Kassipoeg, kes MTÜ Kass ja Pojad hoole alla sattudes oli pesakonna pisim, tragi Bibi ja toimeka Maxi sabas sörkija, toiduga mäkerdaja ja äpardustesse sattuja, kes kandis tükk aega nime Väike Beebi, on nüüd täieõiguslik kodukass.
Väike Beebi Morten jäi hoiukodusse viimaseks ja kuna ta ei nõustunud elama üksinda toas, kus oli tore veeta päevi koos õe ja vennakesega, lubas hoiukodu perenaine Morteni liikuma kogu majas. Inimeste võlumine oli Mortenil selleks ajaks selge, nüüd tuli rinda pista perekass Mimi ja labrador Afroditega. Mimi, kes ise on koduta kassi pojana sündinud, oli Morteni suhtes tükk aega väga tõrjuv ja skeptiline. Afrodite ei osanud seisukohta võtta nähvitsa suhtes, kes südamerahuga tema kausist suuri koerakrõbinaid nagistas. Kuid Morten, päikesepoiss Morten, suutis oma lahke loomuga, kompleksivaba käitumisega Mimi ja Afrodite panna uskuma, et kõik on võimalik ja rahulik kooseksisteerimine on loomulik. Üpris varsti pesi Mimi Morteni kõrvataguseid, ei puutunud pakutud lihatükke enne, kui pisike oli kõhu täis saanud. Afrodite vaatas enne pikaliheitmist hoolega, et Morten parasjagu tal jalus ei kepsle, taandus oma toidukausi juurest, kui Morteniga sama-aegselt süüa tahtis.
Maxi, Bibi ja Morteni saabumisel hoiukodusse tegime plaane, et kahe kuu jooksul on kassipojad korras ja koduvalmis. Kahe kuu asemel läks kolm kuud. Hoiukodu perenaine hindab tagantjärele, et algul oli kahtlusi ja hirmu toimetuleku ees, kuid iga päevaga muutus kassilaste kantseldamine lihtsamaks. Kuidas mõõta kogetud rõõmu, kui kassilast vaevav haigus taandub, kui kassilaps õpib eksimatult kasutama liivakasti, kui kassilaste erinevad iseloomud hakkavad piirjooni võtma? See rõõm on mõõtmatu. Rõõm võimalusest aidata on mõõtmatu.
Kui hoiukodu suur ja väike perenaine Morteni kojuviimise reisilt tagasi tulid, uurisid Mimi ja Afrodite hoolikalt transpordikotti ja otsisid läbi iga nurgakese majas - kuidas on võimalik, et Mortenit, väikest vahvat Mortenit ei olegi enam kodus? Hoiukodu pakkuvad inimesed teavad, et kassid jäävad nende juurde piiratud ajaks ja liiguvad edasi oma inimeste, oma kodude juurde. Teadmine on üks asi, tegelikkus teine. Kurbus, mis valitseb hoiukodu inimeste hinges, asendub pikkamööda rõõmu ja rahuloluga teadmisest, et väikesed kassilapsed on elule võidetud ja saanud võimaluse elada turvalist kodukassielu.
MTÜ Kass ja Pojad teeb sügava kummarduse kõigi inimeste ees, kes pakuvad hoiukodu, kes lubavad oma kodusesse abivajajad, kes pühendavad aega ja vaeva ning kes annavad igale koju minevale kassile kaasa tükikese oma südamest. Aitäh.
No comments:
Post a Comment