Aasta kokkuvõte 2015

Tviidi, Kuti, Jennifer, Katariina, Siidik, Roosi, Juss, Ruudi, Coco, Minni, Miki, Puhh, Ruudi, Miuka, Gustav, Osvald, Kriimu, Marta, Ruben, Maia, Lorenna, Sissi, Tiiger, Ida – need 24 kassi läksid meie hoiukodudest aastal 2015 koju. Kes oma esimesse päriskoju, kes uude koju. Mindi üksinda ja paarikaupa, jäädi hoiukodusse päriskassiks, tehti väikseid kõrvalepõikeid enne lõplikku ja õiget valikut. Nii nagu ei ole ühtemoodi kasside tee meie juurde, nii ei ole kunagi ka ühtemoodi nende tee oma inimeste, oma kodude juurde. 24 kassi on meie väikese ühingu jaoks suur arv ja meie väheste püsihoiukodude ja vabatahtlike juures on see tegelikult veel eriti suur. Me saame hakkama, kuna abikäe ulatavad meile sageli täiesti võõrad inimesed. Hea, et maailmas on olemas üks oluline ühine nimetaja – armastus kasside vastu. Koos suudame palju.

2015. aasta jõulusoovidele kirjutasid koos MTÜ Kass ja Pojad vabatahtlikega alla Preili Pirtsu, Nora ja Reti, Waldemar ja Anni. Meie ühine traditsiooniline jõulusoov on, et need kiisud oleksid käesoleva aasta kokkuvõtet tehes kojuläinud kasside nimekirjas. Preili Pirtsu ei pirtsuta enam sugugi ja annab kodukassi mõõdu välja küll, Nora on oma pikakarvalise kasuka superpaksuks ja läikivaks kasvatanud ja on oma tagasihoidlikul moel väga vahva kass, Reti on jätkuvalt üliarmas ja leebe klassikaline inimlemb, Waldemar hakkab avama oma tegelikku imelist loomust, Annil on jalad kindlalt maas ja valmisolek suhelda nii laste kui täiskasvanutega. Märgake neid ja aidake täita meie soovi – aidake leida kodutee.

Lõppenud aastasse jäävad kohtumised imeliste inimestega, kes meile abikäe ulatasid, oma koduuksed hoiukassidele avasid, rahaliselt toetasid, meile näitusevõimalusi pakkusid, meiega koos kasside hea käpakäigu pärast hoolt kandsid. Eriline tänu kuulub inimestele, kes meie hoolealustele kodu pakkusid. Kõigile neile MTÜ Kass ja Pojad siiras ja suur tänu.

Meie päevade reas on igasuguseid, parimaid on need, kui kassid võtavad käppade alla kodutee. Head ja südantsoojendavad on ka päevad, kus meie postkasti saabuvad kodu-uudised ja pildid. Seekord vahendame Kriimu lapsukeste Jussi ja Roosi ja Miuka ning Nora lapsukeste Rubeni, Maia ja Ida kodudest saabunud (jõulu)pilte.

Ida, uue nimega Täpi

Maia

Juss

Roosi

Miuka

Ruben, uue nimega Redik

Katariina läks koju

Laste puhul on lihtne ja selge – nad kasvavad suureks ja lahkuvad kodus, rajavad ma kodu ja pere, saavad omakorda lapsed ja ring jätkub. Me võtame lemmiklooma sageli perre nagu lapse, aga ikka kindla teadmisega, et see laps jääb koju, ei lahku kunagi oma elu elama. Nii mõtleb inimene ja nii mõtleb ka kass, kes kodukassina perre tuleb. Kass mõtleb, et tuleb ja jääb, laseb end hoida ja hellitada, väärib vaid paremat aegade lõpuni.  Kass koduneb ja muutub võib-olla mugavaks, uinutab oskused enda eest seista ja ennast tõestada.

Oleme siin blogis lubanud, et inimeste käitumist ei kritiseeri, aga kasse, kes inimeste tõttu kannatavad, aitame tingimusteta. Aitame just selle pärast, et kassid ei saa inimeste maailmas ise oma õiguste eest seista, ei saa hakata vastu käsule välja kolida, maha jääda, eemale hoida.

Katariina pidi  oma kodust lahkuma, kuna pereliikmel tekkis kassiallergia ja perel ei olnud võrgustikku, kes kassi oleks kinni püüdnud. Leidsime hoiukodu ja leidsime ka uue kodu, kes Katariina lahkelt oma pereliikmete hulka arvas.

Muidugi on meil suur rõõm, et Katariinal taas kodu on. Teadsime Katariinat loovutades, et peres on suur sõbralik koer ja eakas kassiproua Missu ehk proua Punks. Lootsime, et Katariina sellesse seltskonda kiirelt ja valutult sulandub. Täna teame, et eesmärgist ei tagane pere sammugi, kuigi Katariina ehk uue nimega Kiisu-Kata tulek on muutnud nii mõndagi. Eakas kassiproua, kel selja taga raske minevik, napp pääsemine näljasurmast metsas, kes hädas tasakaaluprobleemidega, on asunud tõsiselt tõendama, et temale kuulub perekassi tiitel ja troon ning selle jagamine uustulnukaga on küsitav. Proua sooritab ülehelikiirusel rünnakuid, katkub Kiisu-Kata kasukast karvatutte. Kiisu-Kata aga redutab kapi taga ning kui proua tukkuma on jäänud, poeb perenaisele kaissu, nurrub ja jutustab, otsib tuge ja lohutust. Kiisu-Kata tahab olla sõber ja oluline pereliige, samas ei taha ta vanematele pereliikmete heaolu rikkuda. Käib tasakaalu otsimine. Katariina on ju olnud perekass, see on talle loomuomane ja tal puudub oskus ennast nö müüa. Uinunud on oskused enda eest seista ja ennast tõestada.

Kiisu-Kata pere saab hakkama. On loendamatu arve nippe, kuidas kasse omavahel lepitada, kuidas neid veenda üksteist taluma, üksteisega arvestama. Pere esimene peab tundma, et tema väärus ei kahane ja uustulnuk peab teadma, et viisakuse ja tagasihoidlikkusega saavutab lugupidamise kiiresti.

Loo moraal – see pere oleks võtnud kindlasti teise kassi. Võib-olla oleks võtnud koduse kassipoja või tänaval sündinud kassipoja. Kindlasti oleks kasside kohanemine olnud siis teistsugune. Aga nad võtsid Katariina. Sest kassil peab olema kodu ka siis, kui esimene valik on ebaõnnestumine.

Kuigi jutt sai kurva alatooniga, siis tegelikult on ju kõik hästi ja läheb järjest paremaks. Meie peame Kiisu-Kata käpakäigul silma peal, aga oleme kindlad – edasi läheb kõik ainult paremaks. 

Pilti Katariinast täna ei ole, sest kass-kapi-taga ei ole hea kompositsioon. Kindlasti näeme varsti pilte, mis näitavad õnnelikku ja rahulolevat Kiisu-KatatJ

Täname peret, kes Katariina oma sekka võttis ja soovime neile toredat kooselu.

Katariina hoiukodus

Kuu aega tagasi saabus meie postkasti abipalve - seoses  lapse allergiaga on  ära anda tore kodukass nimega Katariina. Blogipostituse peale ei tulnud ühtegi pakkumist, nii asusime ise otsima ja vaatama, kas on kuskil kodu, mis Katariinale sobiks – olgu siis ajutise peavarjuna või juba päriselt.

Milo

Hoiame ikka ühendust kodudega, kus meie kaudu kodukassiks ülendatud kassid elavad, teame, kus soovi ja võimalust olla kas hoiukoduks või võtta päriseks teine, kolmas kass. Katariina eksootiline välimus kutsus proovima kodu, kus sarnane kiisu, tänaval sündinud kassipojast  2011. aasta sügisel kodukassiks saanud Milo. Olime varem korra proovinud, kuid tookordne must iludus Nastja ei klappinud Miloga, meie soov on, et nii kodukass kui hoiukass oleksid õnnelikud ja rahul. Milo pere arvates võiks majas olla ka teine kass ja seepärast Katariina sisse kolida saigi. Esialgu siis hoiukassina.

Katariina

Esimesed uudised hoiukodust olid sellised: „Katariina on nüüd kuskil 6 tundi meie juures olnud. Ta on ikka väga hirmunud, arglik ja nukker. Ta istus viimased viis tundi liikumatult peidus, kuid õnneks sõi ka natuke. Panime ta nüüd eraldi ruumi ja vaatame, kuidas ta kohanema hakkab. Milo on ka väga rahutu ja närvis ning susiseb isegi diivani peale, kus Katariina ennem istus. Katariinat ta korra nägi, kuid see kõik möödus ikka susina saatel.“

                          

Hoiukodu hoiab meid arengutega kursis. Meie hoiame pöidlaid, et Milo Katariina omaks võtaks. Loodame, et Katariina kurvastus kodu kaotuse pärast taandub. Ehk siis oleme ooterežiimil.

Kui tee on püsti ees

Kass võetakse perre igaveseks, aegade lõpuni. Nii me kõik arvame ja loodame. Vahel aga on tee püsti ees ja tuleb teha valikud. Meieni jõudis järgmine abipalve -

Seoses  lapse allergiaga on meil ära anda tore kodukass nimega Katariina. Kass on 6 aastane. Suure osa ajast veedab ta üldiselt aias, kuid külmade ilmadega soovib rohkem olla toas ning see on kujunenud meile teatavaks probleemiks. Toas olles kasutab liivakasti. Üldjoontes on ta sõbralik ning minu meelest täiesti tavaline kass kes tegutseb omapead, kuid sügamisest ja lähedusest ära ei ütle.

 

Kas leiame kiisule uue kodu ja pere? Lähem info telefonil 5038083