Suvekuude kokkuvõte

Järjekordselt on möödunud soojad suvekuud ja meiegi kassitubades on olnud liikumist.

Alisa

Alisa vahetas hoiukodu ja oleks kui ise-ennastki välja vahetanud. Olime tõsiselt mures tema tagasihoidlikkuse  pärast. Küll püüdis ta nähtamatu olla, küll sisinaga ennast hirmuäratavaks mängida. Meie inimesed teadagi aga on jonnakad ega jäta ühtegi kassi uksi nurka konutama. Nii tehti ka Alisale tantsu ja tralli, meelitati mängima ja jooksma. Kassilapsele meelepärastes tegevustes hajus kergesti ettevaatlikkus ning kui ühel hetkel sattus kass hoiuperenaisega pea-aegu laupkokkupõrkesse, oli jää jäädavalt murtud. Sellest hetkest peale tuterdab Alisa katkematult inimestel jalus, nõuab pai ja tähelepanu. Selleks, et harjutada välja Alisa komme inimese käega mängida, on kasutusele võetud hall mänguhiir, kelle kallal Alissa lõpmatuseni oma hambaid teritab. Alisal on esimese sünnipäevani veel natuke aega, ta on korraliselt vaktsineeritud, steriliseeritud, sotsialiseeritud, saab hästi läbi mõistlike väikelastega. Aga kõige tähtsam – Alisa on valmis oma uue kodu ja uue pererahva heaks. Imeilus ja iseloomuga kassipiiga ootab väga oma inimesi.

Anni veetis oma päevi kasside turvakodu suures kassitoas ja küllap unistas iga päev, et saaks taas kodukassi elu nautida. Anni sai suures seltskonnas kenasti hakkama, aga kassid ei ole siiski oma olemuselt karjaloomad. Anni võttis ühiselust aktiivselt osa, vaatas üle kõik külalised, mängis kõigi lastega, suges teiste kasside kasukaid ja jagas pehmeid pesasid. Ja siis ühel päeval tulid need päris oma inimesed. Anni saatis juba ka kodu-uudiseid ja pajatab oma reisist ja uuest kodust nii:“ Ma tahan teile koha alguses öelda, et ma olen väga õnnelik. Alguses ma ei tahtnud turvakodust ära minna, ajasin küüned vastu kui mind kotti topiti ja terve tee ma protesteerisin valjuhäälselt. Aga ma ju ei teadnud kuhu ma lähen. Tegelikult olin seda hetke juba kaua oodanud. Mul on nüüd oma kodu. Ja ma saan niipalju paisid, kohe koguaeg. 

Anni

Mul kodu on suur, nii et kõikide nurkade saladusi pole ma veel avastanud. Esimestel öödel ma ärkasin iga tunni tagant, kontrollisin kas mu inimesed mind kuulevad ja otsisin aina uusi magamiskohti. Meil turvakodus oli kolleegidega selline komme, et kogu aeg pidi keegi öösel rahmeldama ja teisi üles ajama. Aga nüüd juba magan õige magusalt hommikuni. Ja ma teen seda suures voooodis, loomulikult luban oma inimestel ka seal olla. Ma õppisin keerdtrepist käima, isegi üles ja alla jooksma, olen väga uhke. Ma armastan väga oma uute inimestega koos olla. Ma suhtlen nendega valjuhäälselt ja see meeldib neile. Sööki ma valin ka, mulle meeldib see seeniori toode, hea pehme. See august oli ilus.“

Loo kassiemme

Loo kassipiiga

Loo kassipere saatus, tõrksate taltsutamise lugu, on teinud igasuguseid käänakuid. Üks pisikestest on õnnelikult uues kodus. Teine väikseke ootab Kassiabi hoiukodus oma koduvõimalust. Kolmas väikeseke, kõige ilusam ja nunnum, sattus aga sellise heategija kätte, kes viis ta Tallinna Loomade Hoiupaika, sellesse kohta, kuhu kassid kui musta auku kaovad… Kassiema, kes kõige järgi otsustades oli siiski kunagi kodukassi elu elanud, on kenasti korda tehtud ja taas inimsõbralik. Veidi omapärase kiiksuga – mehed tunduvad talle meelepärasemad kui naised või lapsed. Kassiema sünniajaks arvas veterinaar 2015 maikuu, kiisuke on pidikest kasvu ja habras, tema kasukas siidine ja pikakarvaline. Kassike ootab hoiukodus päriskodupakkumisi. Väike kodu-ootel kassipiiga on krips-ja kraps nagu üks 4-kuune kassilaps olema peab. Harjunud väikeste lastega, mänguhimuline ja rõõmsameelne.

Meie karbikassipoegadest said päris kiiresti kodukassid. Mustvalged sõbrakesed Pablo ja Eloise on koos uues kodus, punased poisid Simpson ja Belami peavad ise hakkama saama – ikka oma uute peremeeste rõõmuks ja lustiks.

                                                  Eloise ja Pablo uues kodus lustimas

Kriimu

Kirju kasukaga ja veel kirjuma minevikuga Kriimust on ka saanud täieõiguslik kodukass, resideerib Soome Vabariigis. Eks tema sotsialiseerimisse läks paras hulk valu ja vaeva. Aga õnneks oli kassijumal Kriimut õnnistanud erakordse koguse uudishimuga ja seda ära kasutades sai hoiukodu  ettevaatlikust ja kartlikust kiisukesest õige varsti välja meelitada tõelise lembekiisu.

Anni. Pablo. Eloise. Simpson. Belami. Kriimu. See on suve plusspool.

Valged

Valged karvakerad hoiukodu toakeses – kas loeme need suve pluss- või miinuspooleks? Miinus kindlasti selles mõttes, et lumivalge kassiema tõi oma pisikesed ilmale võõras kuurialuses. Kassiema on kartlik – ehk ei olegi tal kunagi kodu olnud? Miinus ka selles mõttes, et kassiemme kolmel valgel lapsukesel ei ole kodu. Aga me teeme kõik endast oleneva, et need miinused plussideks pöörata. Kohe annavad oma panuse fotograafid ja  veterinaarid. Kohe saadame laiali sõna, et kodupakkujad teaksid tulla. Teadupärast arvatakse, et valge kass, kellel on peas must laiguke, on ravivõimetega. Just selliseid tegelasi me tutvustama hakkamegi. 

Saaga tuttavaks - Kriimu ja Trinity

Küll on MTÜ Kass ja Pojad hoole all korraga hulk triibikuid, siis jälle valitseb must värv. Sellel kevadel siis hoopiski eriline trend – pruuni-musta-valge-punasekirjud kasukad. Kaks kassipreilit, kaks keerulist saatust, kaks väljakutset. Lõpptulemuseks aga ootame ikka kahte õnnelikku koduga kassi, kahte õnneliku kassiga kodu.

Kriimu

 Kriimuga on lugeja tegelikult juba tuttav – tema tee meie juures algas nö läbi paragrahvi. Kassike oli üpris kehvas seisus, nakatunud haigusesse, mille efektiivseks raviks tuli kiisu kasukas ära pügada. Lisaks ihule on kannatada saanud ka kassikese hing – käe ja jala liikumine tekitab soovi põgeneda, puudutada lubab end vaid pea piirkonnast. Ja ometi oleme me kindlad, et Kriimu on kunagi olnud kodukass. Kiisu teab tubase elu kombeid, on puhas ja viisakas. Kui vaid ei oleks pelgu inimese ees, kui vaid oleks julgust inimest taas usaldada. Loodame, et väljend „uudishimulik nagu kass“ on Kriimu loo võti, sest uudishimu selles kiisus on kõvasti. Pisikeste toidupaladega või huvitavate mänguasjadega meelitamine kannab pea igal korral vilja – Kriimu tuleb uurima ja uudistama. Nendel avastusretkedel satub ta ka pai-ulatusse ja paitamise peale laseb nurrugi valla. Nojah, vahel sirutatakse paikäele vastu ka väike kriimuline käpake ja vehitakse sellega meeleheitlikult. Temperamenti selles kiisus juba jagub. Võime kinnitada, et täie hooga käib Kriimu taltsutamine, tähendab see siis seda, et hoiukodu taltsutab Kriimut või Kriimu taltsutab hoiukodu.

Trinity

Trinity on lugejale uus tegelane. Meie hoiuperenaine tunneb teda natuke pikemalt, ehk isegi aasta jagu. Nimelt asutasid hoiukodu perenaise maamajja end möödunud kevadel kaks noorukest kiisukest-õekest – Mannu ja Trinity. Mannu tõi suve hakul samas ilmale pesakonna. Pisikiisud said inimestega koos üles kasvada ning leidsid endale kiiresti oma päriskodud. Mannu on aga sügavalt inimpelglik, nii tegi hoiukodu tema tahtmist mööda ja nüüd on Mannul küll katus pea kohal ja söök ees, aga vaba voli ise oma kassielu korraldada, suhelda inimestega just nii vähe, kui hädapärast vaja. Steriliseeritud sai Mannu juba sügisel ning võime öelda, et tema elu on mõistlikes rööbastes. Trinity on aga teisest puust. Ta jagab küll Mannuga pesakasti ja toidukaussi, kuid inimesed huvitavad teda ka väga. Kohe niiväga, et vahel tiirutab ta päevade kaupa külapeal ringi ja laseb teistel peredel end toita. Toidukausi juures laseb endale mõnuga ka pai teha. On justkui kõigi kass, olemata siiski täieõiguslik kodukass. Seega alustasime Trinity nn trimmimist – kiisu sai kinni püütud ja tubasele elule allutatud, parasiiditõrje tehtud ja steriliseerimisoperatsiooni aeg kinni pandud. Kuigi suletud ruum on Trinnile veidi võõras, ei jäta tema julgus teda maha ja nii tuleb ta hoiuperenaisele rõõmsalt vastu, püherdab ja rullib end põrandal, nurrub ja seletab oma kassikeeles pikalt ja tungivalt. Eks ole Trinityl küllaga isepäisust, aga see on aidanud tal seni hakkama saada ja ühel korralikul kodukassilgi kulub isepäisus ära.

Kuidagi ei saa veel öelda, et Kriimu ja Trinity oleks valmis kodukassid. Kui aga nende omad inimesed, nende tulevased perenaised-peremehed ei taha oodata, kuni hoiukodud kogu sotsialiseerimise töö ära teevad, siis on kodupakkumised väga oodatud. Siinkirjutaja võib oma korduvatest kogemustest kinnitada – on äärmiselt meeltülendav võita kassi usaldus ja armastus, aidata väikesel hirmunud olendil unustada kõik halb ning pakkuda turvatunnet. Juba ammu ei ole kass isepäi uitaja, kass on kodustatud loom ja igal kassil peab olema oma kodu, omad inimesed.

Kriimu huvilistel palutakse helistada telefonil +358401858958 või 5038083, Trinity huvilistel telefonil 5200442, samuti on oodatud kirjad aadressil kassjapojad@gmail.com. 

Seadusest. Aga mitte ainult.

Loomakaitseseaduse ütleb - kui hulkuva looma omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ega leida talle uut omanikku, tuleb läbi viia looma eutanaasia. Loomaomaniku kindlakstegemise alguse ja eutanaasia läbiviimise vahel peab olema vähemalt kaks nädalat.  Loomatauditõrje seadus ütleb - omanikuta koduloomaks loetakse identifitseerimata koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada; kohalik omavalitsus korraldab omanikuta koduloomade püüdmist, pidamist ja hukkamist.

Nii selged ja kiretud sõnad. Kõik vajalik oleks justkui reguleeritud. Kohustused jagatud. Õigused tagastud. Aga tegelikult?

Kohalike omavalitsuste rahastatud varjupaigad ei ole kummist, kui saatuslikud kaks nädalat on täis, vaadatakse iga looma kui muidusööjat. Ja kui loomake ei ole supersõbralik, peent tõugu või atraktiivse välimusega, saabub karm tõehetk ja veterinaar võtab süstla….

Täna ei jaksa kirjutada sellest, kuidas on võimalik, et kodukassidest saavad ühtäkki hulkuvad, omanikuta koduloomad. Ei jaksa mõelda, kuidas inimene, kes on oma kassi hoidnud ja hellitanud, ühel hetkel enam kassist ei hooli. Jah, kaotsiläinud kodukasse otsitakse ka taga, pakutakse leiutasu, aga kui paljudest ei tunne keegi puudust. Vaadake kasvõi Loomade Hoiupaiga, Tallinna linna lepingupartneri kodulehte – enamus neist kassidest on ju kodukassid, kellegi armsad nurrikud. Kui paljudele tegelikult omanikud järele lähevad?

Internetiavarustes elab suur kassisõprade kogum ning infot liigub seal igasugust. Jagatakse rõõmu, aga sagedamini siiski muret ja abipalveid. Ühest sellisest abipalvest sünnibki tänane lugu.

Ühe kohaliku omavalitsuse rahastatavas varjupaigas (nimesid ei nimeta, sest samasuguseid olukordi tuleb ette kõikjal ja varjupaik on tegelikult sundseisus) on kohal uued kassid, kes külma ja lume käest kokku korjatud. Kiipimata, omanik tuvastamatu. Ruumi on vähe, raha ei ole. Varasemalt tulijatel on 14 päeva täis. Kohe tehakse otsus… Kassisõprade kogum paiskab internetiavarustesse abipalveid. Kaalukausil on mitme kassi elu…

Meie vabatahtlik teeb kiire valiku ja otsustab anda võimaluse ühele. Meie väike MTÜ ei saa võtta korraga palju kasse, meil lihtsalt ei ole suurt kassituba ja hoiukodudega on teadagi keeruline. Kui aga vabatahtlik ise initsiatiivi haarab, hakkavad asjad liikuma. Kassile saab korraldatud transport, sõit Tallinna poole saab teoks. Hoiukodu ei heitu sellest, et kass ei luba end puutuda, on hirmunud ja stressis. Võimalus tuleb anda. Päästa kasvõi üks elu.

MTÜ Kass ja Pojad saab uue hoolealuse. Esialgu on veel arglik ja kõhiseb, aga esimesed paid on tehtud. Anname talle aega kosuda ja end koguda, siis tuleb nimi ja iseloomustus, esitlemine ja koduotsimine. Alustame aga rahu ja vaikusega, vajadusel korraldame veterinaarabi. Ka üks elu on elu, on väärtus, mis vajab hoidmist. Seadusest hoolimata.

Aasta kokkuvõte 2015

Tviidi, Kuti, Jennifer, Katariina, Siidik, Roosi, Juss, Ruudi, Coco, Minni, Miki, Puhh, Ruudi, Miuka, Gustav, Osvald, Kriimu, Marta, Ruben, Maia, Lorenna, Sissi, Tiiger, Ida – need 24 kassi läksid meie hoiukodudest aastal 2015 koju. Kes oma esimesse päriskoju, kes uude koju. Mindi üksinda ja paarikaupa, jäädi hoiukodusse päriskassiks, tehti väikseid kõrvalepõikeid enne lõplikku ja õiget valikut. Nii nagu ei ole ühtemoodi kasside tee meie juurde, nii ei ole kunagi ka ühtemoodi nende tee oma inimeste, oma kodude juurde. 24 kassi on meie väikese ühingu jaoks suur arv ja meie väheste püsihoiukodude ja vabatahtlike juures on see tegelikult veel eriti suur. Me saame hakkama, kuna abikäe ulatavad meile sageli täiesti võõrad inimesed. Hea, et maailmas on olemas üks oluline ühine nimetaja – armastus kasside vastu. Koos suudame palju.

2015. aasta jõulusoovidele kirjutasid koos MTÜ Kass ja Pojad vabatahtlikega alla Preili Pirtsu, Nora ja Reti, Waldemar ja Anni. Meie ühine traditsiooniline jõulusoov on, et need kiisud oleksid käesoleva aasta kokkuvõtet tehes kojuläinud kasside nimekirjas. Preili Pirtsu ei pirtsuta enam sugugi ja annab kodukassi mõõdu välja küll, Nora on oma pikakarvalise kasuka superpaksuks ja läikivaks kasvatanud ja on oma tagasihoidlikul moel väga vahva kass, Reti on jätkuvalt üliarmas ja leebe klassikaline inimlemb, Waldemar hakkab avama oma tegelikku imelist loomust, Annil on jalad kindlalt maas ja valmisolek suhelda nii laste kui täiskasvanutega. Märgake neid ja aidake täita meie soovi – aidake leida kodutee.

Lõppenud aastasse jäävad kohtumised imeliste inimestega, kes meile abikäe ulatasid, oma koduuksed hoiukassidele avasid, rahaliselt toetasid, meile näitusevõimalusi pakkusid, meiega koos kasside hea käpakäigu pärast hoolt kandsid. Eriline tänu kuulub inimestele, kes meie hoolealustele kodu pakkusid. Kõigile neile MTÜ Kass ja Pojad siiras ja suur tänu.

Meie päevade reas on igasuguseid, parimaid on need, kui kassid võtavad käppade alla kodutee. Head ja südantsoojendavad on ka päevad, kus meie postkasti saabuvad kodu-uudised ja pildid. Seekord vahendame Kriimu lapsukeste Jussi ja Roosi ja Miuka ning Nora lapsukeste Rubeni, Maia ja Ida kodudest saabunud (jõulu)pilte.

Ida, uue nimega Täpi

Maia

Juss

Roosi

Miuka

Ruben, uue nimega Redik

Suvekuude kokkuvõte

MTÜ Kass ja Pojad läks suurele puhkustehooajale vastu järgmise „pagasiga“ - suvilakass Kriimu oma nelja triibiklapsega, must linnakass Nora oma kahe must „orientaali“ ja kolme tähnik-triibikuga, rüütel sinises kasukas, hüljatud Ruudi, kaks emata jäänud helehalli kassilast, ja muidugi meie pikema-ajalised asukad – Coco ja preili Pirtsu. Seitseteist koduootust. Seitseteist hingekest, kes väärivad vaid parimat.  Täna saame teha suurepärase kokkuvõtte – üle poole neist kiisudest on täieõiguslikud kodukiisud.

Kriimu

Kriimu läks koju. Meie vabatahtlik, kes Kriimu kohale viis, kirjutab niimoodi: „ Uues kodus on väga head tingimused – suur ja uhke vana talumaja, eemal suurtest teedest ja tsivilisatsioonist, terve hektar tarastatud koduhoovi, mida jagada kahe suure noore koera ja kahe eaka isase kassiga, lahke pererahvas ka. Seal taluhoovis tundus, et just siin ongi kasside maine paradiis ja ma oleks väga rahul, kui Kriimu suudaks kohaneda. Seal olid kõik nii sõbralikud, eriti koerad - nad tahtsid kohe lausa sülle tulla.“. Pere otsis endale tublit hiirepüüdjat, sest perekassid olevat selleks liiga mugavadJ Hoiukodus treenis Kriimu hoolega, et suvilakassina omandatud oskused jahti pidada ikka tugevad oleksid – igal päeval jalutuskäigult saabudes tõi Kriimu pererahvale ja oma pisikestele imetlemiseks oma jahisaaki – hiiri ja suuri putukaid. Kriimu ei ole kunagi varem kodukass olnud, kuid hoiukodus kohanes ta tubaste oludega kiiresti. Uues kodus on Kriimu valida, kas elada rohkem toas või rohkem õues. Soovime südamest, et Kriimu leiab oma koha ja rolli ja toob sellesse peresse palju rõõmu. 

Osvald ja Gustav

Juba oleme saanud ka toredaid kodu-uudiseid – Kriimu on kolinud pererahva voodisse, küsib paisid ja käitub nagu üks kodukass ikka.

Osvald ja Gustav läksid koju. Kriimu pojad on uues kodus koos ja selles peres igavust ei tunta. Üks kassipoeg on tore vaadata, kaks aga on juba etendus. Pererahvas on poistega väga rahul, rõõmu on nendest palju ja väikesed pahandused kuuluvad ju suureks kasvamise juurde.

Miuka läks koju. Kriimu pesakonna ainuke tüdrukuke broneeriti peaaegu sünnihetkest. Näuksi oodati pikisilmi ja tal on täita tähtis ülesanne – taasluua kodust hubasust, mis sai kannatada eelmise perekassi lahkumisega. Näuks on  vahva tegelane, vahel tundub, et hing on tugevam kui ihu. Kui ta piisavalt kiiresti sihtkohta ei jõua või küllalt osavalt mänguasja ei taba, teeb ta kummalisi näuksuvaid häälitsusi – millest ka tema vahva nimi on tulnud.

Ruudi läks koju. Ruudi endine perenaine otsustas siiski, et ta ei saa kassi välismaale kaasa viia ja kõige parem on kassile uus kodu otsida. Õige pea andis hoiukodu teada – Ruudil on kodupakkumine olemas. Ruudi kohanemine ei olnud väga kerge, väikese kassikese jaoks on ju keeruline jääda ilma oma inimesest, siis juba harjumuspäraseks muutuvast hoiukodust. Lõpuks siiski kõik laabus ja Ruudi rõõmustab oma vahvate näoilmete ja niisama-nunnu-olemisega uut pererahvast.

Puhh

Puhh läks koju. Tema on musta linnakassi Nora esiklaps, kõige tragim ja suurem. Puhh läks kaaslaseks meie endisele hoolealusele Ruule. Kassipoisid said kiiresti sõbraks ja karta on, et nende korterinaabritel on sageli mõtteainet – kes suudab nii kiiresti ja nii suure müdinaga ringi joosta.

Miki ja Minni

Miki ja Minni läksid koju. Kaks emata jäänud helehalli kassilast leidsid endale esmalt suurepärase hoiukodu, kus neid hoiti ja hellitati ning pasteediste näppude ja kõdistavate suletuttidega kiiresti nende ettevaatlikkus ja inimpelgus võideti. Hoiukodu perenaine sai rikkamaks väärtusliku kogemuse võrra – päästa kaks kaitsetut loomahakatist. Kui proua algul kahtles, kas ta hakkama saab, siis kahe kuu möödudes teadis ta kassilaste kasvatamisest kõike. Miki ja Minni uues kodus jätkub nende sotsialiseerimine ja õige pea rõõmustavad pererahvast ujedate kassilaste asemel eneseteadlikud noored kassid, kelle jaoks on inimene kõige olulisem sõber.

Coco läks koju. Otsisime seda kodu väga, meie vabatahtlikud ja toetajad kaalusid oma koduste kasside arvu suurendamist Coco võrra. Austusest ja tänutundest Coco senise hoiuperenaise vastu tahtsime leida parimatest parima kodu. Ja siis see õnnestus, Coco uus perenaine kirjutab endast nii: „Mul on kogemus metsikute ja käitumishäiretega kassidega, olen naabruskonna hulkurid ära lasknud kastreerida ja osaliselt ka toidule võtnud. Üks minu kodus sündinud perekassidest on ka pisut pelglik“. See kõik annab lootust, et isegi kui Coco otsustab esialgu elada diivani all või kapi taga, et jäeta teda tähelepanuta, vaid jagatakse talle hoolt ja armastust. Küll Coco ühel ilusal päeval ka vastuarmastust jagama hakkab.

Elus on aga ikka nii, et surm ja sünd käivad koos. Meie eelmise suve suurim murelaps Felix lahkus parematele jahimaadele. Kõrvakasvaja ravi nõudis mitut operatsiooni ja kuigi Felix paranes ja taastus kiiresti, rauges lõpuks ka tema jõud. Vahet ei olnud, kas Felixi tervis oli parem või kehvem, tema suurim mure näis olevat perenaise pärast – kas perenaine ikka saab kuulata piisavalt kassinurru, kas tal on ikka kassikaisutamisest küllalt soe, kas paikätel on täiuslikult pehme ja mõnus. Felix oli saja-protsendiline inimesekass. On lausa ime, kuidas ta tänaval üldse hakkama sai, kodus tundus, et ta ei söö ega maga, kui inimesi ei ole temaga. Taas tugevneb teadmine, et kassid tulevad meie ellu kindla eesmärgiga meile midagi õpetada. Nad tulevad, et anda. Meil ei jää muud üle, kui tänulikud olla. Jää hüvasti, hea Felix!

Kriimu triibulised

Siin mõned näited „kassimoest“ – Kriimu neli väikest triibulist lapsukest. Veel nimetud, nimede panemise õigus ja austav kohustus jääb uutele kodudele. Kolme nädala pärast on nad valmis käppade alla võtma kodutee. Nendest väikestest saavad hoitud ja armastatud kodukassid, nemad ei pea tundma külma ja nälga, et pea ootama juhuslikku toidupala, ei pea põgenema kurjade nelja- või kahejalgsete eest, ei pea saama soovimatuid järglasi. Iga kass väärib pereliikme auväärset kohta. Iga elu loeb.

Titeuudised

Tuleb suvi, pered sõidavad suvilatesse, võetaks kassipoegi – milline tore idüll! Kui saabub sügis, on kassipojad suureks kasvanud, ei ole enam huvitavad ja linna tagasi sõitvate perede autodes ei ole neile enam ruumi. Kassid jäävad omapead, õpivad toime tulema ja vastu pidama. Ja vastupidamise juurde kuulub kindlasti ka paljunemine. Aga ikka võtavad suveks suvilasse sõitvad pered kassipoja kellegi kodukassi pesast, mitte suvilate juures paljunejatest – metsikut, poolmetsikut, inimpelglikku kassilast ei taha ju keegi. Ring aga muudkui laieneb ja laieneb….

Vahel läheb ka natuke teisiti – kass, kes eelmise kevade pesakonna omanikuta puukuuri tõi, poegis seekord meie hoiukodus. Tema eelmise kevade lastest on kodu-ootel veel Juss, ülejäänud kolm on uhked perekassid. See kiisu, nimega Kriimu, ei too ilmale enam ühtegi pesakonda. Nii ei paljune ka tema eelmise kevade ja selle kevade järglased. Sellele triibulisele jadale paneme punkti. Olgu see või piisake meres.

Kriimu saabus hoiukodusse 10. mail ja 15. mail tõi ilmale neli väikest triibulist kassititte. Emme on tubli ja tragi ja väikestega on kõik hästi. Kodupakkumiste ja külaskäikudega tuleb oodata, kuni kassilapsed ise juba maailmast midagi jagavad.

Mure on aga hoiukoduga – praegune on ajutine lahendus. Tegelikult on laual superpakkumine – pere, kel plaanis võtta kassipoeg, saaks näha oma tulevase pereliikme kasvamist päris algusest peale. Nelja kassipoja kantseldamine vajab vähest vaeva, pakub aga küllaga rõõmu. Ja aitamine teeb hingele head.

Pakume hoiukodule igakülgselt tuge ja abi, katame kliinikukulud, anname toidu ja tarvikud, otsime pisikestele uued kodud. Aita meil aidata! Lähem info telefonil 5038083