Eddy edulugu

Täna tahame rääkida edulugu. Lugu sellest, kuidas hüljatud kodukass on armastatud pereliige ja hinnatud näitusekass. Meie suurim soov on alati, et koduta kassist saaks taas kodukass. Kuigi me ise käime usinasti kassinäitustel ja vahel meie hoolealused võistlevad ka, ei ole meie eesmärk siiski kellestki näitusekassi teha. Aga kui elu on nii keeranud ja kiisu ise rahul, siis on ka meil rõõm, topeltrõõm.

Just nii on läinud meie Edwardiga. Heidame pilgu tagasi – õnnetu kössitaja jäi Sikupilli asumis silma kassisõbrale. Ühise nõu ja jõuga saime kiisu tubastesse oludesse, arsti juurde ja valmistusime sotsialiseerimiskursuseks. Edward aga puhkas end tänavaelust välja, kosus natuke ja leppis inimestega kiiresti. Korralikult kasvatatud kodukass tuli hüljatu varjust välja ja näitas, et on tõeline nurrumootor, paisõltlane ja sülesoojendaja. Tahtsime vahvale kiisule ruttu päris oma kodu leida ja võtsime Edwardi 21. veebruaril kaasa Kristiine Spordihalli Felixi näitusele. Ja sealt kõik algaski – tõukassikasvatajate paarile jäi meie Eddy silma ja õige pea tuli otsus – Eddyle on vaja head kodu ja selles kodus on ruumi just sellisele klassikalisele kodukassile.

Eks me hoidsime distantsilt Eddy silma peal. Teadsime, et ta on kenasti kohanenud ja perekassidega sõbrunenud, vennastunud vahva punase siberlasega. Leppisime sellega, et Eddy on nüüd uus elu ja me ei näe teda enam kunagi (see on hoiukasside juures ju tavaline asjade käik!). Siis aga tuli uudis – Eddy tuleb Eestisse näitusele!

Eddy eestkostja ja tänavalt päästja kirjutab nii: „25. juunil käisime Kristiine spordihoones Eddyt vaatamas ja talle kaasa elamas näitusel. Eddy tundub oma eluga väga rahul olevat, on kenasti kosunud ja karv läigib - täitsa näituse tasemel kiisu, ei jää millegi poolest alla ülejäänud tõukassidele. Kui siis ainult selle poolest, et siiani ta veel ei usalda võõraid inimesi, mis on ka arusaadav arvestades tema varasemat tänavaelu. Minuga oli Eddy nõus igati suhtlema. Endiselt on mõned jooned veel samaks jäänud, ehk ei ole temast erilist sülekassi, lähedal ja küljesoojendaja meeldib olla, aga süles ei püsi ja endiselt on mänguasjad veel veidi hirmutavad. Seetõttu oli ka hindajatädi laual olemine talle võõrastav, eriti kui hindaja sulgedega koliseva vidinaga tema tähelepanu soovis pälvida, Eddy arvas et peaks ikka kiirelt varvast laskma. Näitusel oli Eddyl kaaslaseks 5 kuune helehall Egiptian Mau tõugu kiisupoiss, kelle Eddy oma kasupojaks on adopteerinud ning koos ollakse lahutamatud kaisutajad ja üksteise kasuka sugejad. Ka näitusel ootasid nad oma esinemiskorda koos ühes puuris. Südantsoojendav oli Eddyt näha ja igati vahva, et tal hästi läheb.“.

 

Kuigi Eddy kohtunikest väga midagi ei arvanud, arvasid kohtunikud temast küll – ja pidasid teda näituse parimaks kodukassiks.

Meie soovime Eddyle jätkuvat toredat pere-elu ja kui ta ühel hetkel tunneb, et näitustel võistlemine ei ole talle meelepärane, siis pererahvas arvestab tema sooviga ning talle jääb koduhoidja ja sõbra roll. Meie oleme tänulikud inimestele, kes Eddyst taas kodukassi tegid ja oleme õnnelikud selle üle, et me Eddyt täies hiilguses taas kohtasime.

Nora läks koju. Reti läks koju. Edward läks koju.

Kindlasti toimub oluline osa elust internetis. Ka koduotsivad kassid on internetis olemas ja väga paljud neist leiavad oma kodud just internetisuhtluses. Aga vahel on ka teismoodi, vahel kohtuvad kass ja tema inimene silmast silma. Kohtuvad ja loovad liidu.

Laupäevasel näitusepäeval püüdis puuris pilke kõige ehtsamat triibulist maakassi tõugu Reti. Austajaid ja imetlejaid oli palju, räägiti ääriveeri kodupakkumise jutte, uuriti Reti harjumusi ja iseloomu.  Puuri juures peatus pikemalt üks perekond, liikus tiiru näitusesaalis tõukasse silmitsedes, siis taas meie Reti juures. Selgus, et pere on eelmise lemmiku lahkumise järel lõpuks valmis uuele kiisule oma kodu ja südame avama. Reti malbe ja leebe oleks võlus neid jäägitult. Meid võlus pere kindel ja kaalutud soov. Kokkulepe sai sõlmitud. Hoiukodu perenaine viis Reti pühapäeva õhtul uude koju ja kirjutab nii:“ Tundus, et Reti kohaneb päris kiiresti, sest hakkas kohe ringi käima ja saime korraks isegi tal saba püsti. Ütlesin, et eks ta natuke ilmselt nutab ka ja perenaine ütles, et siis hakkab tema ka nutma. Sellest kassist saab neile nagu laps.“.

Nora kojumineku-uudis on tegelikult nö tagantjärele. Hoiukodust, kuhu Nora oma viie järglasega kevadel olude sunnil maandus, on saanud talle päriskodu. Hoiukodu perenaine ütleb küll, et ta on mustade kasside fänn, aga ega kasukas siis kõike ära ei tee. Norake on väga vahva kass, iseloomuga ja isemoodi. Suhtlemisaldis, kuid samas saab ka iseseisvalt hakkama. Ilmselt on Nora ja tema perenaine väga ühte moodiJ

Pühapäevasel näitusepäeval troonis puuris Edward. Ütleme küll, et omadele Eddy, aga see , kuidas kiisu armastab pai ja tähelepanu, teeb nende „omade“ ringi ikka väga suureks. Ei olnud vist hetkegi, kui keegi Eddyt ei paitanud, süganud või kamminud. Eddy  suure inimestelembuse kütke jäi Soome perekond, kes näitusel üht oma kuuest tõukassist esitles. Küllap on neil kodus puudu just selline paisõltlane, tingimusteta sõber. Rääkisime, arutasime, kaalusime. Eddy hoiuperenaine võitles pisaratega. Kokkulepe sai sõlmitud. Kõik rahvusvaheliseks transpordiks korraldatud. Sõnad peale loetud, infoliinid paika pandud. Soomes ootab Eddyt kasside unistuste maja, palju ruumi ja turvaline vabaõhujalutusala ja kindlasti palju-palju tähelepanu ja armastust.

Meie tänusõnad näituse korraldajatele. Suur ja südamlik tänu kasside uutele kodudele.

Edwardi lugu

Meie postkasti saabus järjekordne abipalve. Südamlik ja hooliv. Lugu järgmine – Tallinnas Sikupilli asumis on liikunud mõnda aega must-valge kassipoiss. Tugevama saju ajal otsib varju keldriakna külmal plekil, muidu lebab võimalikult kerra tõmbunult haljasalal muru varjus. Kass on kartlik, hoiab distantsi paari meetri jagu, pakutud toidupalad neelab ahnelt. Meile kirjutaja on kassi paar kuud toitnud ja temaga kontakti otsinud, kuid kass ei luba ikkagi ligi, ei lase puudutada, ei usalda inimesi. Kirjutajal on raske päevast päeva kohtuda ootust täis rohelise silmapaariga, sest kassi koht ei peaks olema tänaval, lahendust kirjutajal aga pakkuda ei ole. Kirjutaja oleks juba ammu kassi kinni püüdnud ja endale koju viinud, seda takistab aga tema väikese elamise ainuvalitseja 10-aastane kassidaam, paras türann. Kirjutaja on püüdnud otsida abi, levitanud infot fb-s, suhelnud erinevate abiorganisatsioonidega. Lahendust aga ei paista. 

Meie väikese mittetulundusühingu võimalused on kasinad. Meie vabatahtlike kodud on hoiukodudena maksimaalselt kasutusel, meie tuttavad ja tuttavate tuttavad kõik läbi uuritud ja võimalusel kaasatud. Seega iga uue abipalve saame töösse võtta vaid siis, kui kassi leidja veidigi kaasa aitab. Või kui kassi leidja on varasemalt kasside abistamiseks  panustanud. Nii selgitasime ka seekord kassi leidjale, et saame aidata, kui tema samuti pingutab. Siinkohas tuleb meie peategelase loo vahele teha väike kõrvalepõige. Edwardi leidja kirjutab nii: „Suvel oli mu hoole all kassipere, ema koos viie pojaga. Pojad on tänaseks pooleaastased ja heades peredes, pean nendega sidet. Ema Mann jäigi meile, kuna ta on nii inimpelglik loomake, kelle sotsialiseerimiseks pidanuks kuid vaeva nägema ja temaga koos elama. Selleks aga puudub võimalus, kuna maamaja, kuhu Mann ise tuli ja oma pojad tõi, on siiski ainult suvemajana kasutusel, 100-aastane maja, seal ei kannata talvekuudel elada. Nii jäigi, et Mann on meie poolmetsik majahaldjas, kellele rehetuppa penoplastist soe pehmelt vooderdatud talve-elamine tehtud ja kellele üle päeva süüa käime viimas. Mann ei ole unustatud maamajja, tema uudistavaid silmi ja karvast nägu on alati suur rõõm näha. Muidugi on Mann steriliseeritud, kiibitud ja vaktsineeritud. Mulle vähemalt tundub, et ka Mann ise on sellise elukorraldusega rahul, kuna soe turvaline pesakoht koos söögi-joogiga on alati olemas ja tal on vabadus põllu hiiri jahtida või omi kassiasju ajada.“

Saime aru, et Edwardi leidja on kasside aitamisele käe andnud ja Edwardi lugu saab meie looks, proovime aidata nii palju kui meie võimuses. Edward, omadele Eddy, saab oma nimiloo meie blogis, aitame korraldada arstiabi, tutvustame kassi igal võimalikul moel ja proovime otsida talle kodu.

Esimene koheselt lahendamist vajav küsimus oli hoiukodu leidmine. Kassi olukorrast ajendatuna võtsime kõige mustema stsenaariumi – kass on metsik, allumatu, tema sotsialiseerimine ei pruugi kunagi õnnestuda. Seega esmalt oleks vaja hoiukodu, kus kass ei peaks inimestega palju kokku puutuma, kuid saaks võimaluse korralikult välja puhata, samas saaks anda ussirohu ja teha muu parasiiditõrje, et valmistuda vajalikeks veterinaar protseduurideks. Esimesele hoiuetapile võiks järgneda hoiukodu, kus sotsialiseerimiseks tõeliselt professionaalsed oskused, miks mitte ka teised kassid ehk siis tegemist võiks olla mõne suure abiorganisatsiooni kassitoaga.

Kui kassi leidja oli algul täiesti kindel, et tal ei ole mingitki võimalust Edwardi majutamiseks, siis asja arutades ja kaaludes saabus selgus – seal samas maamajas on Edwardi esmavajadusteks kõik olemas. Mannile käiakse ju üle päeva toitu viimas, nii saab ka Edward vajaliku. Vajaliku toidu ja peavarju, aga ka rahu ja vaikuse ja turvalisuse. Kuna nii ei ole hoiukodu võimalus ka kuidagi ajaliselt piiratud, langes ära vajadus otsida järgmisteks etappides kokkuleppeid.

Edasine toimus juba kiiresti – järgmisel õhtul oli püüdmispuur üleval, soojendatud konservi palakesed tähistasid teeb puurini ja püütud Eddy oligi. Sõit maamajja läks väga rahulikult. Maamajas oma toas seadis Eddy end sisse kõrgel kapi otsas – ohutus kauguses, kuid ometi kõigest ülevaadet omades. Enne, kui Eddy varjuda jõudis, toimetati vajalikud tõrjeprotseduurid, millele kass allus väga rahumeelselt ning mõned vargsed paid võttis samuti rahuga vastu. Edward lasi endaga toimetada, ei olnud krampis ega ehmunud, kuulas tähepanelikult ja tema ärevust väljendasid vaid alustassisuurused silmad. Kui mõni päev hiljem oli aeg kliinikusse sõita, ei tekitanud kassi transpordipuuri paigutamine mingit probleemi – kass sülle ja puuri, puuriuks kinni. Ka kliinikus käitus Edward viisakalt, lasi arstil on igast kandist uurida ja kontrollida. Ja meie must-must stsenaarium langes kolinal kokku – Edward on kindlasti olnud kodukass, kes inimeste lähedust hinnata oskab ja käitumisreegleid teab.

Kohe ootab Edwardit taas käik kliinikusse, seekord siis  kastreerima ja kiipima. Kuna kiisu natuke lonkab, tehakse ka röntgenuuring. Põhjaliku ülevaate saavad hambad ja igemed, mis tänavaelus veidi kannatada saanud. Samuti on tellitud iluprotseduurid – Edwardi pikakarvalisest kasukast pusade eemaldamiseks on otstarbekas ajutuselt kanda lõvisoengut.  

Edward teeb esimesi samme teel tagasi kodukassiks. Anname talle aega välja puhata, kosuda ja küll siis tuleb ka aeg usalduse tekkimiseks. Esialgu harjub Eddy tubase eluga 100-aastase maamaja vaikuses, vaatab aknast saabuvat talve, nakitseb toidukausi ääres ja proovib taas magada pehmes pesas. Küll peagi saabub päev, kus Eddy on valmis suhtlema, on valmis unustama tänaval veedetud aja, on taas kass nagu kodukass ikka.

Rohkem infot Edwardi kohta saab telefonil 5200442.