alisa ja Suleimani üle rõõmsad. Täna ei kirjuta sellest, et juba järgmisel päeval pärast näitust tuli ridamisi abipalveid – külmas angaaris kassiema kahe väikesega, 11-aastane kass antakse ära pereliikme allergia tõttu, eakast perenaisest jäi maha tiine kassiema. Natuke oleme juba aidanud, aga takistab meie suurim kitsaskoht – hoiukodude vähesus. Näitusel jäid mitu inimest kaaluma hoiukodu pakkumise mõtet – palun andke endast märku, palun aidake meil aidata.