Kiikame hoiukodusse

Vaatame, mis toimub meie hoiukodus, kus hetkel koos kaks kassi –kõige kauem koduoodanud preili Pirtsu ja meie uustulnuk Alissa.

Preili Pirtsu on meil teada-tuntud valija – kes ja kuidas ja millal temaga suhelda tohib, kas on paivõimalusi, millega meelitamist tähelepanuväärseks peetakse. Preili on väga kena ja kombekas, kuid kodupakkumisi napib, kuna tagasihoidlik loomus ei tule uute tutvuste sobitamisel kasuks.

Olude sunnil paigutasime preili Pirtsu juurde Alissa.  Algus oli muidugi raske – Pirtsu ei saanud aru, mis peab jagama eluaset mingi kriimikuga. Kuid kui kriimik Alissa hakkas konkureerima hoiukodu pererahva tähelepanu pärast, hakkas Pirtsu aru saama, et inimesed ei käi tal igavesti kannul sooviga suhelda. Pirtsu on oma positsioonide kaitseks otsustanud olla julgem ja asjalikum, ise paisid küsida ja külje alla magama pugeda. No täitsa mõistliku kodukassi moodi ju?

Alissagi on arengus hüppe teinud – nähtamatu kassi asemel on nüüd kiisu, kes ootab, et pererahvas voodist välja tuleb, ning poeb siis ise voodisse pikutama ja mõnulema. Ehk on see tema viis harjutada end inimeste  keha soojusega, inimeste lähedusega? Alissa üritab veel varju hoida, kuid püüab ikka olla nii, et tema näeb inimesi ja inimesed näevad teda. Mõned hommikud on hoiuperenaist ukseni saatnud, väikeses distantsiga küll ja võimalik et tagamõttega – kontrollida, et õhk ikka puhtaks saaks ja kassid saaks oma päevast eraelu elada. Võib vaid arvata, milliseid toredaid jooksmise ja murdmise mänge selle kodus päeval mängitakse. Ehk mängitaks öösel ka, aga unerahu huvides käivad mõned uksed õhtul kinniJ

Preili Pirtsu mängulembusest on siin mitmeid kordi juttu olnud, seekord siis tõendid ka.