Alisa läks koju. Suleiman läks koju.

Nagu eelmises postituses kirjutatud, läksime Cleopella näitusele kindla sooviga oma hoolealustele head kodud leida. Unistada tuleb suurelt! Siinkohal tuleb aga juttu peaaegu uskumatust loost.

 Olime näitusesaalis aegsasti kohal. Alisa proovis puuris oma olemist mõnusamaks teha, veel oli rahu ja vaikus ümberringi, külastajate saabumise kella-ajani jäi veel tund. Siis astus meie juurde kena tütarlaps, jäi üksisilmi  Alisat vaatama. Meie näitusenaiskonnal on terve rida vestluse alustamise viise, kas siis küsitakse koduste kasside kohta, kutsutakse meie kiisudele pai tegema, tutvustatakse meie MTÜ tegevust hättasattunud kasside abistamiseks, uuritakse kassivõtmise plaanide kohta. Seekord küsis siinkirjutaja esimese küsimusena: “Kas tütarlapsel on kassivõtmise soovi?“. Edasine on tegelikult juba ajalugu – tütarlaps oligi kassiotsinguil, Alisa tundus talle maailma kõige õigem kass. Ka Alisale paistis see mõte meeldivat. Muidugi ei sündinud lõplik otsus hetkega, rääkisime kodupakkujaga kahe näitusepäeva jooksul korduvalt ja veendusime, et Alisa saab väga hea perenaise.

Näitusekorraldaja julgustab meie koduotsivaid kasse alati ka võistlema, et kodukasside kategoorias rohkem elevust oleks. Nii pidi ka Alisa end proovile panema. Kui kiiresti see kass õpib, on veel omaette jutt. Kui esimeses ringis oli näha kohkunud kassike, kes kohtuniku tähelepanematuse ära kasutas ja laualt jooksu pani, siis viimases, kuuendas ringis oli kohtuniku ees kass, kes teadis täpselt, kuidas istuda ja astuda, kuidas end näidata ja kuidas muljet avaldada. Meie eesmärk võistlusel ei ole kunagi auhinnatud saada, esimeseks tulla, aga uhke tunne on küll, kui üks koduta kass saab hinnatud parimaks.

Teise näitusepäeva lõpul tuli Alisa uus perenaine kassi ise transpordipuuri panema. Me teadsime, et Alisa ei taha väga süles püsida. Uus perenaine võttis Alisa kätte ja Alisa toetas oma peakese tema õlale, pani silmad kinni ja andis kogu olemisega teada – see on süli, kus ta tahab olla, kus tal on hea ja turvaline.

Suleiman ei olnud küll näitusel kaasas, kuid tegime talle hoolega reklaami. Suleimani kiita on kerge – kass on noor, terve, supersõbralik, heade kommetega, nutikas. Päev pärast näitust tuli telefonikõne – Sulaimani oodatakse kodus, kus on kasvamas kolm väikest poissi. Suleimanist loodetakse kaaslast, kes aitab lastel õppida hoolivust ja teistega arvestamist, kes oleks seltsiliseks ja mängukaaslaseks. Rääkisime ja arutasime ja tegime otsuse – Suleiman saab uue kodu. Läksime kassi ise uude koju viima, et saada kinnitust juba kuuldule ja muidugi veenduda, kas Suleimanile kodu  meeldib. Suleiman astus transpordipuurist välja sellise moega, nagu oleks ta ainult korraks ära käinud – sirgel seljal, saba kõrgelt püsti, jalutas kass mööda tuba ja vaatas ringi. Tervitas mõõduka peanoogutusega uut perenaist, naeratas vuntsi alt lastele, hüppas tugitooli ja seadis end mugavalt pikutama. Suleimanist tänaval tehtud pilt tuleks kaugele sahtlipõhja peita – tegelikkuses on see kass kordi ilusam ja väärikam.  Tegime mõne päeva möödudes ka natuke järelkontrolli ja kuulsime vaid kiidusõnu – kass mängib, otsib seltsi ja tähelepanu, oskab tühjast toidukausist märku anda. Alati ei tähendagi sõnad, millega kassist räägitakse, tähtsam on emotsioon, mis sõnu saadab – Suleimaniga ollakse väga-väga rahul.

Sellised kaks koju-jõudmise-lugu. Oleme Alisa ja Suleimani üle rõõmsad. Täna ei kirjuta sellest, et juba järgmisel päeval pärast näitust tuli ridamisi abipalveid – külmas angaaris kassiema kahe väikesega, 11-aastane kass antakse ära pereliikme allergia tõttu, eakast perenaisest jäi maha tiine kassiema. Natuke oleme juba aidanud, aga takistab meie suurim kitsaskoht – hoiukodude vähesus. Näitusel jäid mitu inimest kaaluma hoiukodu pakkumise mõtet – palun andke endast märku, palun aidake meil aidata.

Suvekuude kokkuvõte

Järjekordselt on möödunud soojad suvekuud ja meiegi kassitubades on olnud liikumist.

Alisa

Alisa vahetas hoiukodu ja oleks kui ise-ennastki välja vahetanud. Olime tõsiselt mures tema tagasihoidlikkuse  pärast. Küll püüdis ta nähtamatu olla, küll sisinaga ennast hirmuäratavaks mängida. Meie inimesed teadagi aga on jonnakad ega jäta ühtegi kassi uksi nurka konutama. Nii tehti ka Alisale tantsu ja tralli, meelitati mängima ja jooksma. Kassilapsele meelepärastes tegevustes hajus kergesti ettevaatlikkus ning kui ühel hetkel sattus kass hoiuperenaisega pea-aegu laupkokkupõrkesse, oli jää jäädavalt murtud. Sellest hetkest peale tuterdab Alisa katkematult inimestel jalus, nõuab pai ja tähelepanu. Selleks, et harjutada välja Alisa komme inimese käega mängida, on kasutusele võetud hall mänguhiir, kelle kallal Alissa lõpmatuseni oma hambaid teritab. Alisal on esimese sünnipäevani veel natuke aega, ta on korraliselt vaktsineeritud, steriliseeritud, sotsialiseeritud, saab hästi läbi mõistlike väikelastega. Aga kõige tähtsam – Alisa on valmis oma uue kodu ja uue pererahva heaks. Imeilus ja iseloomuga kassipiiga ootab väga oma inimesi.

Anni veetis oma päevi kasside turvakodu suures kassitoas ja küllap unistas iga päev, et saaks taas kodukassi elu nautida. Anni sai suures seltskonnas kenasti hakkama, aga kassid ei ole siiski oma olemuselt karjaloomad. Anni võttis ühiselust aktiivselt osa, vaatas üle kõik külalised, mängis kõigi lastega, suges teiste kasside kasukaid ja jagas pehmeid pesasid. Ja siis ühel päeval tulid need päris oma inimesed. Anni saatis juba ka kodu-uudiseid ja pajatab oma reisist ja uuest kodust nii:“ Ma tahan teile koha alguses öelda, et ma olen väga õnnelik. Alguses ma ei tahtnud turvakodust ära minna, ajasin küüned vastu kui mind kotti topiti ja terve tee ma protesteerisin valjuhäälselt. Aga ma ju ei teadnud kuhu ma lähen. Tegelikult olin seda hetke juba kaua oodanud. Mul on nüüd oma kodu. Ja ma saan niipalju paisid, kohe koguaeg. 

Anni

Mul kodu on suur, nii et kõikide nurkade saladusi pole ma veel avastanud. Esimestel öödel ma ärkasin iga tunni tagant, kontrollisin kas mu inimesed mind kuulevad ja otsisin aina uusi magamiskohti. Meil turvakodus oli kolleegidega selline komme, et kogu aeg pidi keegi öösel rahmeldama ja teisi üles ajama. Aga nüüd juba magan õige magusalt hommikuni. Ja ma teen seda suures voooodis, loomulikult luban oma inimestel ka seal olla. Ma õppisin keerdtrepist käima, isegi üles ja alla jooksma, olen väga uhke. Ma armastan väga oma uute inimestega koos olla. Ma suhtlen nendega valjuhäälselt ja see meeldib neile. Sööki ma valin ka, mulle meeldib see seeniori toode, hea pehme. See august oli ilus.“

Loo kassiemme

Loo kassipiiga

Loo kassipere saatus, tõrksate taltsutamise lugu, on teinud igasuguseid käänakuid. Üks pisikestest on õnnelikult uues kodus. Teine väikseke ootab Kassiabi hoiukodus oma koduvõimalust. Kolmas väikeseke, kõige ilusam ja nunnum, sattus aga sellise heategija kätte, kes viis ta Tallinna Loomade Hoiupaika, sellesse kohta, kuhu kassid kui musta auku kaovad… Kassiema, kes kõige järgi otsustades oli siiski kunagi kodukassi elu elanud, on kenasti korda tehtud ja taas inimsõbralik. Veidi omapärase kiiksuga – mehed tunduvad talle meelepärasemad kui naised või lapsed. Kassiema sünniajaks arvas veterinaar 2015 maikuu, kiisuke on pidikest kasvu ja habras, tema kasukas siidine ja pikakarvaline. Kassike ootab hoiukodus päriskodupakkumisi. Väike kodu-ootel kassipiiga on krips-ja kraps nagu üks 4-kuune kassilaps olema peab. Harjunud väikeste lastega, mänguhimuline ja rõõmsameelne.

Meie karbikassipoegadest said päris kiiresti kodukassid. Mustvalged sõbrakesed Pablo ja Eloise on koos uues kodus, punased poisid Simpson ja Belami peavad ise hakkama saama – ikka oma uute peremeeste rõõmuks ja lustiks.

                                                  Eloise ja Pablo uues kodus lustimas

Kriimu

Kirju kasukaga ja veel kirjuma minevikuga Kriimust on ka saanud täieõiguslik kodukass, resideerib Soome Vabariigis. Eks tema sotsialiseerimisse läks paras hulk valu ja vaeva. Aga õnneks oli kassijumal Kriimut õnnistanud erakordse koguse uudishimuga ja seda ära kasutades sai hoiukodu  ettevaatlikust ja kartlikust kiisukesest õige varsti välja meelitada tõelise lembekiisu.

Anni. Pablo. Eloise. Simpson. Belami. Kriimu. See on suve plusspool.

Valged

Valged karvakerad hoiukodu toakeses – kas loeme need suve pluss- või miinuspooleks? Miinus kindlasti selles mõttes, et lumivalge kassiema tõi oma pisikesed ilmale võõras kuurialuses. Kassiema on kartlik – ehk ei olegi tal kunagi kodu olnud? Miinus ka selles mõttes, et kassiemme kolmel valgel lapsukesel ei ole kodu. Aga me teeme kõik endast oleneva, et need miinused plussideks pöörata. Kohe annavad oma panuse fotograafid ja  veterinaarid. Kohe saadame laiali sõna, et kodupakkujad teaksid tulla. Teadupärast arvatakse, et valge kass, kellel on peas must laiguke, on ravivõimetega. Just selliseid tegelasi me tutvustama hakkamegi. 

Kiikame hoiukodusse

Vaatame, mis toimub meie hoiukodus, kus hetkel koos kaks kassi –kõige kauem koduoodanud preili Pirtsu ja meie uustulnuk Alissa.

Preili Pirtsu on meil teada-tuntud valija – kes ja kuidas ja millal temaga suhelda tohib, kas on paivõimalusi, millega meelitamist tähelepanuväärseks peetakse. Preili on väga kena ja kombekas, kuid kodupakkumisi napib, kuna tagasihoidlik loomus ei tule uute tutvuste sobitamisel kasuks.

Olude sunnil paigutasime preili Pirtsu juurde Alissa.  Algus oli muidugi raske – Pirtsu ei saanud aru, mis peab jagama eluaset mingi kriimikuga. Kuid kui kriimik Alissa hakkas konkureerima hoiukodu pererahva tähelepanu pärast, hakkas Pirtsu aru saama, et inimesed ei käi tal igavesti kannul sooviga suhelda. Pirtsu on oma positsioonide kaitseks otsustanud olla julgem ja asjalikum, ise paisid küsida ja külje alla magama pugeda. No täitsa mõistliku kodukassi moodi ju?

Alissagi on arengus hüppe teinud – nähtamatu kassi asemel on nüüd kiisu, kes ootab, et pererahvas voodist välja tuleb, ning poeb siis ise voodisse pikutama ja mõnulema. Ehk on see tema viis harjutada end inimeste  keha soojusega, inimeste lähedusega? Alissa üritab veel varju hoida, kuid püüab ikka olla nii, et tema näeb inimesi ja inimesed näevad teda. Mõned hommikud on hoiuperenaist ukseni saatnud, väikeses distantsiga küll ja võimalik et tagamõttega – kontrollida, et õhk ikka puhtaks saaks ja kassid saaks oma päevast eraelu elada. Võib vaid arvata, milliseid toredaid jooksmise ja murdmise mänge selle kodus päeval mängitakse. Ehk mängitaks öösel ka, aga unerahu huvides käivad mõned uksed õhtul kinniJ

Preili Pirtsu mängulembusest on siin mitmeid kordi juttu olnud, seekord siis tõendid ka.

Saage tuttavaks - Alissa

Mõni aeg tagasi saime abipalve – kortermajade vahel liigub nooruke kass. Leidja otsis kassiga kontakti, toitis teda kindlatel kellaaegadel ja proovis saavutada usaldust. Andsime lubaduse aidata hoiukoduga ja muu vajalikuga, kui leidja aitab meid kassi püüdmisel ja esmasel hoiul. Kokkulepped pidasid, leidja püüdis kiisu kinni. Korraldasime kliinikusse ülevaatus-visiidi ja kiisuke maandus meie hoiukodus.

Kiisu on imearmas alla poole aasta vanune triibiktüdruk. Natuke mõistatuslik, ettearvamatu. Me ei suuda kuidagi aru saada, kas tegemist on kogu elu tänaval olnud kassilapsega või on kellelgi lihtsalt lemmikust isu täis saanud ja kodukassist on saanud tänavakass.

Kassike sai nimeks Alissa ja alustame tema teekonda kodukassiks, koduga kassiks. Kodukassile teatavasti meeldib inimeste seltskonda, ta armastab süles olla, naudib paitamist ja hellitamist. Alissa tahab väga olla selline kass, kuid miski temas ütleb, et igaks juhuks peaks siiski peitu pugema, susisema ja võimalusel küünega kriipima. Nii käib hoiukodus igapäevane võitlus – väike susiseja kavaldatakse üle, püütakse turvaliselt sülle ja siis on Alissa kui tõeline kodukass – nurrub ja püherdab paikäe all, teeb ka väikese uinaku. Et siis mõne aja pärast taas peitu pugeda ja silmanurgast inimese toimetamist jälgida – kas on ohtlik või ei ole.

Kiisud, kes kõiguvad kahe äärmuse vahel – pelgavad ja naudivad – vajavad väikest tõuget,  et pelgusest üle saada. Hoiukodu on järjekindel – kassile ju meeldib süles, tuleb temas seda heaolutunnet taas ja taas tekitada, tuleb kiisus tekitada nn sõltuvus. Kas vajalik tõuge, murdepunkt tekib kümnendal või kahekümnendal sülekorral, homme või nädala pärast, see on tõesti vaid tehniline küsimus. See murdepunkt tekib, sest Alissa vajab seda. Alissa tahab olla korralik kodukass.

Hoiukodu annab Alissale vajaliku turvatunde ja valmistab ta ette kodukassieluks. Nüüd tuleb vaid leida hea ja hooliv kodu. Oleme kindlad, et see kodu tuleb, kui Alissa on selleks valmis.

Alissa on hoiukodus Pelgulinnas ja täpsemat infot tema kohta saab telefonil 53447082.