Waldemar läks koju. Win the Love läks koju

Vahel on uudiste vahendamisega kiire. Ja vahel on nii, et saabunud uudis tundub nii omane, ootuspärane ja parimas mõttes tavaline, et selle jagamisele ei mõtlegi. Tänased jutud on seda teist laadi.

Imekiiresti on möödunud nädalat 5-6 meie kahe hoolealuse jaoks. Win the Love ja Waldemar on justkui nähtamatutena oodanud ja lootnud, ei ühtegi kodupakkumist, ei vähimatki valguskiirt pimeduses. Nii oli see 5-6 nädalat tagasi.

Waldemar oli meie murelaps – algul pikalt õues, siis mõned kuud hoiukodus, kus inimestega ei tekkinud   mingitki sidet. Teadsime, et Waldemarile meeldib pai saada, et ta on jutukas ja muhe. Aga hoiukodus kadus see kõik, kass elas diivani all üksildasemalt kui eales. Meie ainuke plaan oli Waldemar ühest hoiukodust teise paigutada. Läks aga nii, nagu juhtub paljude hoiukodudega – mõne päevaga sai selgeks, et hoiukodu on hädalistele, Waldemar on ikka päriskoju jõudnud. Oh seda lusti ja rõõmu, kui kass sai vabalt ringi joosta, pere teiste kassidega suhteid luua ja mis kõige tähtsam – inimesele lähedal olla. Kõik aastate jooksul saamata paid nõuti perenaiselt sisse, nurrumata nurrud põristati välja, magati kordamööda voodis, tugitoolis, vaibal ja pesusahtlis. Perenaisel jagub Waldemarist rääkides vaid kiidusõnu. Meie kiidame perenaist, kes avas oma kodu ja südame Waldemarile. Natuke kiidame ennast ka, et ei jätnud Waldemari diivani alla kodu ootama.  

Win the Love ehk Winnie ei ole olnud päriselt meie hoolealune. Tegelikult on kiisuke veetnud oma kurbi ootuseaastaid teise nime all teise abiorganisatsiooni kassitoas. Aga tema hea haldjas kirjutas aasta tagasi ka meile ja palus abi kodu-otsingutel. Toona kirjutasime oma blogis niimoodi – "Kirja saatja käib regulaarselt kassitoas, meelitab Winniet suhtlema, kostitab teda hea-paremaga ja püüab elus hoida lootust. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes oleks valmis vastu astuma suurele väljakutsele – võtta oma koju kiisu, kes taganeks paikäe eest, kes suleks silmad ainult pilgust temale. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes kannatliku meele ja järjekindlusega sulataks Winnie kurvameelsuse, kes tunneks rõõmu esimestest ja vaevumärgatavatest edusammudest – kui paikäsi tunneb kassi kehad õrna värelust, millest ühel päeval kasvab nurr, kui kass ei page iga väiksema heli peale, vaid jääb paigale ja julgeb inimesele otsa vaadata." Selliseid erilisi inimesi on teadagi vähe ja kui neid isegi on, siis ühe väikese koduta kassi jaoks mitut sellist ei leia. Kirja saatjal oli kodus kaks endist koduta kassi, tundus, et rohkem ei mahu ei tuppa ega südamesse. Me ei tea, mis hetkel ja mille ajel kirja saatja ümber mõtles ja kas täna sõitleb ta ennast selle eest, et ta liiga kaua kaalus. 

Lõpplahendus on aga see, et Winnie on oma hea haldja päris oma kodukass. Kes jõuaks ära imestada kasside loomust – Winnie käitus uues kodus nii, nagu oleks ta sealt vaid hetke eemal olnud. Ei olnud talle võõras voodi ega külmkapp, inimese lähedus tundus sama loomulik kui õhk hingamiseks. Winnie head haldjat ei jõua meie ära tänada. Jääb lootus, et Winnie tänab teda igal võimalikul hetkel igal võimalikul moel.

Kaks W-kassi, kaks ootajat-lootjat  tähestiku lõpu poolelt. Kas loeme märke?Mis on kassiabiorganisatsioon ilma abivajajateta? Pakiks kokku ja lõpetaks tegevuse? Selles maailmas on palju tublisid tegijaid, samas jagu ka abivajajaid. Mõtlemise-kaalumise koht....