Tere, mina olen Saskia. Pisut kõhe on siin ise end esitleda, sest olen alles teismeline ega tea kõiki viisaka käitumise reegleid. Aga ma olen hästi nunnu ja nii võibolla annate mulle andeks, kui räägin asjadest, millest ei peaks.
Minu pere pidi minust loobuma ja ühte ma tean kindlalt – mina selles küll süüdi ei olnud! Inimesed vahel teevad valikuid, kuhu ei mahu enam kassid või koerad. Ma olen kuulnud, et vahel ei mahu täiskasvanute valikutesse isegi lapsed, aga see selleks. Igal juhul seisin ma ühel päeval tõsiasja ees, et seni koduks olnud tuba ja pereks olnud inimesed ei ole enam minu omad. Egas midagi, küll ma midagi välja mõtlen.
Elan praegu hoiukodus. Ütlen ausalt, võõras koht võttis ikka põlved nõrgaks küll. Seega esialgu pugesin peitu. Ja õppisin liikuma täiesti hääletult. Isegi sööma õppisin hääletult. Ainult liivakastis kraapimisega kaasnes kõva krabin ja sabin ja need olid esialgu ainukesed hääled, mis hoiukodu perenaine minult kuulis. Nalja sai selle peitusemängu ja hääletu liikumisega kõvasti. Kui perenaine pistis pea voodi alla, lootes mind näha, siis mina hiilisin samal ajal tema selja tagant mööda teise tuppa. Ja nii ikka ühest toast teise.
Siis hakkas perenaine järjest mu peidupaiku avastama ja neid lammutama. Kolisin suurde seinakappi. Kui selle uks kogu aeg lahti hoiti, muutus sinna peitumine mõttetuks. Kapis elamise ajal tegime natuke lähemalt tutvust ka – lubasin end igati paitada ja sügada, aga seljatagune pidi alati kindel olema ja taganemistee vaba.
Otsustasin peitusemängu lõpetada. Ühel ilusal õhtul jalutasin täiesti nähtavalt ja käppi vastu maad trampides tuppa, kus perenaine telekat vaatas. Luusisin läbi kõik kohad ja siis hüppasin perenaisele sülle. Oleksite te kuulnud seda rõõmsat ohet! Ega ma ise seda hästi kuulunud, sest nurrusin samal ajal täiest jõust. Sellest hetkest oleme sõbrad. Moepärast elan veel kapis, aga suhtlemisprobleemi põhimõtteliselt ei ole.
Kapi-elu ajal oli perenaine mulle kokku ostnud mitmeid mänguasju. Nüüd ma rõõmsalt mängin nendega ja hommikuks rivistan perenaise voodi ette – teate küll, nagu jahisaagi. Olen kuulunud, et kassid toovad tänulikkuse märgiks pererahvale murtud hiiri ja linde, aga ma ei ole siin korteris selliseid elukaid kohanud. Üks koiliblikas oli, aga selle ma neelasin kogemata allaJ
Nüüd siis otsin endale päris oma inimesi. Sest hoiukodu on hoiukodu ja siia on põhimõtteliselt järjekord. Ei tahaks nagu jalus olla, ma ei ole ju mingi hädaline, täitsa krips-kraps ja kohanemisvõimeline tibi. Vinge hüüdnimega muide – chinese motorcat.
Kui Sinu kodus on vaja ühte teismelist kassilast, oled valmis taluma minu kapielu-lembust (vähemalt esialgu) ja võiksid sattuda sõltuvusse minu nurrumisest, siis anna endast teada. Järelemõtlemise kõrvale imetle minu väga erilise mustriga kasukat ja kujuta ette, kui mõnus siidine on seda paitada.
Sinu Saskia
No comments:
Post a Comment