Saage tuttavaks - Tommy

MTÜ Kass ja Pojad uus hoolealune Tommy on rõõmsameelne kahe-aastane kassipoiss. Arvata on, et  Tommy sündis kodukassi pojana. Ema tissi otsast võõrutatuna  võis elu veel lill tunduda - leidus inimene, kes Tommy oma kodukassiks võttis. Kuid mõne aja möödudes muutus kassilaps ülearuseks - kas siis müras liiga palju, lõhkus mõne lauanõu või lihtsalt kasvas liiga suureks ega olnud enam nunnu (uskuge, need on põhjused, miks inimesed kassipoegi tänavale viskavad). Tänavaelu Tommy siiski tunda ei saanud, sest tema tee ristus kena prouaga, kes kassilapse enda juurde võttis. Võttis soovist aidata ja elu päästa.

Siis aga tulid Tommy perenaise ellu suured muudatused, lahkumine kodumaalt. Mida teha Tommyga, kuidas tema elu korraldada, kuidas tagada kassikese turvalisus ja heaolu?

Jaanipäeva eel saabus Tommy  hoiukoju. Hoiukodu perenaise jaoks on suureks vahelduseks sotsialiseerimist vajavate pelglike kassikeste asemel tegeleda kassiga, kes on sõbralik ja seltsiv. Tommy on täiesti kompleksivaba, on end hoiukodus kenasti sisse seadnud ning üritab vaikselt asju oma käpa järgi seada. Nimelt on Tommy veendunud, et uste sulgemine on täiesti eilne päev. Tommy arvab, et uksed võiksid ikka lahti olla ja annab endast alati maksimumi, et uksed avada. Õnneks kehtib see reegel siiski siseuste kohta, Korteriust Tommy ei puudu, sest selle taga on suur tundmatu maailm, kus väikesel kodukassi on ohtlik üksi liikuda. 

Tommy asub hoiukodus Pelgulinnas ja ootab kodupakkumisi. Rohkem infot telefonil 53447082.

Mirri läks koju

Oleme endale hästi teadvustanud Mirri kreedo – inimesed võivad olla, teised kassid aga peavad olema. Sellest lähtuvalt tegime ka kodu-otsinguid – Mirrile sobib kodu, kus otsitakse seltsilist pigem kassile kui inimestele. Kes otsib, see ka leiab.

Kesk-Eestis, turvalises maakodus, elab tore kass Homer. Homeri pererahvas armastab oma kassi väga, aga on märganud, et kiisu on vahel kurvameelne ja üksik. Sellistel hetkedel ei ole ükski pai ega kallistus üleliigne, kuid võib aimata – üks karvane seltsiline mõistaks Homeri hinge-elu paremini.

Homer otsis seltsilist, Mirri otsis seltsilist – kaks sarnast võiks ju klappida. Nii sõitiski Mirri oma uude koju ja kõik Mirri poolehoidjad on väga lootusrikkad – need kaks kassi võiksid ometi omavahel sobida. Ka Homeri minevikus on tumedaid pilvi, hüljatud kassi saatus. Seega oskab pererahvas mõista Mirrit, kes on sündinud tänaval ja kellest supersõbralik kodukass tuleb kannatlikult ja pikkamööda välja meelitada. Ei kohuta pererahvast, et Mirri ei hooli paitamisest ega sülesolemisest, et Mirri eelistab olla nähtav, aga mitte puudutatav. Tasa ja targu, andes piisavalt aega ja iseotsustamise ruumi - nii on pererahvas lubanud Mirrit kodustada.

Mirri saab enda kasutusse pehmeid pesasid ja kratsipuid, millest Homer ei hooli või millest Homer üksi rõõmu ei tunne. Rohkelt jooksuradasid ja põnevaid peidupaiku ruumikas maamajas. Kolm perepoega, kelle riiulist mänguautosid maha veeretada või arvutiekraanilt liikuvaid pilte vaadata. Põnev õue-elu, kus lendavad linnud ja liblikad – esialgu küll ainult läbi akna. Kuskil sahvrinurgas või pimedas esikusopis ehk ka võimalus hiirejahiks. Kuuldavasti on Homer väga uudishimulik ja oma nina igale poole toppides tekitab lustlikke olukordi. Jääme ootama, et Mirri võtab Homeri julgustusel ja toetusel ette samasuguseid uurimisretki ning koduneb kiiresti. 

Saage tuttavaks - Sipsiku pere

Ühes Tartu korrusmaja hoovis elas suur kassikoloonia. Elu oli nagu lill - majarahvas andis süüa, peavarjuks oli hoovinurgas kahekordne kuur. Jutt kassidest liikus nii ja naa ja jõudis lõpuks Tartu Kassikaitse kõrvu. Tänaseks on õu tühi (hiljutistel luureandmetel liigub seal aegajalt mõni kodune vabakäigukass) ja kassid kes juba uutes kodudes, kes veel hoiukodus.

MTÜ-l Kass ja Pojad ei ole küll otsest seost Tartu kassidega, aga tahame aidata Sipsikul ja tema toredatel lastel leida tee uutesse kodudesse.

Sipsikul on vanust natuke üle aasta. Kassikaitse vabatahtlik märkas teda juba möödunud sügisel, aga abivajajaid oli temast enne veel palju-palju. Imekombel elas Sipsik külma talve üle. Karv pulstis ja autode all konutamisest õline saabus Sipsik hoiukoju paar kuud tagasi - suur nagu maakera. Sellest maakerast  sai 4. mail üks õnnelik emme ja neli vahvat kassititte. Sipsik on väga hea ema ja pisikesed on hästi kasvatatud. Iseloomult on Sipsik rahulik ja paimaias - üle kõige meeldib kõrvataguste ja kõhu sügamine. Hellusest näksab - aga ainult siis, kui armastus liiga suureks läheb. 

Tänaval sai Sipsik teiste kassidega hästi läbi, kuid emadus on teinud teda liigikaaslaste suhtes ettevaatlikuks ja tõrjuvaks. Et säästa hoiukodu päriskasse, peab inimeste eemalviibimise ajal Sipsik koos pesakonnaga mahtuma suurde puuri. Oi seda rõõmu, kui õhtul kassipere jalutama lastakse. Hoiukodu pererahvas veedab nüüd õhtuid piip-televisiooni saatel - vallapääsenud kassilapsed jooksevad piiksudes ühest toanurgast teise, teevad oma tavalisi kassipojavallatusi ja asendavad täielikult TV3 või YouTube pakutavat.

Kassipoegi on neli, kõik oskavad juba iseseisvalt süüa ja kasutavad korralikult liivakasti. Emme on siiski veel väga oluline ja kassipoegade loovutamine on võimalik alles peale 10. juulit. Aga külla minna ja sõprust sobitada, ka kodupakkumisi teha võib juba praegu. Kassipojad saavad enne loovutamist parasiiditõrje, emme Sipsik steriliseeritakse.

Röövlitütar Ronja, kolmevärviline plika ehk pere kõige suurem kisakõri igas tegevuses - pikali/püsti/süües/juues/kõige rohkem olles unine. 

Ints ja Kribu, punavalgekirjud poisid, on väsimatud ringitatsajad ja väikeste õdede kiusajad.

Sonja, mustvalge plika, perekonna kõige parema söögiisuga on pigem omaette kulgeja ja hingelt unistaja. 

Kassipere hoiukoduga saab ühendust meiliaadressil 

ingrid.mallene@gmail.com

Ruger läks koju

Oma uues kodus oma uue pererahva juures elab mõnusat kassielu hiidkass Ruger. Plaani järgi külmadel kuudel korterikassina, soojadel kuudel maakodukassina. 

Kuigi algul hoiukodus tundus, et Ruger on üks isepäine kassi-isand, siis ajapikku on selgunud, et Ruger hoolib väga inimeste seltskonnast, otsib lähedust ja hellust. Ruger müristab nurru justkui rääkides oma eelmisest elus kellegi kodukassina, siis tänavakassina ja küllap varsti tulevad uued jutud taas kodukassina kogetust.

Esimesed päeva uues kodus möödusid veel tagasihoidlikult diivani alla varjudes. Eks tuleb ju välja uurida, mis inimestega tegu on ja natuke jõujooni paika panna. Öösel salaja võib ju pererahva voodijalutsisse magama pugeda, muidu tuleb aga ikka iseseisvust etendada. Ikka tasa ja targu ajab hiidkass Ruger oma asju.

Soovime Rugerile õnnelikku ja turvalist elu uues kodus ja täname kodupakkujaid. Usume, et Ruger toob uuele pere palju rõõmu. 

Saskia aastapäev

Täpselt aasta tagasi, 19. mail, tuli Saskial lahkuda oma kodust, kus ta oli pisikesest tänaval sündinud kassipojast sirgunud kenaks teismeliseks. Kodu, kuhu ta saabus või täpsemini tagasi saabus, oli ka ainult hoiukodu. Vähemalt pererahva arvates, sest neil ei olnud plaani võtta päris oma kassi. Pigem oli plaan olla hoiukodu, pakkuda ajutist peavarju ja aidata paljusid. Seda, mida arvas uues ulualusest Saskia, me ei tea ega saagi teada. Aga kuna kassid on väga intelligentsed loomad, lisaks ka sensitiivsete võimetega, siis võib arvata, et Saskia teadis kohe - ta on saabunud päris oma koju.

Esimesed nädalad peidus. Siis tasahilju perenaise aktsepteerimine. Seejärel teiste pereliikmete talumine.  Uksekell, telefonihelin, võõrad sammud ja hääled - kass jäljetult kadunud.Veel hulgaliselt on/ei ole etappe.

Jõulude eel istus pere ümber laua, ühel toolil Saskia, ja arutas päris tõsiselt, kas on üldse veel võimalik pidada Sassut hoiukassiks ja kas saaksime üldse mõelda, et anname ta ära. Kõige kahtlevam oli noorem perepoeg, kes demonstreeris oma karmi pealisikihti (et varjata sooja südant) ja arvas, et ei tee veel lõplikku otsust. Sellest päevast aga muutus midagi kardinaalselt - Sassu võttis suure kahtleja oma isikliku hoole alla. Alati, kui noormees kodu-uksest sisse astub, hoolimata kella-ajast, tormab Saskia talle tervituseks vastu. Iga kord, kui poiss läheneb kratsipuule, tormab kiisu kohale ja etendab kratsipuul akrobaatikatrikke ning lubab end murda ja väntsutada. Saskia lemmikmagamiskohad on noormehe toas.

Enam ei ole juttugi, et keegi meie peres oleks ajutine või hoiul. Pigem on Saskia esimene, kellega arvestatakse. Kuni selleni, et igal õhtul peab keegi pereliikmetest leidma tunnikese-teise, et  heita teleka ette  diivanile, võtta ümber punane pleed ja lubada Sassul tulla sülle magama. Siis tuleb Sassu, sõtkub silmis kissitades ja mõnusalt nurritades endale süles mõnusa pesa ja magab selline olekuga, nagu kogu maailm peakski pöörlema ainult tema heaolu jaoks.

Selline lugu siis ühest kassist, kellel oli õnne tänavakassi staatusest välja tulla, seljatada esimene ebaõnnetunud kojuminek ja saada hellikuks kodukiisuks. Vahel, kui Sassu on eriti mõnusasse poosi magama jäänud, on täiesti lõdvestunud ning tunneb end ülimalt turvaliselt ja hoitult, vilksatab perenaise peast läbi mälestus sügisel 2011 esimestest kohtumisest Sassuga - väike imekaunis tabby-triibik  10-pealises kassilastekarjas, hirmunud ja nõutu. Tänaseks on kõik toonased lindpriid tublid kodukassid ja Saskia sööb hapukoort samalt taldrikult:) 

Siim tervitab

Keset suurt kevadet saame kõiki meie toetajaid rõõmustada Siimu uhkete piltidega. Kahel esimesel pildil on veel natuke näha seda poisiohtu kassilast, kes meie juurest võttis ette pika tee oma koju Kesk-Eestisse. 

Viimasel pildil aga on suur ja  iseteadlik kassi-isand, kes vaatab selge ja sihikindla pilguga. Siim on nüüdseks kastreeritud, saavutanud paraja kehakaalu ja omandanud kõik kodukassile kohased kombed. Eks ta oma kassiaruga peab end perekonnapeaks, kelle hooleks on oma inimesed ehk kari igal hommikul tööle saata ja õhtul töölt koju oodata. Õhtuti Siim kontrollib, et kõik saaksid võimalikult palju mängida ja puhata, tuues inimeste kätte pallikesi ja mänguhiiri. Une-eelseks tegevuseks on Siim planeerinud hoogsad jooksu- ja peitusemängid, et kõik ikka korralikult naerda saaks. Öösiti  tuleb vaadata, et padjad oleks ilusasti pehmed ja tekid kataks käsi-jalgu, selleks poeb Siim ise tekkide alla ja paneb pea patjadele. 

Ilus eesti  maatõugu triibik Siim tervitab ja teatab - vaata alati elu päikeselist poolt:)

Mirri koolitamine

"Kätega ei vaadata"- Mirri hoiukodus on kaks perekassi ja nii saab Mirri valida, kas suhelda inimeste või liigikaaslastega. Omasugused on ju  ikka mõnusamad. Mirrile koduotsimisele võiks läheneda ka niimoodi, et kui teie kassil on igav ja vajab seltsi, siis sobiks Mirri hästi. Oleme aga veendunud, et igas kassis on soov suhelda inimestega ja nii sündis otsus saata Mirri "kooli".

Peemoti ja Mikko järel tühjaks jäänud hoiukodu võttis Mirri oma hoole alla. Ei ole teisi kasse, kelle selja taha pugeda. On vaikne ja rahulik kodu, kus noor perenaine on kannatlik, kuid järjekindel. Esimese öö veetis Mirri peidus. Mirri on aga väga uudishimulik ja küll ta varsti asub uut ümbrust uurima ja endale tegevust otsima. 

Küllap avastab hoiukodu perenaine varsti, et öösel magab Mirri  tema jalutsis. Vast juhtub peagi ka nii, et Mirri toetab oma pea teleka või arvuti ees istuva perenaise õlale.   Mirri on meil ju täiesti tavaline ja sotsiaalne kass, kellel on lihtsalt vaja väikest müksu, et "kätega ei vaadata"-Mirri asemel oleks "veel-üks- pai"- Mirri.