Meie jõuluaegne murelaps Tviidi läks koju. Ega Tviidiga ei olnudki palju muret ja mõni asi lahenes ise-enesest. Algul oli kahtlus, et kiisu on tiine ja peame ühe kassi asemel hoiukodu pakkuma ja uusi kodusid otsima neljale-viiele. Tiinust siiski ei olnud, küll aga sai hoiukodu vett ja vilet ühe korraliku jooksuajaga. Asju mõistlikult korraldades jõudsime vaktsineerimiseni, steriliseerimiseni. Pidime kiisu kodukorda seadma, sest me ei taha loovutada ühtegi täiskasvanud looma enne, kui oleme andnud kassile korraliku stardipaketi. Kodukorda oli Tviidi aga vaja ruttu saada, sest juba mõnda aega oli üks kena pere hoiukoduga läbirääkimisi pidamas - kas Tviidi tahaks olla nende pereliige?
Hoiukodus näitas Tviidi, et ta ei ole mingi hellik ega müürililleke, vaid oma sõna ja tahtega isiksus. Kui Tviidil oli vaja hellitusi, siis pidi iga lähedalolev inimene valmis olema paitama, sülle võtma, kurgu alt kudistama. Kui Tviidil oli soov magada, siis pidi tema päralt olema piisavalt suur ala diivanil või voodis. Kui Tviidil oli mängutuju, siis oli nõrgematel tervislikum jooksutrajektooridelt kõrvale hoida.
Me ei tea täpselt, mis roll on Tviidil uues peres. Kindlalt teame, et ta on hoitud ja armastatud ning tema säravat isiksust hinnatakse. Me ei peagi teadma pere sise-elu üksikasju, küll aga me teame, et Tviidi ei lase kaaskonnal igavust tunda, toob halli argipäeva mõnusaid vahepalasid ja hoiab optimismilippu kõrgel.
Täname peret, kes Tviidile kodu pakkus.
No comments:
Post a Comment