Teateid tegelikkusest

Tänane postitus tuleb nagu rock-kontsert - artist on superklassist ja põhiesinejale eelneb soojendusband. 

Soojendusbandi roll on Yodal/Jussil, meie juurde 4-nädalase pätakana jõudnud kassil, kes on oktoobri algusest saadik oma kodus.

Jussi kirjutab nii: "Mrrrr- mrrr-mrrr!!! Tervitusi kõikidele... Olen juba suuuuuur (4,5 kilone) kassipoeg :) Elan juba 5 kuud uues kodus. Mul on sõber - 7-aastane inimene, kes alati mängib minuga. Jookseme koos mööda maja. Ainuke probleem- miks peremeestel on nii palju mööblit, see ju segab... Öösel lähen magama koos perenaisega, kes isegi keset ööd jaksab mulle pai teha, kui mulle on väga vaja hellust ja armastust. Kui olen kodus üksinda, siis tahan magada ja puhata, kuna varsti tulevad MINU inimesed ja hakkame jälle mängima ja trallima. Ainuke, mis teeb mind kurvaks, et on  nii palju kasse, kellel ei ole veel päriskodu...Seega saadan veelkord sooje tervitusi kõigile ja soovin, et kõik koduta  kassid leiavad  õige pea oma inimesed!"

Põhiesineja, tõeline rocki-tšikk, on Jennifer. Jenniferi eest kirjutab hoiukodu, sest Jenniferi arvates peavad asjad olema mõistlikult korraldatud ja inimesed peavad ikka tegema seda, mis kassidele vajalik. Ehk antud juhul siis tegema Jenniferile korralikku promo, et staar saaks särada ja tähelepanu nautida.

Hoiukodu kirjutab: "Jennifer on  ennast ilusti sisse seadnud. Talle meeldib väga jutustada ja enda soovidest kõva häälega märku anda. Näiteks iga hommik kell 6 on temal vaja tõreleda pererahvaga, et mis nad põõnavad siin, kui tema juba ammu üleval ja tal kõik toimetused juba tehtud. Kui äratuskell heliseb, siis hüpatakse  voodisse, et pairalli kätte saada ja no vihjeid anda, et oleks aeg süüa anda. Jennifer ei ole oma õgimisest veel lahti saanud (tänaval nälga kannatanud kasside tavaline komme), aga krõbinate söömine on tasakaalustumas. Pasteet kugistatakse endiselt koheselt sisse. Koeraga saavad nad päris hästi hakkama. Muidugi kui koer väga pinda hakkab käima, siis virutatakse ikka käpaga ja sisisetakse, aga hulle kaklusi pole siiani toimunud. Mõlemal, nii koeral kui kassil, on probleemiks armukadedus – kui ühte looma hellitatakse, siis teine muutub jube armukadedaks ja siis on vaja  pai nõudma minna".

Meeldetuletuseks - Jenniferile ei meeldi teised kassid ja ta on valmis oma õigusi kohe kakeldes paika panema. Nagu piltidelt näha, muud karvased neljajalgsed on talutavad või kasutatavad:) Inimesed aga on Jenniferile olulised, väga-väga vajalikud, sest kes muidu musta siidpehmet kasukat paitaks, sülle võtaks, kassijuttu kuulaks, süüa annaks:) 

Jennifer ootab väga oma inimesi, isegi kui tema uhkus ei luba seda tunnistada ja ta veedab hoiukodu oma päevi näiliselt muretult. Kui hoiukodu pererahvas on ära, kui koer ajab kuskil koera-asju või magab norinal, istub Jennifer ülakorruse aknal ja ootab.... 

Jenniferiga saab lähemalt tutvust sobitada, helistades numbril 53447082

Head sõbrapäeva!

Kallis blogilugeja, tänane postitus tuleb eriti lühike, et hoida Sinu väärtuslikku aega - kui Sul on juba kass, siis kuulugu Sinu tähelepanu ja aeg oma kassile, sest paremat sõpra kassist ei ole (koeraomanikud võivad oma arvamuse endale hoida). Kui Sa aga ei ole veel kassiomanik, kui Su tee ei ole veel ristunud oma kassiga, siis kuulugu Su aeg mõtisklustele ja sisekaemusele. Võibolla on Sinu kass Simona või Kismet? Coco või Jennifer? Karl või Kaarel?

Tehke oma kassile pai. Ja ärge sellega viivitage, muidu peavad teie kassid leidma asendustegevuse;)

Simona kevade- ja koduootel

Simona on sügisest saadik MTÜ Kass ja Pojad hoiukodus, õdusas katusealuses korteris Nõmme mändide all. On pehmed pesad magamiseks ja laiad aknalauad linnuvaatluseks, on lahke hoiuperenaine, kuid väikese karvakera hing ihkab enamat – päris oma kodu, kus lõplikult ankrusse heita. Kodu, kust Simona sügisel kaotsi läks ja Mustamäe majade vahele seiklema sattus, on pöördumatu minevik. Uus kodu on väga-väga oodatud ja et kodupakkujad teaksid, mida Simonal pakkuda on, laseme tal endal rääkida.

„Algul, kui Nõmmele kolisin, olin ikka väga apaatne ja tüdinud, ei tahtnud sülle, ei tahtnud mängida. Aga kui aru sain, et sisse tuleb end seada pikemalt, siis võtsin end kokku ja hakkasin suhtlema. Inimesed kasutavad rääkimiseks erinevaid sõnu, kasse arvatakse mõttetult näuguvat. Selle väärarusaama murdmiseks olen nõuks võtnud hoiuperenaisele selgeks teha, et kass suudab end häält tehes täiesti arusaadavaks teha. Vahel ma lobisen niisama, rääkides päeva jooksul akna taga toimunust või lõunauinaku ajal nähtud unenäost. Vahel pärin linnauudiste järele või uurin, kas õues on juba kevade hõngu tunda. Eks ole tore jälgida hoiuperenaise nägu, kui ta tähelepanelikult mu juttu kuulab. Ja nalja saab, kui mina küsin vihma kohta, perenaine ega räägib mulle kesklinna liiklusummikust. Ühe asja olen ma aga suutnud hoiuperenaisele selgeks õpetada – see on konservi serveerimise palve. Alustan leebelt ja meelitavalt, kui aga konservikarpi piisavalt kiiresti kapist välja ei võeta, muudan oma tooni nõudlikumaks. Tavaliselt saangi oma tahtmise ja hoiuperenaisel on ka hea meel, et ta kassi kõnet mõistab. Aga ega elu  ja suhtlemine ainult konservi ümber ei keerle. Igasugustes kassimängudes olen ma osav (ärge vaadake, et ma selline ümmargune olen, enamus minu kogust on kohev kasukas), vahel saab ikka vaibad kortsu joostud, mänguhiired maha murtud ja pallikesed voodi alla veeretatud. Kui kuskilt õnnestub leida mõni paelajupp või paberinutsakas, siis võin nendega lustides keele vesti peale ka joosta. Oma igapäevase pai-noosi järele ronin ikka ise sülle, kus siis nurrun ja sõtkun ja väljendan igati oma heameelt.  Voodis magamise olen ka selgeks õppinud – alustasin nagu algajad ikka jalutsist ja olen välja jõudnud padjani. Vahel juhtub, et pean mõned päevad üksi kodus olema. Kõik eluks vajalik on olemas, alt naabrite juurest kostub vahel ka raadio või koera haukumine, kassi parim sõber uni on alati võtta, nii et saan päris hästi hakkama. Kui aga hoiuperenaine koju jõuab, haagin ennast tundideks takjana tema külge, miilustan ja jutustan ja nurrun kõrvulukustavalt. Eks inimesel on ju ka raske kassi juurest ära olla. Olen aru saanud, et nii nagu kass vajab paitamist, vajab seda ka inimene, mõlemal on ühtemoodi mõnus ja lõõgastav.

Kui ma ütlen, et tänaval kogetud on möödunud jälgedeta, siis ma petan. Oli seal mis oli, ei hakka sellest rääkima, see aga on muutnud mind natuke ettevaatlikuks. Kipun äkilisemate liigutuste ja valjemate häälte peale kibekiirelt peitu pugema. Ja kui meile võõraid satub, siis istun eemal ja jälgin pingsalt.

Annan endale aru – praegune kodu on ajutine, on hoiukodu. Mulle meeldivad inimesed väga ja ma tahan olla inimese sõber. Tean, et ma ei kiindu kergelt, kui keegi aga tahab minu usaldust võita, siis on see võimalik. Ei oskagi valida, kas mulle meeldiks olla üksiku vanainimese kass või lastega pere lemmik. Ühte tean kindlalt – teisi kasse minu ideaalmaailmas ei ole, tahan olla ainuke, tahan endale saada kogu tähelepanu. Ma luban, see egoism ei ole miinus, vaid pluss.

Teie Simona“

Kui kellelgi tekkis soov Simonaga tuttavaks saada, talle külla minna ja  kodu pakkuda, siis palun helistage telefonil 5038083 või kirjutage kassjapojad@gmail.com.

Liisu läks koju

Selle aasta esimene kojumineja on Liisu - imekaunis triibik, kes  vaatab maailma inimlikult targa ja arusaaja pilguga. Liisu, kellele meeldib suhelda nii inimeste kui teiste kassidega, elab nüüd kodus, kus tal on kaks väikest sõbrannat - 6-aastane peretütar ja paariaastane kassike Sissu. Esimestel päevadel uues kodus õnnestus Liisul end põhjalikult ära peita, justkui pannes pererahva proovile - kas olen siin oodatud ja hoitud?Mõnetunnine ärev otsimine lõppes Liisu avastamisega saapa seest:). 

Nüüd juba käib Liisu julgelt mööda tube, uurib ja õpib, kus on parimad magamiskohad, kus asuvad mänguasjad, kus toimub midagi huvitavat. Iga pai, iga süllevõtmine võetakse tänuga vastu.

Liisu loob hoolega suhteid Sissuga, kel samuti selja taga kurb tänavakassi-minevik. Kaks kiisukest, keda seob ühine saatus ja ühine tahe olla tänulik päästmise eest, sõbrunevad päev-päevalt ja aitavad hoida kodu-soojust.

Täname Liisu uut peret ja soovime ilusat kooselu. 

Saage tuttavaks - Kismet

Vahetult enne Jõule saabus MTÜ Kass ja Pojad ühte hoiukodusse uus hoolealune, 2013. aastale iseloomulikult muidugi triibuline:) Sündinud tänavakassi pojana, vanust orienteeruvalt 5 kuud - just see vanus, kus sotsialiseerimine võib osutuda juba aeganõudvaks ja keeruliseks. Täna võib öelda, et see kassipoiss tahab olla inimese sõber. temas ei ole kübetki kurjust ega agressiivsust, on vaid vaevumärgatav vari arglikkusest. Juba teab Kismet, et süles on hea olla, juba oskab Kismet nautida paitamist ja kurgu alt kudistamist, juba laseb Kismet kuuldavale mahedat nurru. Eks tubase eluga ja täis toidukausiga harjumine võtab veel oma aja, aga muret kassipoisiga põhimõtteliselt ei ole. Natuke veel ja Kismet on nagu üks kodukass muiste.

Kodu-uudiseid ja häid soove

Kyra ja Kiku puhkehetk

Kyra ja Kiku kodu annab teada - selle aasta kõige toredamad jõulukingid tuiskavad meil sabade lehvides tubades ringi ning neid on pea võimatu pildile saada. Kõige vahvamaid müramishetki ei õnnestu kuidagi pildile jäädvustada. Seepärast on ka tehtud pildid enamuses klõpsitud siis, kui kiisukesed on tõesti väga väsinud ning peavad parasjagu puhkepausi. Soovime teile kõigile häid pühi ning teie hoolealustele peatset päriskodudesse jõudmist! Loodame väga, et kiisud toovad kõigisse peredesse nii suurt rõõmu nagu meile.

Suur poiss Siim

Siimu kodu kirjutab - Siim on juba suur ja ilus kiisupoiss. Suure isuga. Talle meeldib küdeva ahjusuu ees pikutada. Öösel tuleb kaissu, poeb lausa teki alla. Kõige suurem sõber on Siim pere 5-aastase poisiga. Suured tänud Teile toreda kiisupoisi eest. Teie paid said kõik edasi antud.

Ilusaid jõulupühi ja head uut aastat!

Isabella Blue, Mirri, Daisy, Amber, Peemot, Siim, Mikko, Ruger, Tommy, Yoda, Miisu ja tema kolm pojakest, Leia, Jenny, Kalle, Toora, Norman, Kondu, Tiina, Kyra ja Kiku - need on õnnelikud kiisud, kes lõppeval aastal MTÜ Kass ja Pojad hoiukodudest uude ellu astusid, oma koju läksid. 23 kassi ja 21 õnnelikku kodu - meie loeme oma aasta kordaläinuks. Muidugi oleksime kordades õnnelikumad, kui tänavatel ei oleks hädasolevaid kasse, kes päästmist ootavad. Tegelikkus on paraku teine. Ja seepärast teeme kõik endast oleneva, et kurvalt alanud lood saaksid õnneliku lõpu. Iga kass, kes meie juurest oma koju läheb, saab kaasa õpetussõnad, kuidas tagada kassi turvalisus, kuidas hoida ja hoolida. Loodame kogu südamest, et kord päästetud kassid elavad oma elu õnnelikult kodusoojuses ega satu enam kunagi abivajajate ridadesse. Steriliseeritud-kastreeritud, kiibitud, vaktsineeritud - see on miinimum, mida turvalise elu jaoks on vaja. Soojad toad, pehmed padjad, mõnusad mänguasjad, maistvad toidud - see on elementaarne, mida terve kass vajab. Ja inimesed, kes ei väsi paitamast, kes võtavad sülle ja lubavad kaissu, kes kudistavad kurgu alt ja sosistavad hellitusi pehmetesse kuklakarvadesse - lõppude lõpuks on inimesed ikka kasside jaoks kõige tähtsamad. Igal inimesel ei pea olema kassi, aga igal kassil peab olema inimene.

Koos MTÜ vabatahtlikega saadava oma tervitused ja head soovid teele meie hoiukodudest Coco ja Jennifer, Simona,  Liisu ja uustulnuk Kismet, Karl ja Kaarel. Meie ühine jõulusoov on, et 2014. aastalõpu pöördumises on need nimed koju läinud kasside nimekirjas:) Ja kui juhtub ime, siis mõni neist võtab uut aastat vastu juba uues kodus.

Iga inimene, kes on elanud koos kassiga või kellega koos on elanud kass, teab, milleks kassid võimelised on. Kassid lohutavad, lepitavad, naerutavad, uinutavad, rõõmustavad, innustavad, inspireerivad, motiveerivad. Kirjanik Aidi Vallik, kelle kodus elab kurva minevikuga, kuid rõõmsa ja õnneliku oleviku ja tulevikuga kass Missu ehk proua Punks, on kirjutanud  imearmsa jõulujutu. Usume, et Missul on selle jutu sünni juures oluline roll:)

Kaarel kuuse juures ootamas oma inimest

Head kassisõbrad, hoidke oma armsaid karvaseid lemmikuid, hoidke üksteist ning olge õnnelikud ja rõõmsad. Ilusaid jõulupühi ja head uut aastat!