Alustame vabandusega – Nurr- Nurrik,
meie eelmise aasta Musta Reede leidlaps, on koduga kiisu juba veebruarist.
Nurr-Nurrik sattus vahvasse seltskonda – teda ootas uues kodus endasugune must
leidlaps. Jäimegi ootama uudiseid, kuidas kaks eluraskusi näinud vahvat kassipoissi
sõbrunevad ja koos elama hakkavad, seepärast ei teinud ka kohe
koju-minekupostitust. Rääkisime uue kodu perenaisega kord- paar, jäime ootama
pilte ja nii see uudis tegemata jäi. Küllap oli pilte raske teha, sest mis jääb
pildile kahest ülehelikiirusega ringi tormavast või kirglikult maadlevast
mustast kassist? Igal juhul on meil kindlustunne, et Nurr-Nurrikuga on kõik
hästi. Meenub, kuidas Nurr-Nurrik talle kodu pakkuma tulnud inimesega käitus –
kui muidu oli teda keeruline süles pidada, siis oma inimese juurde astus
Nurr-Nurrik väga kindla ja iseteadliku sammuga, nuusutas ja katsus käpaga üle
ning lubas ennast kohe sülle võtta ning jäi süles mõnusalt silmi kissitades
pikutama. Meile, inimestele, meeldib mõelda, et meie otsustame. Tegelikult
otsustab ikka kass, kas kodupakkuja on ikka kodu pakkuja.
Ka Miisu on nüüd koduga kass. Meie iseteadev Miisu, iseloomuga Miisu naudib sajaga uut kodu ja uut perenaist. Kassidel on huvitav komme – kui neile uus kodu meeldib, siis oskavad juba esimestest tundidest näidata, kes selles kodus tegelikult kõige tähtsam ja kõige olulisem on. Olen korduvalt näinud, kuidas äsja uude koju saabunud kass kõnnib, saba sirgelt püsti, ühest ruumist teise sellise näoga, nagu kõik oleks ette tuttav ja teada, tuleb ainult kontrollida, kas kõik on (jätkuvalt) korrasJ Aga vaadake ise piltidelt, kui koduselt Miisu tunneb end kohas, millest tal varem aimugi ei olnud.
Nurr-Nurriku ja Miisu
hoiukodudele, headele haldjatele suur-suur tänu pakkumast peavarju ja hoolt
kodust ilma jäänud kiisikutele. Suur tänu inimestele, kes avasid oma südame ja
kodu-ukse, et koduta kassist saaks taas koduga kass.
No comments:
Post a Comment